Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.

Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.

Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.

Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.

Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.

Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)

Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.

Tehtud osa:

Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:

Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.

Enne aktsiooni

Töö sai päris kiiresti hoo sisse...

... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.

Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.

Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)

Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.

Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.

Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:

Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:

Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D

Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.

Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)

Jälle sain pool ööd koristada.

Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P

Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.

Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:

Põhiplaan

Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.

Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.

Valisilme

Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.

Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.

Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.

Nostalgiline meenutus

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.

Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...

Nädalake eemal

Olin vahepeal nädal aega tööasjus kodust eemal. Ma polegi vist nii kaua eemal olnud pärast seda kui juuni alguses päriselt siia kolisin. Ühest küljest oli see meeldiv, kuigi vastutusrikas vaheldus, teisalt aga tundsin koju tagasi jõudes, et siin on asjad unarusse jäänud. Taipasin, et talumajapidamises ei käi kodust ära olemine päris nii lihtsalt kui linnakorteris. Olgugi, et meil pole loomi, kes ülalpidamist vajaksid, on meil ometi päris suur aed, mis nõuab järjepidevalt tähelepanu. Meie lillepeenrad polnud ka minu lahkudes laitmatud, aga olin jõudumööda ikkagi proovinud neid viisakana hoida, vajadust ja jaksu mööda siit-sealt umbrohtu välja noppides ja äraõitsenud lillede varsi lõigates. Köögiviljapeenra rohimine oli siiski südameasi, et meie kevadisest suurest kaevamisvaevast ka midagi välja tuleks.
Nüüd oli aed nädalaga nii umbe kasvanud, et päris keeruline oli tuvastada, mis kusagil kasvama peaks.

Seega järgmised nädal aega olen üritanud esimesest ehmatusest üle saada ja jõudumööda jälle asjale mingit kuju anda. Alguses tundus ettevõtmine üsna lootusetu, sest ei osanud kusagilt peale hakata. Õnneks oli ema valmis mulle nõu ja jõuga appi tulema. Alustasime väikesest jalutuskäigust, et enne tööle asumist natuke akusid laadida. Tegime ümbruses väikese avastusretke. Naasin teadmisega, et mul on nüüd koht, kust punet ja nõmm-liivateed korjata.
Aias tagasi, oli esimene tulekahju kustutamine köögiviljapeenra rohimine, sest sealt paistsid umbrohust veel ainult herned ja kartulid välja. Olin päris rõõmus kui nägin, et porgandeid on vahepeal ikka natuke tärganud. Kahjuks polnud lavendlist ikka veel märkigi ja basiilikust oli tärganud vaid mõni üksik taimeke. Proovin järgmisel aastal neid ette kasvatada, ehk sujub siis paremini.
Teisena pidasin tähtsaks meile sügavkülma natuke marju korjata, et talvel hea võtta oleks kui millegi värske ja suvise isu peale tuleb. Karpidesse said mustad ja punased sõstrad ning päris palju vaarikaid.
Kolmandaks (ja see etapp kestab veel siiani) oli tarvis lillepeenrad välja päästa. Alustasin kevadel külvatud astritest, jätkasin äraõitsenud pojengide lõikamisega ja täna korrastasin (enam-vähem) majaesist peenart. Avastasin, et üks kena roos, mille olemasolust mul seni polnud vähimatki aimu, on õitsema hakkamas. Aga see on alles algus. Meil on maja ümber nii palju lillepeenraid, et ilmselt jõuab enne august kätte kui mina oma lilled rohitud.
Ka muru oli vahepeal põlvini kasvanud. Võttis vist kolm päeva, enne kui see aias niidetud sai. Kuigi, ei saa salata, et see kõrgeks kasvanud rohi oli ka väga kena kogu oma õiterohkuse ja muu eluga. Siiski on tarbeaias lihtsam liikuda kui ei pea endale läbi naatide rada kahlama. Samuti pelgan rästikuid, kes niidetud murule ehk nii kergelt ei rooma või vähemalt märkab neid seal paremini. Pelgan just Kauri pärast, sest tema jaoks on kõik elav ja liikuv niivõrd elevusttekitav, et ma ei imestaks, kui ta ka rästikul sabast kinni võtaks, et teda lähemalt uurida.
Siiski on meil aia tagumises osas väike nurgake, kust me muru ei niida. Kevadel õitsesid seal metsmaasikad ja sinililled, praegu vohab harilik härghein.

Enne veel kui Lauri niidukiga muru kallale lasin, korjasin talveks natuke käbiheina. Ma pole kunagi käbiheinateed joonud, aga seda kasvas meil nii palju, et oli kahju teda lihtsalt niisama maha niita. Pealegi peaks ta teele ilusa värvi andma. Eks proovin järele.

Mis ravimtaimede korjamisse puutub, siis mul on hirmus kahju, et meie ainus pärn õitses ära sellel ajal kui ma ära olin. Nii väga oleks tahtnud talveks pärnaõisi korjata. Andsin küll kodustele märku, et nad puukesel silma peal hoiaksid, aga seekord läks nii. Loodan, et järgmisel suvel õnnestub. Katsun siis sellel ajal suuremaid ärasõite vältida.
Kui nüüd natuke aia taha ka vaadata, siis tundub mulle, et selle nädalaga on tekkinud palju märke, mis seni on minu jaoks seostunud eelkõige augustikuuga. Pihlakad on põlluservas juba päris punased.

Peale selle lendab herilasi parves ringi, nii et ei saa rahulikult marjugi korjata, samuti täheldasin kaevukaanele langenud kollaseid lehti.
See nüüd küll ei lähe sügiseteemasse, aga lisaks kõigele muule on kõrvahargid meie postkasti hõivanud. Mõni üksik on seal varemgi ringi sibanud, aga siis olen nad sealt välja udinud ja suuremat sagimist pole tekkinud. Nüüd said nad seal kenasti nädal aega järjest koguneda ja sisse elada, mistõttu pidin oma traditsioonilisel keskpäevasel jalutuskäigul postkasti juurde üllatusest istuli kukkuma: postkasti kaant avades leidsin eest mustava sigina-sagina; ma arvan, et kolmekümne ringis võis seal neid tegelasi sees istuda küll. Nüüd olen neid iga päev ikka udimas käinud (olen jah kuri, et ei lase neil rahus elada, aga ma pole käskinud neil postkasti pugeda ja ma ei tahaks alustada ajakirja lugemist kõrvaharkide lehtede vahelt välja raputamisega).
Tänaseks oli olukord natuke parem, arvan, et putukaid oli alles kümmekond. Aga kakanud on nad kamba peale päris eeskujulikult, seega peaks kasti puhastamisega veel tegelema.

Kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisin jälle seal niidul, mille emaga avastasime, ja korjasin natuke veel talveks taimi: nõmm-liivateed, punet, hobumadarat ja teelehte. Kui nõmm-liivatee tõmmist olen varemgi joonud ja punet hakklihatoitudele maitseks peale raputanud, siis pune teetaimena kasutamine on minu jaoks midagi uut, samuti pole ma kunagi madarat ega teelehte sel otstarbel korjanud. Kokku sai sellest kõigest suur ja värviline sülem, mis väga hästi lõhnab.
Mõned pildid niidust:

ja tänase koriluse peategelastest:

Nõmm-liivatee

Harilik pune

Taimi korjates tekkis mõte, et peaks endalegi aeda sellise paiga rajama, kus ravimtaimi kasvatada. See mõte on mul tegelikult juba pikemat aega peas, aga pärast tänast jalutuskäiku hakkas see mu mõtteis juba konkreetsemat kuju võtma.