Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.

Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:

Põhiplaan

Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.

Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.

Valisilme

Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.

Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.

Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.

Nostalgiline meenutus

Vahekokkuvõte

Praeguseks on meil katus vahetatud (sellega saime tegelikult juba juuli lõpus ühele poole). On hea tunne küll, et üks suur asi on nüüd tehtud ja korras. Töö on testitud juba päris mitme halastamatu paduvihma poolt ja tundub, et pretensioone pole.

Kojalgi on juba mõnda aega laudvooder ümber ja käsile on võetud sisetööd. Päris palju peamurdmist oli selle üle, kuhu mida paigutada. Ainuke kindel teadmine oli mul selle kohta, kuhu ja kuidas tuleb dušinurk (tõsi, ka see vahetas asukohta, sest ilmnes, et meie maja seinapalgid on liiga heas seisukorras selleks, et neid kinni plaatida). Dušinurgast lähtuvalt joonistati meile spreiga betoonpõrandale tulevased seinad ja seejärel tekkis juba konkreetsem ettekujutus sellest, mis kuhu mahub. Konkreetsetest edasiminekutest võib hetkeseisuga nimetada, et keldriluuk on vahetanud asukohta, seinad ja lagi on soojustatud, vannitoa osas on juba põrandki valatud ja täna käisime seina- ja põrandaplaate tellimas. Kirjelduste fotodega illustreerimise osas olen nüüd mõnda aega küllaltki kitsi, sest minu kullakallis kaamera istub garantiiremondis ja mulle lubati, et enne 1,5 kuu möödumist ei kuule ma temast midagi...

Korsten

Esmaspäeva hommikul sai meie korstnapits uue hingamise :)

Enne

Pärast

Jaanilaupäev

Veebruaris vabariigi aastapäeval tegime esimese ametliku katse lipupäeval lipp lehvima panna. Kuna uus lipuvarras ja vana vardaalus omavahel ei ühildunud, siis katse nurjus. Jaanilaupäeval tegime uue vardaalusega uue katse ja jõudsime sihile. Lipp lehvis rõõmsalt kaks päeva jutti nagu kord ja kohus.

Püüdsime maja ümbritsevatest risuhunnikutest (mida oleme küll jõudumööda üritanud kahandada, aga mis peaks idee poolest olema töömeeste rida) ning poolikust katusest mööda vaadata ja endale sisendada, et just nii ongi kõige pidulikum.

Õige varsti olid ka pidulised kohal ja meie jaanisimman võis alata. See vist oli meie senise maaleksisteerimise suurim pidu. Võib-olla mitte rahvaarvu, aga kindlasti valitseva meeleolu poolest.

Kui nüüd meie esimesest jaanitulest rääkida, siis esialgu ei söandanud me lõkkeasemele väga suurt põlevmaterjali hunnikut püstitada, sest ei osanud arvata, mida ilm toob. Seetõttu nägi meie algne lõkkehakatus veidi hädine välja.

Kui aga selgus, et ilmataat on meid kostitanud igati sobiliku õuepeo- ja lõkketegemisilmaga, sai ära põletatud kogu kevadiste talgute ajal heinamaale tassitud oksarisu ja lisaks ka see osa meie vanast katusest, mille töömehel olid otsustanud lõkkeplatsile tassida.

Tagasivaade kevadise töö tulemusele

Ma ei uskunud, et see on võimalik, aga see hunnik kahanes usinate lõkkemeistrite käe all silmnähtava kiirusega. Tuli sai igati eeskujulik.

Tolleks korraks sai plats puhtaks, aga see ei tähenda, et meil nüüd rohkem lõkkematerjali pole... Nüüd on uus laadung pehkinud katust juba oma järge ootamas. Pisut hirmuäratav oli tegelikult vaadata seda, kui kiiresti sindel tuld võttis ja kui ruttu see materjal tuhaks põles. Ühest küljest oleks kindlasti tore olnud maja algupärane välisilme taastada, aga seda pilti nähes on mul tegelikult väga hea meel, et meie uus katus tulekindlamast materjalist tuleb.

Nüüd kiskus jälle ehitusjutuks ära. Ühesõnaga, oli väga mõnus õhtu, kõhud sai järjekordselt punni söödud ja vägevat jaanituld jätkus hiliste öötundideni. Järgmisel päevalgi olid tuhk ja söed tuleasemel nii kuumad, et seal oleks kannatanud siga küpsetada, kartulitest ja lõkkesaiast rääkimata. Aga head mõtted tulid seekord liiga hilja - ehk järgmine kord läheb selles osas paremini.

Aitäh kõigile, kes õhtu õnnestumisele kaasa aitasid ja meid oma kohaloluga austasid!

Kojaehitus vol 1

Kojast rääkides jõudsin viimati vist selleni, et kuigipalju betooni sai valatud. Kui see ära oli kuivanud, sadas paar päeva päris korralikult vihma ja meie tulevasse esikusse ja vannituppa tekkis bassein.

Tõstsin elektrijuhtmed nii kuiva kohta kui oskasin ja jäin huviga vaatama, mis edasi saab. Edasi sai täiesti loogiliselt see, et meil hakkas jälle vett tuppa voolama. Helistasin siis ehitusfirmasse ja palusin, et nad midagi ette võtaksid. Küsiti, kas asi kannatab järgmise päevani. No ega ikka ei kannatanud küll. Mul polnud vähimatki tahtmist tervet ööpäeva põrandakaltsuga ukseaugus istuda ja sisse voolavat vett taanduma sundida. Õnneks saadeti mõistliku aja jooksul siiski kaks töömeest, kes mu kaebuse üle vaatasid ja tegid, mis oskasid, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Natuke nõme muidugi, et meil selle padukaga vett ka keldrisse jooksis, aga mulle lubati, et keldri saavad nad ka kuivaks. Igal juhul niipea, kui ilm jälle lubas, pandi koja postid püsti ja tõmmati kile üle katuse, et sademete tõttu tekkida võivaid kahjusid minimeerida.

Selle tegevuse käigus esitati mulle palju küsimusi, mille vastuseid pidin kohapeal improviseerima, sest olen ehituse alal suhteliselt võhik ega tulnud selle peale, et oleksin pidanud kõik need asjad juba varem valmis mõtlema. Üks asi siiski oli mul varem valmis mõeldud ja omast arust ka kooskõlastatud: nimelt see, mis mõõdus aknad kojale tulevad. Kui päris alguses panime kirja, et koja aknad tulevad sama suured kui maja omad (samal põhjusel, et polnud sellele enne mõelnud ja nii äkki ei osanud mingit targemat vastust genereerida + puudus ettekujutus sellest, kuidas see kõik hiljem välja nägema hakkab), siis enne kui aknad tellimisele läksid, täpsustasime, et need tulevad siiski poole kitsamad. Ehitajad olid miskipärast aga aru saanud, et koja vannitoa poolne aken tuleb väike ja esikupoolne aken suur. Järgnes pingeline telefonivestlus projektijuhiga, peale mida olin üsna südari äärel, sest ta oli veendunud, et olime kokku leppinud nii nagu tema oli aru saanud ja aknad on juba tellimisel ja tellimust muuta ei saa. Umbes veerand tundi hiljem helistas ta siiski tagasi ja vabandas, et oli valesti aru saanud (elagu elektooniline kirjavahetus oma taasesitatava vormiga!). Milline kergendus. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud kui õudne nii suur aken nii väikse juurdeehituse juures välja näeb. Loodan, et selle asjaga on nüüd kõik hästi.
Igal juhul oli väga tore järgmistel päevadel (tulevase) akna kaudu majja siseneda :)

"Akna" kaudu käisime seetõttu, et plaanitava ukse asukoha ees oli jätkuvalt põlvekõrgune betoonirisu hunnik, mis läbipääsu raskendas. Selle koristasime mõni päev tagasi emaga eest ära, sest tundub, et ehitajatel on ehitamisega piisavalt tegemist ja koristamiseni nad eriti ei jõua. Minu arvates oleks muidugi lihtsam tekkinud sodi kohe ära koristada, mitte oodata kuni risuhunnik majakõrguseks kasvab, aga see on vist ainult minu arvamus. Selles mõttes on isegi hästi, et ühel päeval kui katust lammutati, ei näinud ma köögiaknast välja vaadates suurt midagi, aga see hunnik on nüüdseks ära koristatud...

Praeguse seisuga on koja postide vahele kinnitatud tuuletõke ja nüüd on asi juba nii palju ilmet võtnud, et mul hakkab tekkima natuke selgem ettekujutus sellest, mida me õigupoolest tellisime.

Pööningul on ka praegu nii mõnusalt soe ja valge. Peaaegu nagu kasvuhoones, aga natuke teistmoodi.

Varsti (või vähemalt lähema aja jooksul) pannakse katusekate peale ja siis seal enam nii avar pole. Mõtlesin juba, et peaks kohe katuseaknad ka ära tellima, sest valgus annab seal ikka väga palju juurde. Aga siiski jääb see vist kaugemasse tulevikku, sest mul pole veel eriti selget visiooni teise korruse väljaehitamise jaoks ja seega ei tea ma ka täpselt kuhu ja kui palju ja mis mõõtudes need aknad peaksid tulema. Küllap tuleb iga asi omal ajal.

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.

Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.

Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.

Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.

Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.

Seejärel asusid nad katust lammutama.

Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.

Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.