Päike pudelis

Oktoobri keskel haigena kodus istudes avastasin poolkogemata eelmisel sügisel sügavkülma korjatud astelpajumarjad. Oleme neid terve talve, kevade ja suve kirunud, sest neid oli päris palju ja nende kõrval muudele sügavkülma potentsiaalselt mahtuma pidavatele asjadele enam eriti ruumi ei jätkunud. Nüüd tundus olevat viimane aeg nendega midagi ette võtta.

Astelpajusid kuumutada ei soovitata - nii pidavat kõik kasulikud vitamiinid välja minema. Seega moosikeetmise võimalus jäi välja. Toormoosi oleks muidugi võinud teha, aga see vist väga kaua ei säili ja astelpajumoosi naljalt niisama lusikaga purgist ei söö. No mõni võib-olla sööb ka, aga meie peres käib moos reeglina millegi peale või sisse.

Igal juhul pika mõtlemise peale meenus, et meil peaks kusagil olema miskine väike motoriseeritud mahlapress. Selle kapist välja otsisimegi. Natuke põristamist ja saigi toormahl valmis.

Ühest kannutäiest jätkus umbes nädalaks. Kasutasime seda enamasti kontsentraadina - valasime sortsu mahla klaasi, seejärel vett peale ja lõpuks segasime sisse juure lusikatäie mett. Maitses hästi - isegi lapsed jõid vaatamata üsna hapule maitsele rõõmuga :)

Üllas antiikne tolmuimeja

Oleme õunauputuse algusest peale ajusid ragistanud, mida nende kõikide õuntega peale hakata. Oleme teinud õunamoose - tavalist, kaneeliga, kardemoniga, isegi barbarissi kommidega, - õunakooke, kuivatatud õunu, vedanud õunu sugulastele linnas ja tuttavatele karjamaal, aga otsa ega äärt ei paista neil ümmargustel aiasaadustel kusagilt. Tulnud ja läinud on nii mõnigi mõte mahlategemisest, aga kuna meil on sel aastal nii palju ressursse igale poole mujale kulunud, siis mahlapressi soetamine meie eelarvesse ei mahtunud ja kusagile mujale oma õuntega kohale kobida polnud ka mahti. Põhimõtteliselt leidsin valla Fb lehelt teenusepakkuja, kes tuleks ja pressiks meil kodus õunad ära, aga see tundus ka sedapuhku kuidagi suur ettevõtmine - siis tuleb ju need õunad puhtaks pesta ja pärast mahlapurgid ära kuumutada jne. Rääkimata sellest, et need purgid tuleb enne puhtaks pesta ja üle kontrollida. Kuna meie kõige suurem pott mahutab hetkel vaid ühe 3-liitrise purgi, tundus see kuumutamine ka kuidagi masendav ettevõtmine. Rääkimata meie hüplikust graafikust, mis muudaks kokkuleppele jõudmise mahlapressijaga ilmselt keerukaks.
Niisiis, olime selleks aastaks mahlateo mõttele käega löömas, kui meile eelmisel nädalal poolkogemata väikest elektrilist mahlapressi kasutamiseks pakuti. Pidavat olema "ühe-tassi-mahlapress, aga vast lastele ikka midagi saab". Seega ei olnud mu ootused eriti kõrged, aga abiks ikka.

Üliäge pakend! :)

Pakki avades meenusid mulle silmapilkselt prints Tartaglia sõnad näidendist "Armastus kolme apelsini vastu": "Oo, mis üllas antiikne tolmuimeja!"

Kui kõik jupid lahti võetud, ära puhastatud ja uuesti kokku pandud, võis katsetamine alata. Tööpõhimõte oli nagu köögikombainil - paned tükid torust sisse ja lükkad pulgaga läbi pöörleva riivi. Esialgu mürises päris kõvasti, ajas pisut kärsahaisu välja (ilmselt mootoris olev tolm) ja värises mis hirmus. Peale paari katsetamiskorda saime kõik jupid õigesti paika ja siis ei värisenud enam. Aga müratase oli ikkagi harjumuspärasest suurem. Miinuseks oli ka see, et kuna masin ise prahti kusagilt välja ei ajanud, kogunes see riivi seinale ja seda tuli üsna tihti puhastada, et ummistust ja sellest tulenevat mahla igast küljest väljavoolamist vältida. Aga kui asi juba käppa sai (st sain juba masina häälemuutusest aru, millal puhastama peab), kulges mahlategu päris mõnusalt. Tegime esimese hooga 3 liitrit õunamahla ja pärast prooviks klaasitäie viinamarjamahla ka. Nämma.
Vaatamata mõningastele iseärasustele jäin masinaga rahule. Mulle tegelikult meeldib, et see mahlapress ei tekita korraga suurt läbu, mida peaks pärast terve ülejäänud päeva kasima ning puhastamist vajavad osad on ka piisavalt väikesed, et nende pesemisega pärast mahlategu mitte hulluks minna (mulle miskipärast tundub, et suurte mahlapressidega on seda mässamist ja koristamist rohkem, aga ega mul praegu võrdlevat kogemust pole).
Ma ei tea, kuidas edaspidi mahla tegema hakkame, sest kui peaks veel nii suur õunauputus tulema kui sel sügisel, siis tegelikult selle väikese pressiga palju ära ei tee. Aga eks näis. Kui keegi teab, kust saada töökindlat, asjalikku ja kasutajasõbralikku mahlapressi mõistliku hinnaga, siis võib teada anda. Selle aasta mahlategu on igal juhul päästetud.

Pilk aeda

My precious is back... and away again.
Ehk siis mu kullakallis kaamera tuli garantiiremondist ja läks täna (või noh, eile, kui kellaaega vaadata ja norida) jälle tagasi, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Jõudsin lihtsalt vahepeal temaga aias ühe tiiru teha. Looduses on vahepeal nii palju muutunud ja mul on natuke kahju, et seda niimoodi jäädvustada ei saanud nagu oleksin tahtnud. Aga mis seal ikka. Väike kokkuvõte sellest, mis on praegu.

Kevadel ette kasvatatuna mulda pandud freesiad õitsevad. Vähemalt osa neist. Ma lihtsalt ei saanud jätta neid kaunitare oma aeda valimata, mis sellest, et meil on iluaeda rohkem kui me korras hoida jaksame.

Kümnest sibulast on praeguseks õitsema läinud viis: 2 kollast, 2 punast ja üks lilla. Ei oska öelda, kas ülejäänutest ka asja saab. Igal juhul täidab nende vähestegi lõhn ümbruse selle nii ülihea lõhnaga, mille pärast ma (juba!) 6 aastat tagasi need lilled oma pruudikimpu valisin. Eriti täiuslik oleks asi veel siis, kui nendest ülejäänud sibulatest mõni veel õitsema läheks ja valgeks osutuks...

Kui kevadel oli meie muru krookuseid tihedalt täis pikitud, siis praegu on sügislilled õitsemisega täies hoos.

Kevadel tegime peenra ka astrite jaoks. Sai küll natuke valesse kohta, sest suvi läbi mustendas tühi laik keset aeda, aga praegu näeb täitsa kena välja.

Piibelehed on oma kaunid healõhnalised õied punaste trullakate viljade vastu vahetanud.

Õnneks pole lapsed neid kiskuma kippunud. Viire teab, et need pole söömiseks mõeldud ja Kaurile olen ka üritanud selgitada, millised marjad on parem suhu toppimata jätta. Näiteks kuslapuudest mööda jalutades näitab ta iga kord punaste marjade poole ja teatab veendunult: "Päh!" :)

Mõnede õitega rõõmustavad meid veel roosid ja tokkroosid.

Täiesti uueks elamuseks oli minu jaoks aga õitseva bambuse nägemine.

Kask on juba hakanud lehti kuldseks värvima.

Ja arooniad on valmis.

Isegi viinamarjad on lõpuks värvi ja maitset omandanud ning kõlbavad täitsa süüa :)

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.

Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...

Suur saak!

Sellest, et sügis on lähenemas, annab märku see, et erinevad aiaviljad on hakanud valmima. Meil on peenras päris potsakad kurgid. Sibulad võtsin üles umbes nädala eest ja nüüd nad loodetavasti kuivavad. Tehtud on esimesed seeneretked metsas ja põlluserval ja saadud esimene puravikusaak.

Valmivad ploomid ja astelpajud. Neid viimaseid on ohtramalt kui arvata oskasin - kõik oksad on tihedalt täis.

Korjata on neid küllaltki ebamugav. Pole nagu väga kogemusi ka. Lugesin, et saab korjata ükshaaval käsitsi või siis lõigata viljakandvad oksad maha, panna sügavkülma ja noppida hiljem marjad külmunud okstelt - pidavat kergemini lahti tulema. Ainult ei siis saab saaki üle aasta. Eks näis kui palju marju ära korjata jaksame ja kui palju korjatud marju talvega ära sööme.

Aga kõige rohkem saaki annavad sel aastal vaieldamatult õunapuud. Ma eriti ei tea, mis sorti õunad meil on. Tunnen meie puudest ära vaid 'Martsipani', mistõttu teised olulised "sordid" on meil praegu kiige õunapuu ja noor puu. Ja siis hunnik neid, mis hiljem valmivad. Igal juhul oleme neid õunu juba kotitäite kaupa igale poole jaganud. Eile veetsin taaskord terve päeva õunapuude all ja sorteerisin mumifitseerunud või lihtsalt mädanenud õunu söögikõlbulikest. Terve koda sai kaste ja ämbreid täis.

Kusjuures kaks suurt kastitäit viisime veel naabri hobustele maiustamiseks.

Täna keetsime esimese laari moosi. Kõige väiksema ämbri põhi veel ei paista...

Umbes nädala eest saime kätte ka toidukuivati, ilma milleta ma enam oma elu ette kujutada ei oska.

Naerame Lauriga, et kui keldri õunu täis tassime, siis jätkub kuivatamiseks õunu jaanipäevani. Aga tegelikult ei ole see üldse naljakas, sest minu eilsest pingutusest hoolimata olid täna jälle puude alused õunu täis potsatanud. Nii ei saa isegi muru niita...

Nädalake eemal

Olin vahepeal nädal aega tööasjus kodust eemal. Ma polegi vist nii kaua eemal olnud pärast seda kui juuni alguses päriselt siia kolisin. Ühest küljest oli see meeldiv, kuigi vastutusrikas vaheldus, teisalt aga tundsin koju tagasi jõudes, et siin on asjad unarusse jäänud. Taipasin, et talumajapidamises ei käi kodust ära olemine päris nii lihtsalt kui linnakorteris. Olgugi, et meil pole loomi, kes ülalpidamist vajaksid, on meil ometi päris suur aed, mis nõuab järjepidevalt tähelepanu. Meie lillepeenrad polnud ka minu lahkudes laitmatud, aga olin jõudumööda ikkagi proovinud neid viisakana hoida, vajadust ja jaksu mööda siit-sealt umbrohtu välja noppides ja äraõitsenud lillede varsi lõigates. Köögiviljapeenra rohimine oli siiski südameasi, et meie kevadisest suurest kaevamisvaevast ka midagi välja tuleks.
Nüüd oli aed nädalaga nii umbe kasvanud, et päris keeruline oli tuvastada, mis kusagil kasvama peaks.

Seega järgmised nädal aega olen üritanud esimesest ehmatusest üle saada ja jõudumööda jälle asjale mingit kuju anda. Alguses tundus ettevõtmine üsna lootusetu, sest ei osanud kusagilt peale hakata. Õnneks oli ema valmis mulle nõu ja jõuga appi tulema. Alustasime väikesest jalutuskäigust, et enne tööle asumist natuke akusid laadida. Tegime ümbruses väikese avastusretke. Naasin teadmisega, et mul on nüüd koht, kust punet ja nõmm-liivateed korjata.
Aias tagasi, oli esimene tulekahju kustutamine köögiviljapeenra rohimine, sest sealt paistsid umbrohust veel ainult herned ja kartulid välja. Olin päris rõõmus kui nägin, et porgandeid on vahepeal ikka natuke tärganud. Kahjuks polnud lavendlist ikka veel märkigi ja basiilikust oli tärganud vaid mõni üksik taimeke. Proovin järgmisel aastal neid ette kasvatada, ehk sujub siis paremini.
Teisena pidasin tähtsaks meile sügavkülma natuke marju korjata, et talvel hea võtta oleks kui millegi värske ja suvise isu peale tuleb. Karpidesse said mustad ja punased sõstrad ning päris palju vaarikaid.
Kolmandaks (ja see etapp kestab veel siiani) oli tarvis lillepeenrad välja päästa. Alustasin kevadel külvatud astritest, jätkasin äraõitsenud pojengide lõikamisega ja täna korrastasin (enam-vähem) majaesist peenart. Avastasin, et üks kena roos, mille olemasolust mul seni polnud vähimatki aimu, on õitsema hakkamas. Aga see on alles algus. Meil on maja ümber nii palju lillepeenraid, et ilmselt jõuab enne august kätte kui mina oma lilled rohitud.
Ka muru oli vahepeal põlvini kasvanud. Võttis vist kolm päeva, enne kui see aias niidetud sai. Kuigi, ei saa salata, et see kõrgeks kasvanud rohi oli ka väga kena kogu oma õiterohkuse ja muu eluga. Siiski on tarbeaias lihtsam liikuda kui ei pea endale läbi naatide rada kahlama. Samuti pelgan rästikuid, kes niidetud murule ehk nii kergelt ei rooma või vähemalt märkab neid seal paremini. Pelgan just Kauri pärast, sest tema jaoks on kõik elav ja liikuv niivõrd elevusttekitav, et ma ei imestaks, kui ta ka rästikul sabast kinni võtaks, et teda lähemalt uurida.
Siiski on meil aia tagumises osas väike nurgake, kust me muru ei niida. Kevadel õitsesid seal metsmaasikad ja sinililled, praegu vohab harilik härghein.

Enne veel kui Lauri niidukiga muru kallale lasin, korjasin talveks natuke käbiheina. Ma pole kunagi käbiheinateed joonud, aga seda kasvas meil nii palju, et oli kahju teda lihtsalt niisama maha niita. Pealegi peaks ta teele ilusa värvi andma. Eks proovin järele.

Mis ravimtaimede korjamisse puutub, siis mul on hirmus kahju, et meie ainus pärn õitses ära sellel ajal kui ma ära olin. Nii väga oleks tahtnud talveks pärnaõisi korjata. Andsin küll kodustele märku, et nad puukesel silma peal hoiaksid, aga seekord läks nii. Loodan, et järgmisel suvel õnnestub. Katsun siis sellel ajal suuremaid ärasõite vältida.
Kui nüüd natuke aia taha ka vaadata, siis tundub mulle, et selle nädalaga on tekkinud palju märke, mis seni on minu jaoks seostunud eelkõige augustikuuga. Pihlakad on põlluservas juba päris punased.

Peale selle lendab herilasi parves ringi, nii et ei saa rahulikult marjugi korjata, samuti täheldasin kaevukaanele langenud kollaseid lehti.
See nüüd küll ei lähe sügiseteemasse, aga lisaks kõigele muule on kõrvahargid meie postkasti hõivanud. Mõni üksik on seal varemgi ringi sibanud, aga siis olen nad sealt välja udinud ja suuremat sagimist pole tekkinud. Nüüd said nad seal kenasti nädal aega järjest koguneda ja sisse elada, mistõttu pidin oma traditsioonilisel keskpäevasel jalutuskäigul postkasti juurde üllatusest istuli kukkuma: postkasti kaant avades leidsin eest mustava sigina-sagina; ma arvan, et kolmekümne ringis võis seal neid tegelasi sees istuda küll. Nüüd olen neid iga päev ikka udimas käinud (olen jah kuri, et ei lase neil rahus elada, aga ma pole käskinud neil postkasti pugeda ja ma ei tahaks alustada ajakirja lugemist kõrvaharkide lehtede vahelt välja raputamisega).
Tänaseks oli olukord natuke parem, arvan, et putukaid oli alles kümmekond. Aga kakanud on nad kamba peale päris eeskujulikult, seega peaks kasti puhastamisega veel tegelema.

Kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisin jälle seal niidul, mille emaga avastasime, ja korjasin natuke veel talveks taimi: nõmm-liivateed, punet, hobumadarat ja teelehte. Kui nõmm-liivatee tõmmist olen varemgi joonud ja punet hakklihatoitudele maitseks peale raputanud, siis pune teetaimena kasutamine on minu jaoks midagi uut, samuti pole ma kunagi madarat ega teelehte sel otstarbel korjanud. Kokku sai sellest kõigest suur ja värviline sülem, mis väga hästi lõhnab.
Mõned pildid niidust:

ja tänase koriluse peategelastest:

Nõmm-liivatee

Harilik pune

Taimi korjates tekkis mõte, et peaks endalegi aeda sellise paiga rajama, kus ravimtaimi kasvatada. See mõte on mul tegelikult juba pikemat aega peas, aga pärast tänast jalutuskäiku hakkas see mu mõtteis juba konkreetsemat kuju võtma.

Pilk aeda

Ehitustegevuse tõttu on mu aur viimasel ajal läinud kõigele muule, aed on pisut unarusse jäänud. Möödunud nädala lõpus tekkis siiski tunne, et peaks ikkagi seal ka midagi ära tegema. Pojengid olid paduvihmadest poriseks pekstud ja arvestatav osa neist oli juba ära õitsenud. Seega korrastasin natuke meie pojengipeenart. Lõikasin äraõitsenud õied maha ja korjasin mahapudenenud õielehed ära. Püüdsin taimed sättida nii, et õied päris vastu maad ei oleks. Õnneks tegid pojengide ümber kasvavad hostad minu eest päris palju tööd ära.

Kui sügisel vaatasin kogu rohetavat peenardemerd kerge skeptilisusega ja olin üsna veendunud, et kahandan selle aia lillevälju esimesel võimalusel vähemalt poole võrra, siis nüüd, mil olen saanud varakevadest alates järk-järgult avastada, mis meie aias kasvab ja kui hästi on välja timmitud taimede õitsemise rütm, olen hakanud sellesse aukartusega suhtuma. Kuigi nii mõnegi taime paigutaksin teise kohta ümber ja tahaksin aeda ka mingit loogikat, tundub, et vajan kõigepealt natuke aega, et hakata kogu seda süsteemi mõistma. Ma pole just suurem asi iluaednik, aga nii palju olen praeguseks ometi taipama hakanud, et hetkel jääb mul vajaka teadmistest ja kogemustest, mida selle aia oma käe ja parema äranägemise järgi kujundamine nõuab.

Tarbeaiaga olen õnneks pisut rohkem sina peal, kuigi ega sellega mul ka seni rohkem kogemust pole olnud kui viimaste aastate jooksul mõned potis kasvatatud maitsetaimed ja tomatid. Reedel koos emaga köögiviljapeenra poole kiigates tekkis tunne, et nüüd on õige aeg katteloor eemaldada. Kui loor maas, vaatas meile peenralt vastu ühtlane roheline maltsavõsa. Ega meil muud üle jäänud kui hakata tuvastama, mis kuskile istutatud sai. Päästsime umbrohu lämmatavast embusest umbes pooled taimed. Selleks ajaks oli hakanud vihma nii tugevalt sadama, et edasine rohimine tundus mõttetu. Viisin alustatu paar päeva hiljem ise lõpule. Muuhulgas otsisin hernestele pajuvõsast mõned toikad juurde, mis eelnevalt puudu olid jäänud.

Nüüd on herned toestatud ja loota võib, et millalgi saab saaki ka.

Salat, redis ja sibul olid meie üllatuseks juba täiesti kasutusvalmis.

Niisiis kasutasime võimalust päris esimese oma aia värske salati tegemiseks.

Tärkamise poolest kesisema esinemisega olid basiilik, aeduba ja porgand, aga loodetavasti jõuavad nad teistele varsti järele :)

Ta on kohal!

See on nüüd kindel. Kevad on tõesti käes. Ja suvi tuleb kirju. Selles pole mingit kahtlust.

Kirju suve kuulutaja paiselehti noolimas

Siis kui normaalsetel inimestel normaalsetes kohtades lumikellukesed lumest välja piiluma hakkasid, kattis meie aeda veel päris korralik lumekoorik. Tõenäoliselt sellepärast meil kujuneski arvamus, et meie aias lumikellukesi ei leidu. Märtsi lõpus ajasid nad siiski end mulla alt välja ja tõestasid vastupidist. Selleks ajaks olime endale küll juba suuremaid ja uhkemaid lumi- ja märtsikellukesi sebinud, mistõttu sai eriti hästi võrrelda taimekasvu meil ja Tallinnas... Sellised nägid need välja 2. aprillil:

Meie kohalikud lumikellukesed

Vinged linnavurled

Linnast toodud märtsikellukesed

Kusjuures ma hetkel arvan, et kohalikke märtsikellukesi meil ikkagi ei ole, sest ma justkui pole nende lehti aias märganud. Aga mine tea, ehk otsustavad nemadki meile vingerpussi mängida ja näiteks jaanipäeval õitsema hakata...

Sinililled on siiski otsustanud normaalsel ajal õitsema hakata.

Seda, et suvi tuleb kirju, kinnitasid veel kaks koerliblikat, keda pööningu aknal kohtasin. Loodan, et neile õuepäästmisega väga liiga ei teinud. Usun siiski, et väljas päikese käes on nende elukvaliteet märksa parem kui suhteliselt hämaral pööningul, mida valgustab üksainus aken, mida nad talveunest virguma hakkavate kärbestega jagama pidid.

Laupäeva teise poole veetsime metsas. Lauri ja Viire vedasid kuusepakke metsast välja ja meie Kauriga käisime uudistamas, kas metsa all ilmade soojenemine ka midagi huvitavat kaasa on toonud. Oma suureks üllatuseks oli meie esimeseks leiuks kohe metsa servas õitsev näsiniin.

Selle peale vedasin kohe ülejäänud pere ka õitsevaid oksi vaatama ja pidasin Viirele loengu teemal, miks selle taime marju ega muid osi suhu pista ei tohi. Küllap sügisel, kui marjad valmivad, tuleb uuesti meelde tuletada.
Pilku puude poole suunates imestasin, kui palju meil metsa all pihlakaid kasvab. Oma edevate õitega hakkas aga silma sarapuu.

Isasõied

Emasõied

Lõpuks otsisin üles ja vaatasin üle ka meie kukerpuu, mille olin avastanud tol päeval, kui võsa kuivanud okstest puhastasin. Päris pirakas teine - vanemad oksad on päris jämedad ja astlad harulisemad kui harilikult. Mõni eelmise suve mari oli ka veel küljes.

Ootan huviga, mida põnevat lõpuks kätte jõudnud kevad endaga järgmiseks kaasa toob!

Meenutus lähiminevikust

Avastasin eelmise aasta pilte läbi vaadates, et täpselt 10 kuud tagasi käisime Lauriga Maale elama! messil. Läksimegi selle mõttega, et uurime, kuhu oleks tore elama minna. Kõikides toredates tegevustes osalemise ja mitmete kontaktide loomise kõrval oli meil võimalik end ka proovile panna nn maaelu testiga. Test seisnes selles, et tuli välja valida meelepärased seemned, külvata need mulda ja tõestada, et taimed ka kasvama hakkavad.

Tõestuseks tuli jaanipäevaks taimedest foto saata. Saatsimegi. Mingit tagasisidet sealt küll ei tulnud, aga ega see meid ei heidutanudki. Rõõmustasime hoopis oma agarate tomatitaimede üle, mis kahe nädalaga olid oma võrsed kenasti välja ajanud

... ning jaanipäevaks juba suured ja tublid õitsejad olid.

Augusti alguses hakkasid nii kollased kui ka punased tomatid üksteise võidu valmis saama

ning õige pea võisime lasta neil hea maitsta :)

Seega, testiga tulime edukalt toime. Ja nüüd, 10 kuud hiljem pean tõdema, et prohvetlikud sõnad külvitopsikul on tegelikkuseks saanud...