Friday, April 20, 2018

Peenrakast

Puhkuse ajal võtsin käsile ühe töö, millele juba jupimat aega mõtelnud olen, nimelt peenrakasti ehitamine. See mõte on mul kusagil kuklas vasardanud juba poole talve pealt, ma arvan. Igal juhul olen siit-sealt infokillukesi kogunud, kuidas seda mõistlik teha oleks ja enam-vähem kõrva taha pandud nõuannete järgi ka talitanud. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil mul oli võimalus oma plaan ellu viia.
Kõigepealt käisin pööningul eelmisest suuremast ehitustööst allesjäänud lauavirna revideerimas. Selle järgi panin paika tulevase kasti mõõdud. Seejärel lasin Lauril paraja pikkusega lauad välja saagida ning naelutasime kasti kokku. Võõpasin tulemuse Pinotex'iga üle ja järgmisel päeval, pärast murukamara peenra alt ära teisaldamist, seadsin kasti paika. Enne mullaga täitmist toppisin igaks juhuks peenra servadesse pooleldi mulla sisse plekiribad. See osa oli täielik omalooming ja lootus, et ehk siis ei hakka umbrohujuurikad teiselt poolt nii kiiresti kasti sisse ronima - eks näis. Ja siis läkski muld sisse. Kõlab kergemalt kui tegelikult oli, sest seda ikka andis kompostihunnikust (mis minu suureks üllatuseks oli seest veel osaliselt jääs) peenrasse vedada. Aga tulemus oli oma silmaga näha.
Seemnete külvamisega läks veel mõned päevad aega, sest ühel päeval avastasin, et mul ei ole enam katteloori ja järgmisel päeval pidin ära ootama, millal Viire lasteaiast koju jõuab, sest ta tahtis ka hirmsasti aidata. Igal juhul said seemned mulda ja kastetud.
Kirjutasin veel väikesed sildikesed juurde ja panin katteloori peale.
Nüüd juba mõte rändab, mida järgmisesse kasti panna :)

Servituut

Servituudi mõiste tegin endale selgeks juba siis, kui maale kolisime. Nimelt on osa teest, mille kaudu oma koju pääseme, meie naabri oma. Ühtlasi on see ainus tee, mis meie maja juurest välja läheb ja mille kaudu avalikule teele ligi pääseb. Olin kuulnud palju hirmujutte sellest, kuidas sellisel juhul võib ette tulla, et naaber muutub kiuslikuks ega lase ühel hetkel oma teed enam kasutada. Või siis naabermaatüki omanik vahetub ning uuel omanikul on asjast teistsugune arusaam kui suuline kokkulepe seni ette on näinud.
Meie talu eelmiste elanikega oli hästi toiminud suuline kokkulepe. Kui oma naabriga juba mõned korrad silmast silma kohtunud olime, veendusime, et tegemist on igati normaalse inimesega. Kõik sujus kenasti, otsest vajadust me sel hetkel servituudi seadmiseks ei näinud ning kuna kiiremaid asjatoimetusi oli omajagu, jätsime teema sel hetkel sinnapaika.
Sel kevadel võtsime vastu otsuse, et saagu, mis saab, aga peame oma maja ära soojustama. See ettevõtmine nõuab aga päris korralikult ressurssi, seega asusime läbirääkimistesse pangaga. Jõudes kinnisvara hindamise etapini, sai selgeks, et laenu võtmisest pole mõtet edasi rääkida, enne kui kinnistu juurdepääsuteele pole seatud servituuti. Niisiis tuli see teema jälle päevakorda.
Võtsin naabriga ühendust ja selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Tal oli asjast väga konkreetne arusaam: tee on sõitmiseks. Omavahel kokkuleppele saanud, võtsime märtsi lõpus suuna notari juurde ja tegime asja ametlikuks: võime üle naabri tee oma koju sõita.
Miks servituudi seadmist kardetakse? Raske öelda. Maa omanikule ei too see juurde lisakohustusi. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et reaalselt ei muutunud mitte midagi. Kasutame juurdepääsuteed endiselt sama sihtotstarbeliselt nagu varem - mingeid õigusi reaalselt meil juures ei ole. On lihtsalt südamerahu, et on sõlmitud iga võimaliku olukorra tarbeks vettpidav kokkulepe, mille kohaselt pääseme oma kodule ligi (ja täpsuse huvides - kodust välja ka). See õigus on meil nagunii seadusega olemas (sest tegemist on ainukese juurdepääsuteega kinnistule), aga nii meediast kui ka tuttavate kogemustest on läbi käinud olukordi, kus oma õiguse jalule seadmiseks sarnases olukorras tuleb läbi käia pikk ja vaevaline, rääkimata sellest, et palju aega, raha ja närvirakke nõudev kohtutee. Arvan, et igati mõistlik on sellist, mõlema osapoole jaoks ebasoodsat olukorda ennetada. Kui kasutada notari sõnu, siis tegemist on kõige lihtsama notariaalse lepinguga, mille kõige keerulisem osa on sageli teise osapoole kohale saamine. Meie puhul lahenes olukord igati loogilist rada pidi: tee on sõitmiseks. Meie juhtum oli küll ka tehniliselt väga lihtne (näiteks teed kasutades ei sõida me läbi naabri hoovist vms) ja kindlasti on olukordi, mis ei ole päris nii mustvalged, kuid arvan siiski, et inimlikuks jääda on sarnases olukorras kõige olulisem. Igal inimesel on õigus pääseda takistamatult oma koju, isegi kui juurdepääsutee kulgeb läbi kellegi teise maa.

Saturday, April 7, 2018

EV100

Vabariigi tähtsat sünnipäeva tähistasime küllaltki rahumeelselt. Kui alguses oli plaan minna Tallinnasse paraadile oma vennale kaasa elama, siis tegi loodus omad korrektiivid. Tõbiste laste tõttu jäime koju. Heiskasime lipu, vaatasime ka looduslikku sini-must-valget läbi jäälillede aknaklaasil, ning veetsme mõnusalt aega kiluleibade, kama ja paraadi ülekande seltsis.
Pärastlõunaks tuli ahjust välja ka peaaegu sini-must-valge kook, mida, saades teada, et ema-isa kohe läbi astuvad, õue jahutama lippasin.
Paar päeva hiljem avastasin, et pakane on hoolega tööd teinud ja meie tiigi siledaks liuväljaks muutnud. Tarvis oli vaid lumi jää pealt ära lükata. Sellega said nii mõnedki õhtud sisustatud.
Ei saa salata, esimene õhtu oli kõige mõnusam. Järgmistel päevadel hakkas päike päeval sulatama ja pakane öösel külmetama. Kui sellele kooslusele lisandusid spontaansed lumesajuhood, hakkas uisuplats tasapisi konarlikuks takistusrajaks transformeeruma. Aga vähemalt sai tolm uiskudelt ära pühitud ja uisusamm meelde tuletatud :)

Jalase loodusrajal

Loodusringi noortega oli jaanuari lõpus Jalasel väga vahva, seega otsustasin, et ka oma lastega võiks seal ära käia. Haarasime kaasa ka vabatahtliku ja tema koera ning asusime teele. Ilm oli mõnusalt talvine - selline, millisest jõulude ajal ainult unistada võis.
Kaur avastas, et laudtee rabas on nagu raudtee. Muidugimõista ei jätnud ta kasutamata võimalust mängida auruvedur Thomast. Kuna Danielel oli punane jope seljas, sai temast mõistagi James. Ja ülejäänutel, kellel kõigil oli vähem või rohkem rohelist küljes (k.a roheliste traksidega Stella), oli au asuda Percy rolli.
Järve ääres pidasime maha mõnusa lumesõja, kosutasime end väikese näksi ja sooja teega ning asusime tagasiteele läbi muinasjutumetsa.

Sunday, January 21, 2018

2. aasta vahekokkuvõte

Nüüdseks oleme oma kodus askeldanud juba kaks aastat. Väike meenutus eelmise aasta kokkuvõtetest ja plaanidest.

Plaanid 2017. aastaks toon siin veel eraldi välja:
  • Uuendada maja küttesüsteemi.
  • Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
  • Panna lastele püsti mänguväljak.
  • Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
  • Paigaldada vihmaveesüsteem, kui ressursse jätkub.

Kuidas siis tegelikult läks?
  • Küttesüsteem sai kevadel maatasa lammutatud ja sügiseks uus valmis tehtud ja sisse köetud. See ei olnud küll nii suur ettevõtmine kui eelmise aasta ehitamis- ja renoveerimismaraton, aga aega ja energiat võttis sellegipoolest korralikult. Seda enam, et ma ei ole enam kodune ja asjade organiseerimine on kaugjuhtimisel vähe keerulisem kui näost näkku. Aga tehtud see asi sai ja oleme väga rahul. Kasutasime võimalust ka Kredexilt toetust küsida. Antigi.
  • Kuna põhirõhk läks küttesüsteemile ja kodusolemise aeg oli piiratud, siis kuurid jäid vähe nutusemasse seisu. Mingi osa õnnestus maha lammutada, aga osa on veel alles ja träni on ümber selle üsna palju. Uut kuuri veel kusagilt ei paista.
  • Mänguväljak on meil püsti, ainult liiv pole veel liivakasti jõudnud. See asi tuleb kevadel soojade saabudes kohe joonde ajada.
  • Aiaplaan? Oeh. Sügisel ma õieti aeda ei jõudnudki. Vahepeal võtsin raamatukogust terve hulga aia planeerimise alaseid raamatuid, aga pärast seda kui tähtaeg oli juba kolm korda pikendatud, olin sunnitud need tagasi viima, ilma et oleksin neid jõudnud lugeda. Olgem ausad, mõnda ei jõudnud väga sirvidagi. Veel olen aiandusraamatuid tellinud Raamatuvahetusest, saanud sünnipäevaks ja ostnud ka ise, aga... need seisavad hetkel veel uhkelt ja puutumata riiulis. Häbi-häbi! Katsun kevadeks vähemalt ühe peenra kusagile valmis mõelda nii nagu mulle meeldiks. Siis saab vaikselt nokitsema hakata. Praegu on minu peas selle koha pealt igal juhul väga suur kaos.
  • Vihmaveesüsteemi paigaldamiseni pole me ka veel jõudnud. Rohkem polegi midagi öelda.
  • Aga pereliikmeid on meil üks rohkem kui eelmisel aastal samal ajal - meie elav hiirelõks Porgand :)

Selleks, et ka järgmisel aastal võrdlusmaterjali oleks, panen kirja mõned plaanid eesolevaks aastaks.
  • Renoveerida maja fassaad (sh soojustada, vahetada aknad-uksed).
  • Paigaldada vihmaveesüsteem.
  • Renoveerida põrandad (sh soojustada).
  • Lõpetada kuuride lammutamine ja ehitada asemele korralik kuur.
  • Teha sissesõidutee sõidetavamaks ja ilmastikuoludele vastupidavamaks.
  • Tuua liivakasti liiv.
  • Istutada noori viljapuid ja marjapõõsaid, alustada peenarde ümberkujundamisega.
  • Kui finantsid ja ajaressurss vähegi kannatavad, alustada ka interjööri renoveerimisega.
Päris hirmuäratav nimekiri sai. Just ressurssidele mõeldes. Senine praktika on näidanud, et igasugused ehitus- ja renoveerimistööd võtavad alati kordades rohkem aega ja raha kui nende peale esialu planeeritud on. Aga eks järgmise aasta alguses saab jälle kokkuvõtteid teha.

Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.


Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.


Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

Tuesday, October 31, 2017

Päike pudelis

Oktoobri keskel haigena kodus istudes avastasin poolkogemata eelmisel sügisel sügavkülma korjatud astelpajumarjad. Oleme neid terve talve, kevade ja suve kirunud, sest neid oli päris palju ja nende kõrval muudele sügavkülma potentsiaalselt mahtuma pidavatele asjadele enam eriti ruumi ei jätkunud. Nüüd tundus olevat viimane aeg nendega midagi ette võtta.

Astelpajusid kuumutada ei soovitata - nii pidavat kõik kasulikud vitamiinid välja minema. Seega moosikeetmise võimalus jäi välja. Toormoosi oleks muidugi võinud teha, aga see vist väga kaua ei säili ja astelpajumoosi naljalt niisama lusikaga purgist ei söö. No mõni võib-olla sööb ka, aga meie peres käib moos reeglina millegi peale või sisse.

Igal juhul pika mõtlemise peale meenus, et meil peaks kusagil olema miskine väike motoriseeritud mahlapress. Selle kapist välja otsisimegi. Natuke põristamist ja saigi toormahl valmis.
Ühest kannutäiest jätkus umbes nädalaks. Kasutasime seda enamasti kontsentraadina - valasime sortsu mahla klaasi, seejärel vett peale ja lõpuks segasime sisse juure lusikatäie mett. Maitses hästi - isegi lapsed jõid vaatamata üsna hapule maitsele rõõmuga :)