Meenutus lähiminevikust

Avastasin eelmise aasta pilte läbi vaadates, et täpselt 10 kuud tagasi käisime Lauriga Maale elama! messil. Läksimegi selle mõttega, et uurime, kuhu oleks tore elama minna. Kõikides toredates tegevustes osalemise ja mitmete kontaktide loomise kõrval oli meil võimalik end ka proovile panna nn maaelu testiga. Test seisnes selles, et tuli välja valida meelepärased seemned, külvata need mulda ja tõestada, et taimed ka kasvama hakkavad.

Tõestuseks tuli jaanipäevaks taimedest foto saata. Saatsimegi. Mingit tagasisidet sealt küll ei tulnud, aga ega see meid ei heidutanudki. Rõõmustasime hoopis oma agarate tomatitaimede üle, mis kahe nädalaga olid oma võrsed kenasti välja ajanud

... ning jaanipäevaks juba suured ja tublid õitsejad olid.

Augusti alguses hakkasid nii kollased kui ka punased tomatid üksteise võidu valmis saama

ning õige pea võisime lasta neil hea maitsta :)

Seega, testiga tulime edukalt toime. Ja nüüd, 10 kuud hiljem pean tõdema, et prohvetlikud sõnad külvitopsikul on tegelikkuseks saanud...

Uue aasta algus

2016. aasta tuli meil ilma suurema kärtsu ja mürtsuta. Küla vahel küll paugutajaid oli ja me ise proovisime ka natuke tulevärki teha, aga üldiselt oli siiski pigem rahulik öö.

1. jaanuaril põletasime vahelduva eduga veel säraküünlaid. Õues oli mõnus, aga toas teinekord enam nii palju tossu teha ei taha.

Kuidas kõik alguse sai

Veel aasta tagasi oli maale elama kolimine minu jaoks ilus ja kättesaamatuna tunduv unistus. Meie linnaelul ei olnudki otseselt midagi viga - elasime Tallinna mõistes suhteliselt rahulikus ja looduskaunis kohas. Näiteks niisuguse vaate imetlemiseks piisas vaid mõnesajameetrisest jalutuskäigust:

Aga ikkagi kiskus linnast ära. Kusagile rahulikumasse ja mõnusamasse paika. Niisiis otsustasimegi 2015. aasta kevadel oma korteri müüki panna ja jäime ootama, mis edasi saab. Septembri keskpaigas leidsime oma korterile ostja ning olimegi vabad minema kuhu iganes hing ihkas.

Oma uut kodu olime otsinud juba suve algusest alates, aga ükski koht ei tundunud päris see õige. Nägime erinevaid kodusid ja kohtasime paljusid inimesi, kel igaühel oli oma lugu. Mõni koht meeldis väga, aga maja mitte eriti. Mõni maja meeldis väga, aga koht mitte eriti. Mõni lugu köitis väga, kuid pelgalt selle pärast ei pidanud me mõistlikuks end siduda. Kaalusime iga võimalust põhjalikult, katsudes leida tasakaalu unistuste ja võimaluste, soovide ja reaalsuse, maalilise idülli ja igapäevaelu paratamatuse vahel. Mitmel korral pidime pakkumistele ära ütlema. Meil ei olnud plaanis otsusega kiirustada, ometigi oleksime peaaegu käed löönud kohas, mis tundus mõnus ja kodune, kuid kus mingi hoiatushääleke siiski kuklas kumises.

Septembri teises pooles leidsime aga lõpuks selle õige koha. Paiga, kus oli hea olla ja midagi ei tundunud valesti. Paiga, kust ära tulla oli ootamatult raske. Kodu.