Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.

Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.

Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.

Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.

Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.

Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)

Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.

Tehtud osa:

Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:

Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.

Enne aktsiooni

Töö sai päris kiiresti hoo sisse...

... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.

Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.

Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)

Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.

Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.

Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:

Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:

Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D

Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.

Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)

Jälle sain pool ööd koristada.

Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P

Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Maja silmad särama!

Viimase umbes nädala aja projekt on olnud akende talveks valmis seadmine. Alustuseks tuli kõik kuus akent puhtaks pesta, sest kevadel jäi meil see asi tegemata ja nüüdseks oli osadest akendest sinna kogunenud tolmu ja muu mustuse tõttu juba üsna raske välja näha. Millega pesta? Mingid aknepesuriistad mul isegi olid kusagil olemas, aga aknapesuvahend jäi linnast ära toomata ja uut polnud taibanud osta. Pisukese guugeldamise järel selgus, et paanikaks pole põhjust. Segasin kokku kaks liitrit vett ja umbes supilusikatäie äädikat. Kallasin saadud lahuse pihustiga pudelisse, haarasin mõned ajalehed kaenlasse ja töö võis alata. Asi edenes suhteliselt hästi, mistõttu usun, et kasutan neid vahendeid ka edaspidi. Äädikas ja ajalehed on kodus enamasti ikka olemas ja vesi ka vaevalt kaevust otsa saab, nii et pole probleemi.
Miks kogu jant siis terve nädala võttis? Aga sellepärast, et lisaks akende pesemisele (vanad kahekordsed puitraamidega aknad, st ühe akna puhul oli vaja kokku pesta 8 klaasipoolt) otsustasime sel talvel kasutada ka termokilet, et suurendada akende soojapidavust ja vähendada kondensvee teket klaasile ning aknapraod korralikult kinni toppida. Ma ei tea veel, kas see termokile meie kütmisvaeva vähendab, aga kondensvett igal juhul kiletatud akende peal hommikuti pole. Võrdluseks - köögis jätsime ühe aknapoole kiletamata ja kiletamata pool on igal hommikul udune. Seega loogika ütleb, et ka soojapidavus peaks parem olema.
Akende toppimine koosneb omaette jõu- ja ilunumbritest, sest ühest küljest peaks topitud aken sooja pidama ja teisalt oleks tore kui toppimismaterjal aknapragudest välja ei pungitaks. Meie vanad aknad on aga kõike muud kui standardsed ja juba ühe akna lõikes on nii pragude laius kui ka liistude asetus küllaltki kaootiline (mis kohati muutis ka kiletamise keeruliseks, sest mõni raamiosa oli nii kitsas, et kiletamiseks ette nähtud teip sinna hästi ära mahtuda ei tahtnud).
Lisaks eelpool nimetatule korjasin ära ka suure osa seniseid "kardinapuid", mis olid nutikalt kokku keevitatud harjavartest ja traadist. Magamistubades asendasin need piisavalt pikkade ja peenikeste puuokstega, ülejäänud akende juurest eemaldasin traadi. Praegu on poolte akende ees uued kardinad, ülejäänud ootavad oma järjekorda. Ma ei ole tegelikult praeguse lahendusega ka lõplikult rahul, aga esialgu ajavad asja ära.
Võrdluseks köögiaken enne ja pärast:

Pildid on kohutava kvaliteediga, aga mis teha. Uutele kardinatele heidan ette ainult seda, et kuna nad on voodriga, siis teevad nad köögi tegelikult natuke pimedaks, millest on päris kahju, sest valgust on seal niigi vähevõitu. Aga usun, et see probleem saab ka kunagi lahenduse...

P.S. Basiilikust, mille kevadel maha külvasime, tärkas vaid neli taime ja need kõik kolisin ma nüüd peenralt potti, et külm päris ära ei võtaks ja värske ürdi maitse ja lõhn ikka käepärast oleks :)

---
Nüüd on natuke aega möödas ja ma ikkagi ei olnud selle variandiga rahul. Voodriga kardinad rändasid magamistuppa ja kööki tuli teistsugune versioon.

Nüüd tundub kuidagi õigem. Ja valgust on ka märgatavalt rohkem.