Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.

Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.

Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

Aprilli ninanipsud

Aprill on olnud... heitlik nagu aprillikuu ilm. Esiteks, on ta alanud ja lõppenud võrdlemisi ühtmoodi...

31. märts

29. aprill

... aga sinna vahele on jäänud kõik ülejäänud aastaajad oma täies hiilguses:

14. aprill

22. aprill

28. aprill

Teiseks, tohutu kiire on olnud ka tööl (koolitused, päevased ja üks öine üritus, ootamatused seoses graafikuga jne.

Kolmandaks, kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad (ka need, kellel muidu aprillis sünnipäeva ei ole, sh ma ise), on suutnud oma pidupäevad just sellesse kuusse organiseerida. Kui siia lisada veel vajadus aias tegutsema hakata ja hunnik rohkem või vähem meeldivaid vahejuhtumeid, siis kokkuvõttes on aprill olnud igal rindel väga heitlik, ettearvamatu ja proovilepanev. Põnev, aga ka päris väsitav. Aga lühidalt olulisematest vahejuhtumitest.

Lubasime Viirele tema sünnipäeval, et ta saab kassi. Ja et ta saab oma kassi ise välja valida. Oleme kassipoegadel juba veebruarist silma peal hoidnud, aga liiga ülepeakaela peresse uue liikme võtmist organiseerida ei tahtnud. 11. aprillil käisime lõpuks Raplas 3-päevaseid kiisusid vaatamas. Polegi vist kunagi nii pisikesi näinud... Silmad olid kõigil veel kinni ja kui ema natuke kaugemale juhtus minema, oli kisakoor lahti. Igal juhul valisime endale välja oranži-valgekirju kiisupoisi ja leppisime kokku, et saame ta endale koju juunis, siis kui ta ema juures juba piisavalt palju jõudu ja eluks vajalikke teadmisi on kogunud.

Aga kellel on kõige soojem? ;)

Sealt edasi on aeg kulgenud orav-rattas tempos. Lauril oli vahepeal puhkus ja siis tegeles ta põhiliselt kuuri lammutamisega. See tegevus tekitas nii palju pehkinud puitu, et palusin tal ühel päeval lõket teha. Ma ise polnud muidugi umbes nädal aega lõkkeplatsile sattunud ega kujutanud ette, mis olukord seal täpselt valitseb. Kuiv, on vist kõige täpsem kirjeldus. Igal juhul jäi see, 24. aprillil tehtud lõke meie aprillikuu esimeseks ja viimaseks lõkkeks, sest oleks peaaegu kulupõlengu vallandanud. Ma ise ei olnud sel hetkel kodus, aga sain Laurilt äreva kõne, mille peale lasin tal edasi tegutseda ja teavitasin ise häirekeskust. Õnneks suutis Lauri ise asja kontrolli alla tagasi saada. Ämbritäis vett ei teinud selles olukorras peale aurustumise midagi. Aga seljast võetud jopega süttinud mätaste materdamine viis sihile.

Muutunud olukorrast teavitasin samuti häirekeskust, aga nad pidasid paremaks ikkagi brigaadi kohale saata, veendumaks et asi on tõepoolest ohutu. Päästjate hinnangul oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, sest meil oli tegelikult korralik ette valmistatud tulease jne. Ise olen õnnelik selle üle, et kui aasta tagasi seda lõkkeplatsi rajasime, taipasin eelnevalt Päästeametilt instruktsioone küsida, kui kaugele erinevatest objektidest peab lõkkekoht jääma. Soovitan soojalt järgida:

Seekord pääsesime korraliku ehmatusega. Järgmist niisugust intsidenti loodetavasti ei tule.

Kuu lõppu oli meil planeeritud sünnipäev+talgud üritus nagu eelmiselgi kevadel. Sellest kirjutan veel eraldi pikemalt, aga olgu öeldud, et kui eelmise aasta üritus oli pigem talgud, siis selle aasta üritus oli ootamatust lumetuisust (vt 29. aprilli pilt postituse alguses) tingituna pigem sünnipäev.

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Jaanilaupäev

Veebruaris vabariigi aastapäeval tegime esimese ametliku katse lipupäeval lipp lehvima panna. Kuna uus lipuvarras ja vana vardaalus omavahel ei ühildunud, siis katse nurjus. Jaanilaupäeval tegime uue vardaalusega uue katse ja jõudsime sihile. Lipp lehvis rõõmsalt kaks päeva jutti nagu kord ja kohus.

Püüdsime maja ümbritsevatest risuhunnikutest (mida oleme küll jõudumööda üritanud kahandada, aga mis peaks idee poolest olema töömeeste rida) ning poolikust katusest mööda vaadata ja endale sisendada, et just nii ongi kõige pidulikum.

Õige varsti olid ka pidulised kohal ja meie jaanisimman võis alata. See vist oli meie senise maaleksisteerimise suurim pidu. Võib-olla mitte rahvaarvu, aga kindlasti valitseva meeleolu poolest.

Kui nüüd meie esimesest jaanitulest rääkida, siis esialgu ei söandanud me lõkkeasemele väga suurt põlevmaterjali hunnikut püstitada, sest ei osanud arvata, mida ilm toob. Seetõttu nägi meie algne lõkkehakatus veidi hädine välja.

Kui aga selgus, et ilmataat on meid kostitanud igati sobiliku õuepeo- ja lõkketegemisilmaga, sai ära põletatud kogu kevadiste talgute ajal heinamaale tassitud oksarisu ja lisaks ka see osa meie vanast katusest, mille töömehel olid otsustanud lõkkeplatsile tassida.

Tagasivaade kevadise töö tulemusele

Ma ei uskunud, et see on võimalik, aga see hunnik kahanes usinate lõkkemeistrite käe all silmnähtava kiirusega. Tuli sai igati eeskujulik.

Tolleks korraks sai plats puhtaks, aga see ei tähenda, et meil nüüd rohkem lõkkematerjali pole... Nüüd on uus laadung pehkinud katust juba oma järge ootamas. Pisut hirmuäratav oli tegelikult vaadata seda, kui kiiresti sindel tuld võttis ja kui ruttu see materjal tuhaks põles. Ühest küljest oleks kindlasti tore olnud maja algupärane välisilme taastada, aga seda pilti nähes on mul tegelikult väga hea meel, et meie uus katus tulekindlamast materjalist tuleb.

Nüüd kiskus jälle ehitusjutuks ära. Ühesõnaga, oli väga mõnus õhtu, kõhud sai järjekordselt punni söödud ja vägevat jaanituld jätkus hiliste öötundideni. Järgmisel päevalgi olid tuhk ja söed tuleasemel nii kuumad, et seal oleks kannatanud siga küpsetada, kartulitest ja lõkkesaiast rääkimata. Aga head mõtted tulid seekord liiga hilja - ehk järgmine kord läheb selles osas paremini.

Aitäh kõigile, kes õhtu õnnestumisele kaasa aitasid ja meid oma kohaloluga austasid!