Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.

Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.

Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

VESI!!!

3. jaanuaril tuldi meil lõpuks veetorusid ühendama. Kuna mingid jupid olid vahelt puudu ja see kapp, mida mõtlesime köögi kraanikausi alla panna, oli antud otstarbeks liiga väike, siis tuli ehitustiimil vahepeal Raplas poes käia. Kaks korda. Sest Märjamaa ehituspood otsustas olla pühadepuhkusel. Meile pakuti võimalust ka ise nt Tallinnasse minna endale köögitasapinda tellima, aga kuna praegu on meil igas mõttes tohutu ümberorganiseerumise periood ja igasuguseid asju graafikusse vahele pikkida pisut keeruline, siis tundus, et see variant oleks asja väga pikale venitanud. Seega andsin ehitajatele vaba voli minna ja osta ära suvaline kraanikausikapp, mis antud otstarbeks kõige paremini sobib. Nad leidsid kapi, mis oli juba kraanikausiga koos. Hind oli tal küll krõbedam kui arvestanud olime, aga kuna sellega ei olnud vaja midagi enamat ette võtta kui lihtsalt seina äärde panna ja ära ühendada, siis tundus mõistlikum tublisid töömehi mitte mingi järjekordse mitte-millestki-midagi-tegemise projektiga vaevata. Ilmselt on neil meie veemajanduse sisseseadmise tagasilöökidest enam-vähem sama palju kopp ees kui meil endil. Pealegi pikemas perspektiivis on see köögi veelahendus niikuinii ajutine. Igal juhul oli õhtuks ühendatud dušš, WC-pott (jehuu! enam ei pea pangede kaupa kaevust potiloputusvett tassima!), mõlemad kraanid ja nõudepesumasin. Ühendamata jäi veel pesumasin, sest selle tarbeks oli järjekordselt mingi jubin puudu ja aeg oli piisavalt hiline ja päev nii pikaks veninud, et uut ehituspoe retke poleks olnud otstarbekas ette võtta.
 Aega võttis, aga suutsime ära oodata - meil on LÕPUKS OMETI VESI MAJAS!

Võrratu tunne! :)

Olin juba unustanud, kui lihtne on nõusid pesta, kui kraanist tuleb sooja vett. Rääkimata nõudepesumasinas pesemisest. Üle pika aja võtsin selle aktsiooni vabatahtlikult ja ilma nurinata käsile. Võiks isegi öelda, et lausa rõõmuga :)
Ja dušš! Milline luksus! Kauril õnnestus olla esimene duši all käija. Nimelt oli ta harjunud (siis, kui vett veel sees ei olnud) dušisegistit lihtsalt huvi pärast kinni ja lahti keerama. Tema jahmatus oli suur kui ühel hetkel talle äkki dušist vett krae vahele voolama hakkas...

Lisaboonusena sai lõpuks paika ka välivalgustus. Algselt plaanisime seda liikumisanduriga, aga noh - rumalad nagu me oleme - suutsime jälle osta kaks asja, mis omavahel kokku ei sobi. Nimelt olime valinud sellise lambi, millele liikumisanduri ühendamiseks oleks tulnud klaasi sisse auk teha, aga sel juhul poleks see enam ilmastikukindel olnud. Seega jäi ilma andurita. Ja tegelikult nii vist ongi parem. Ei tolkne mingeid üleliigseid juhtmeid seina peal.

Täna - 5. jaanuaril ühendati ka pesumasin ära. Muuhulgas avastati, et boileril oli tehases ilmselt torude värvikombinatsioon vahetusse läinud, mis tingis selle, et torust, kust oleks pidanud tulema külm vesi, tuli soe ja vastupidi. Ehk siis vahepealsed kaks päeva oli meil vetsupotti ja nõudepesumasinasse kuuma vett voolanud... Kõike eelnevalt juhtunut arvesse võttes olekski maru igav olnud kui ehitajate tänane külaskäik oleks piirdunud ainult pesumasina ühendamisega...
Igal juhul jõudis meie väga mitmekesine ja viljakas koostöö selleks korraks edukalt lõpule ja kergendusohkega võib öelda: võttis aega mis ta võttis, aga - valmis sai!

Abstraktne kunst

Eeskoja vannitoa osas on meil seinapalgid puhastatud ja näevad nüüd väga vinged välja.

Aga tegelikult jäi mulle täna lihtsalt silma meie vannitoa kunstipärane elektrijuhtmestik.

Vannitoast veel nii palju, et plaadid on käes, uks ees ning kraanikauss koos segistiga ostetud. WC-pott on juba üsna ammu välja valitud, aga veel ostmata ning dušinurga segistid jm kraam vajab veel natuke peamurdmist. Täpselt nagu kapid, tasapinnad ja peegel koos valgustiga. Täiesti hämmastav, kui halb on vannitoavalgustite valik, eriti kui jutt on kohtvalgustist peegli kohal. Olen näinud üht tüüpi valgustit, mis mulle meeldis, aga see oligi müügis koos peegliga ja see peegel oli meie vannitoa jaoks kindlasti liiga suur.

Kojaehitus vol 1

Kojast rääkides jõudsin viimati vist selleni, et kuigipalju betooni sai valatud. Kui see ära oli kuivanud, sadas paar päeva päris korralikult vihma ja meie tulevasse esikusse ja vannituppa tekkis bassein.

Tõstsin elektrijuhtmed nii kuiva kohta kui oskasin ja jäin huviga vaatama, mis edasi saab. Edasi sai täiesti loogiliselt see, et meil hakkas jälle vett tuppa voolama. Helistasin siis ehitusfirmasse ja palusin, et nad midagi ette võtaksid. Küsiti, kas asi kannatab järgmise päevani. No ega ikka ei kannatanud küll. Mul polnud vähimatki tahtmist tervet ööpäeva põrandakaltsuga ukseaugus istuda ja sisse voolavat vett taanduma sundida. Õnneks saadeti mõistliku aja jooksul siiski kaks töömeest, kes mu kaebuse üle vaatasid ja tegid, mis oskasid, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Natuke nõme muidugi, et meil selle padukaga vett ka keldrisse jooksis, aga mulle lubati, et keldri saavad nad ka kuivaks. Igal juhul niipea, kui ilm jälle lubas, pandi koja postid püsti ja tõmmati kile üle katuse, et sademete tõttu tekkida võivaid kahjusid minimeerida.

Selle tegevuse käigus esitati mulle palju küsimusi, mille vastuseid pidin kohapeal improviseerima, sest olen ehituse alal suhteliselt võhik ega tulnud selle peale, et oleksin pidanud kõik need asjad juba varem valmis mõtlema. Üks asi siiski oli mul varem valmis mõeldud ja omast arust ka kooskõlastatud: nimelt see, mis mõõdus aknad kojale tulevad. Kui päris alguses panime kirja, et koja aknad tulevad sama suured kui maja omad (samal põhjusel, et polnud sellele enne mõelnud ja nii äkki ei osanud mingit targemat vastust genereerida + puudus ettekujutus sellest, kuidas see kõik hiljem välja nägema hakkab), siis enne kui aknad tellimisele läksid, täpsustasime, et need tulevad siiski poole kitsamad. Ehitajad olid miskipärast aga aru saanud, et koja vannitoa poolne aken tuleb väike ja esikupoolne aken suur. Järgnes pingeline telefonivestlus projektijuhiga, peale mida olin üsna südari äärel, sest ta oli veendunud, et olime kokku leppinud nii nagu tema oli aru saanud ja aknad on juba tellimisel ja tellimust muuta ei saa. Umbes veerand tundi hiljem helistas ta siiski tagasi ja vabandas, et oli valesti aru saanud (elagu elektooniline kirjavahetus oma taasesitatava vormiga!). Milline kergendus. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud kui õudne nii suur aken nii väikse juurdeehituse juures välja näeb. Loodan, et selle asjaga on nüüd kõik hästi.
Igal juhul oli väga tore järgmistel päevadel (tulevase) akna kaudu majja siseneda :)

"Akna" kaudu käisime seetõttu, et plaanitava ukse asukoha ees oli jätkuvalt põlvekõrgune betoonirisu hunnik, mis läbipääsu raskendas. Selle koristasime mõni päev tagasi emaga eest ära, sest tundub, et ehitajatel on ehitamisega piisavalt tegemist ja koristamiseni nad eriti ei jõua. Minu arvates oleks muidugi lihtsam tekkinud sodi kohe ära koristada, mitte oodata kuni risuhunnik majakõrguseks kasvab, aga see on vist ainult minu arvamus. Selles mõttes on isegi hästi, et ühel päeval kui katust lammutati, ei näinud ma köögiaknast välja vaadates suurt midagi, aga see hunnik on nüüdseks ära koristatud...

Praeguse seisuga on koja postide vahele kinnitatud tuuletõke ja nüüd on asi juba nii palju ilmet võtnud, et mul hakkab tekkima natuke selgem ettekujutus sellest, mida me õigupoolest tellisime.

Pööningul on ka praegu nii mõnusalt soe ja valge. Peaaegu nagu kasvuhoones, aga natuke teistmoodi.

Varsti (või vähemalt lähema aja jooksul) pannakse katusekate peale ja siis seal enam nii avar pole. Mõtlesin juba, et peaks kohe katuseaknad ka ära tellima, sest valgus annab seal ikka väga palju juurde. Aga siiski jääb see vist kaugemasse tulevikku, sest mul pole veel eriti selget visiooni teise korruse väljaehitamise jaoks ja seega ei tea ma ka täpselt kuhu ja kui palju ja mis mõõtudes need aknad peaksid tulema. Küllap tuleb iga asi omal ajal.

Hommikumeeleolu

Ühel ööl ärkasin selle peale, et Viire soovis juua. Kui ta oma janu kustutatud sai, ei tulnud mul enam kuidagi und. Siplesin ja vähkresin kuni lõpuks umbes kell pool viis otsustasin, et lähen ja teen tiiru õues. Nii kui ukse avasin, tabasid mu pilku päikesetõusuvärvid ja kõrvu lindude hommikune sädin.

Nii mõnus oli olla nii vara hommikul täiesti üksi õues ja lihtsalt kuulata ja vaadata, mis ümberringi toimub. Jalutasin natuke ka aias ringi ja olin tunnistajaks, kuidas lilled valmistuvad päikest tervitama ja putukad naudivad veel viimaseid hetki kosutavast puhkusest, enne kui algava päeva uutele tegudele asuvad.

Üks teemakohane muusikaline etteaste siia juurde meeleolu loomiseks:

Valgusest ja märkamisest

Eelmisel nädalavahetusel kui maale sõitsin, astusin bussist välja peaaegu pilkasesse pimedusse. Kaugemal mõni üksik tuli kusagil aknas paistis, aga selleks, et näeksin, kuhu astuda, oli vaja telefon kotist välja õngitseda ja sellega teed valgustada. Sel nädalavahetusel jõudsin täpselt sama bussi peale, aga bussist väljudes oli veel päris valge.

Vahva on näha ja tajuda nii suurt kvalitatiivset muutust kevade poole - linnas askeldades sellised asjad enamasti nii tugevalt silma ei hakka.

Kuna Viire oli haige, veetsin suurema osa nädalavahetusest tema ja Kauriga toas olles. Laupäeval oli aga nii ilus õhtu, et kui Lauri metsast tagasi tuli (enne meid pole selles metsas ammu käidud ja seetõttu on tal seal päris palju rassimist ja küttepuude väljavedamist - tormimurdu jms on omajagu), otsustasin ka väikese tiiru väljas teha. Muuhulgas kiikasin pööningule, et natuke põhjalikumalt vaadata, mida seal leidub. Leidsin päris palju elutegevuse jälgi.

Seal üleval oli kuidagi nii ilus istuda ja loojuvat päikest vaadata, et alla poleks raatsinud tullagi...

Jalutasin siiski veel korraks tiigi äärde. Eelmisel nädalavahetusel sai veel jääle minna, seekord ei näinud mõtet riskida. Päike on päeval juba nii soe, et räästad enam ei tilgu, vaid jooksevad. Ega tiigi jää selles osas teistmoodi ole. Aga väiksemad olendid ei lase end veel sellest häirida :)