Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Avastused aias

Sel nädalavahetusel oli pisut mahti aias ringi uudistada. Avastasin, et vastupidiselt varasematele kahtlustele kasvab meil aias siiski ka väike punt märtsikellukesi. Lumikellukesi on absoluutselt igal pool, nii aias kui ka aiast väljas, nii peenardes, hekkide all kui ka murus.
Juba mõni aeg tagasi märkasin, et peenardes hakkavad mingid taimed oma punaseid ninasid mulla seest välja pistma. Kahtlustan, et tegemist võib olla pojengidega. Ootame ja vaatame, eks näis, mis neist tuleb.
Järgmiseks avastuseks olid pisikesed valgeõielised taimed, mida ma varem pole üldse tähele pannud. Kui kellelgi on aimu, millega on tegemist, siis kuulan huviga.

Minu suureks rõõmuks kasvavad meil ka krookused. Mulle meeldivd nad eriti siis, kui õied pole veel lahti läinud. Praegu ongi meil suurem osa krookustest nagu valged küünlad muru sees püsti.

 Üks isend oli siiski ka otsustanud juba oma õiepunga lahti teha.

Pisut piilusin ka meie viljapuid ja -põõsaid. Astelpajudel on pungad juba päris suured ja ega teisedki palju maha jää.

Aiast väljas tegutseb meil jätkuvalt hulk metsaelanikke. Lauri on päris mitmel päeval näinud metskitsi maja ümber askeldamas. Aeg-ajalt on näha päris pirakaid jäneseid. Sookurgede häält on juba paar nädalat igapäevaselt kuulda ja nüüd lõpuks nägin neid ka üle meie põllu lendamas. Metsanotsud on jälle käinud heinamaal tuhnimas.

Ma ei suuda vist suve ära oodata. Tahaks juba paikseks jääda, aga juunini tuleb veel Tallinna vahet pendeldada. Õnneks tuleb kohe-kohe puhkus, siis saab (soodsate ilmastikuolude korral) näpud mulda pista.

Lihavõttenädal kodu ja koduümbruse lainel

Lihavõttenädal oli sedapuhku tegutsemist täis. Lõpuks ometi leidsime endale töömehed, kes olid nõus meie mõtted pesuruumi ehitamise osas ära kuulama ja vähemalt esialgu tundusid meie hinnaklassile sobivad. Nädala alguses käisid nad kohapeal asja üle vaatamas ja mõne nädala pärast on meil lootus saada ka täpsem hinnapakkumine.
Veel kasutasime ära kuiva ja ilusat ilma ning vedasime metsakuiva välja. Kuivad oksad on ju iseenesest kerged ja nende hunnikusse kuhjamine tundub olevat lihtne kui lapsemäng, ometigi oli mul pärast pooleteisetunnist võsas ragistamist küllaltki tagasihoidlik kogus oksi kokku veetud.

Siiski sai vähemalt üks osa meie võssakasvanud metsast pisut puhtamaks ning pliidi alla jagus küttepuid ka kaheks kütmise korraks. Oleme tormis murdunud puudest küll jõudumööda ka küttepuid teinud, aga need vajavad veel kõvasti aega tahenemiseks.
Müttasime õues ka koos lastega ringi ning otsisime loomade tegevusjälgi ja kevade märke. Alustuseks leidsime heinamaalt hulganisti metskitsede jälgi ja näritud põõsaid.

Kraavi pealt oli jää juba põhimõtteliselt ära sulanud.

Jäneste jälgi oleme terve talve jooksul näinud, sedapuhku komistasime ridamisi ka nende pabulate otsa. Viire käis ringi ja muudkui hõiskas: "Vaadake, ma leidsin pallikese!"

Õhtu poole käisin tihedamas võsas ragistamas ja ehmatasin kogemata lendu ühe hallikaspruuni potsaka linnu. Hiljem nägin lumel jälgi, mis meenutasid püü omi, seega arvan, et laanepüüga kohtusingi.

Suure reede hommikul otsustasime koos lastega väikese matka ette võtta ja oma valdused üle vaadata. Heinamaa ääres nägime kõigepealt paiselehe pungi, mis mutimullahunniku servast end välja olid ajanud ja nüüd end usinalt päikese poole upitasid.

Siiamaani on mutimullahunnikud mulle tüütustena tundunud, aga tuleb välja, et neist ikkagi on natuke kasu ka. Ülejäänud heinamaa on meil praegu küll nii tihedalt pokusid täis, et nende vahelt ei pääseks muidu vist ükski teine taimehakatis välja kasvama.
Heinamaalt põikasime metsa alla. Veidi aja pärast püüdsid mu pilku kollakaspruunid maisikepikeste välimusega objektid kuuse all.

Tol hetkel polnud mul erilist ettekujutust sellest, millega täpsemalt tegemist on. Selge see, et väljaheited, aga kelle omad? Hiljem üritasin guugeldada ja leidsin, et ilmselt on taaskord tegemist laanepüüga.
Ragistasime võsast välja metsarajale, mis on enam-vähem meie maa piiriks ja ühtäkki avastasime end kellegi söömiskohalt, kelleks tõenäoliselt võis olla okstelt koort noolinud põder.

Sealsamas oli ka üüratu hulk pabulaid, mis metskitse omadest minu arvestuste järgi kõvasti suuremad.

Usku, et tegemist on põdraga, kinnitas võimsate, u 15 cm pikkuste jälgede rida, mida pisut eemal lumel märkasime.

Need pabulahunnikud ja jäljeread ei jäänud ainsateks, mida tol päeval märkasime, seega võib arvata, et põdrad ja metskitsed tunnevad end meie juures koduselt.
Tagasi kodu poole suundudes katsetasime veel paari kraavi jääkatte tugevust.

Kraavide vahelisel lagendikul on ilmselgelt sõraliste mängumaa - ühed jäljeread ajasid teisi taga.

Kokkuvõttes saime valdustele tiiru peale tehtud ja natuke aimu sellest, kellega me koos elame. Oli igati tore avastusretk.