Õhus on elektrit...

Augusti lõpus rõõmustasin, et elektripost hoovis on vahetatud ja nüüd peaks meil suuremad elektrimured mõneks ajaks lahendatud olema. Päev hiljem kärssas meil üks pistikupesa läbi. Pidasin seda elektripliidi süüks ja elu läks edasi. Pisut kummaline tundus ainult, et teise pliidi peal putru keetes hakkasin iga kord kerget surinat tundma. Otseselt elektrilööki nagu ei saanud, aga ebamugav oli. Arvasin, et asi võib olla maanduses vms, kuigi varem pole sellist asja täheldanud.

Kaks nädalat pärast seda kui meil elektriposti vahetati, hakkas imelikke asju toimuma. Ühel õhtul lõid korgid pidevalt välja (see mure sai õnneks samal õhtul ajutise lahenduse). Ja mõned päevad hiljem ühel hommikul hakkasid pistikupesad ja lambid järjest paukuma ja tossama. Päris ilutulestiku moodi oli, ainult et ilutulestikuga kaasneb valgus ja meie paugutulestikuga see, et kõik lambipirnid läksid läbi. Ja adapterid ütlesid üles. Ja ilu asemel oli asi üsna inetu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi varem nii palju erinevaid kärsahaise korraga tundnud. Vahejuhtum päädis sellega, et veel sama päeva jooksul käisid meie juurest läbi praktiliselt kõik elektrikud, kes selle aasta jooksul üldse siin mingeid elektritöid teinud on (ja neid on olnud vähemalt ühe käe sõrmede jagu) ja üritasid kindlaks teha, kes kogu jamas süüdi on. Pärast juuste halliks muretsemist, erinevate osapoolte versioonide ärakuulamist ning mõttetuid, mitte kusagile viivaid vestlusi Elektrilevi rikketelefoni tädiga hakkasid asjad ühel hetkel ikkagi liikuma (siinkohal suur kummardus ja aitäh meie ehitustiimile) ning asjaosaliste ühisel nõul ja jõul sai elektrisüsteem veel samal õhtul korda tehtud, juhtmed õigesti ühendatud ja elektrikilp pinge alt vabastatud. Vaidlused kulude hüvitamise osas veel käivad, aga arvestades sellega, mis kõik oleks võinud juhtuda, võib öelda, et lõpp hea - kõik hea. Maja on püsti ja meie ise elus ja terved.