Showing posts with label lapsed. Show all posts
Showing posts with label lapsed. Show all posts

Saturday, April 7, 2018

Jalase loodusrajal

Loodusringi noortega oli jaanuari lõpus Jalasel väga vahva, seega otsustasin, et ka oma lastega võiks seal ära käia. Haarasime kaasa ka vabatahtliku ja tema koera ning asusime teele. Ilm oli mõnusalt talvine - selline, millisest jõulude ajal ainult unistada võis.
Kaur avastas, et laudtee rabas on nagu raudtee. Muidugimõista ei jätnud ta kasutamata võimalust mängida auruvedur Thomast. Kuna Danielel oli punane jope seljas, sai temast mõistagi James. Ja ülejäänutel, kellel kõigil oli vähem või rohkem rohelist küljes (k.a roheliste traksidega Stella), oli au asuda Percy rolli.
Järve ääres pidasime maha mõnusa lumesõja, kosutasime end väikese näksi ja sooja teega ning asusime tagasiteele läbi muinasjutumetsa.

Tuesday, May 9, 2017

Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.
Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.


Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.
Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.
Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.
Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)
Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.
Tehtud osa:
Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:
Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.
Enne aktsiooni
Töö sai päris kiiresti hoo sisse...
... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.
Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.
Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)
Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.
Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.
Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:
Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:
Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D
Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.
Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)
Jälle sain pool ööd koristada.
Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P
Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Wednesday, November 2, 2016

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.
Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)
Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Friday, September 9, 2016

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.
Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...

Thursday, August 18, 2016

Poliitikast ja paberimajandusest

Kui meil eelmise aasta jaanuaris poeg sündis, elasime veel Tallinnas ja maal oma majas elamine tundus olevat kauge, ebamäärane ja (vähemalt esialgu) küllaltki kättesaamatu unistus. Igal juhul polnud meil ühtki konkreetset plaani, mis oleks hõlmanud Tallinnast eemale kolimist. Seega tundus Tallinna linna sünnitoetuse väljamaksmise kord küll endiselt pisut jabur (pool toetust (=160€) makstakse välja siis, kui laps sünnib ja teine pool (=160€) siis, kui ta on aastaseks saanud, tingimusel, et lapse mõlemad vanemad on Tallinnasse sisse kirjutatud; jabur selles mõttes, et laps on ikka olemas, vahet pole, kus ja millise vanemaga ta mingil eluetapil koos elab), kuid näis, et see meid sügavamalt ei puuduta.
Arusaam asjade võimalikkusest või võimatusest võib aga üsna kiiresti muutuda, kui muutuvad prioriteedid. Suve lõpus võtsime endale pähe, et me ikkagi väga tahame Tallinnast ära kolida ja seetõttu peab see olema võimalik, seega asusime selle nimel tegutsema ja tulemust ei tulnudki kaua oodata. Septembris nägime seda õiget kohta, oktoobris sai see meie omaks ja detsembris kolis mees pojaga juba sisse.
Uus elukorraldus tõi kaasa palju muutusi ja ka küsimusi. Avastasime, et tänu EASile on meil põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks (sest vett majas polnud ja pole ka hetkel), eeldusel, et vähemalt üks meist oleks uude kodusse sisse kirjutatud ja elab seal alaliselt. Kuna Viire käis veel Tallinnas lasteaias ja mina Tallinna lähedal tööl, siis otsustasime, et Lauri ja Kaur kolivad enne jõule päriselt sisse ja meie pärast kooliaasta lõppu järele.
Lauri pani ennast kohe ka uue valla kodanikuna kirja, me Viirega jäime veel tallinlasteks, sest muidu ei oleks Viire saanud lasteaia-aastat lõpuni käia. Ja tõsi ta on, et tasuta ühistransport on ka üpris mugav. Kauri elukoht jäi aasta lõpus miskipärast ümber registreerimata, tegime seda alles veebruaris. Enne seda jõudis asjapulk päälinna linnaosavalitsusest mulle veel helistada: "Kas Te teate, et Te ei saa teist osa lapse sünnitoetusest?" Vastasin, et olen sellega kursis. "Siis on ju hästi," kõlas vastus, lisandusid tavapärased viisakusavaldused ja kõne lõppes. Vaatamata sellele, et poolest toetusest loobumine oli meie enda teadlik valik võimalikke kasutegureid kaalukausile seades, tekitas niisugune lause siiski trotsi: mis siin siis täpselt hästi on? Kas see, et linna eelarvesse jääb rohkem raha? Või see, et ei pidanudki mulle pikalt ja laialt seletama, miks asjad just nii on? Või hoopis see, et juriidiliselt on kõik korrektne?
On ju teada, et kõik omavalitsused soovivad, et neil oleks rohkem elanikke. Nii mõneski on välja mõeldud peibutisi, millega teistest linnadest ja valdadest elanikke enda poolele üle meelitada. Nii mõnigi neist ilmselt ka toimib (vähemalt mingil määral). Tallinnal on selles osas ilmselt rohkem ressursse ja võimalusi kui ühelgi teisel Eesti linnal või vallal. Samas kurdetakse maapiirkondade tühjaks jooksmise üle: inimesed kolivad linnadesse, need kes maale alles jäävad, vananevad, uut verd peale ei tule, lapsi juurde ei sünni. Sellest tulenevalt jääb elu justkui seisma: milleks pakkuda teenust (pidada üleval kooli, kauplust vm asutust) kui puudub tarbija? Selle jaoks, et näidata, et asjaga (kasvõi näiliselt) ikka natuke tegeletakse, on välja mõeldud igasugused maale-elama aktsioonid, ettevõtluse arendamise kampaaniad, erinevad toetused.
Meie otsustasime toetust taotleda eelpool mainitud hajaasustuse programmist. Olgu öeldud, et selle abil toetatakse majapidamistesse vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteemide ning juurdepääsuteede rajamist kuni 66,67% ulatuses projekti maksumusest (max 6500€). Käesoleva aasta programmidokumendi järgi vastasime me kirjeldatavale sihtgrupile: üks pereliige elas alaliselt majas sees ja oli sinna ka sisse kirjutatud. Tegelikkuses oli neid alalisi elanikke isegi 2, aga poeg ei läinud esialgu ametlikult arvesse, sest kuigi aprillikuuks, mil taotlust täitma hakkasime, oli see ka juba tema ametlikult registreeritud elukoht, ei olnud sel 1. jaanuari klauslit arvesse võttes erilist tähtsust. Otsustasime siiski vallast nõu küsida, kuidas toimida (nimelt on taotlemisel eelistatud üldjuhul alaealiste lastega pered), sest reaalselt oli meil ikkagi tegemist terve pere (sh 2 alaealise lapse) alalise elukohaga, olgugi, et me Viirega kolisime päriselt sisse alles suve alguses. Õnneks tundub, et meil on vallas küllaltki mõistlikud inimesed. Olin terve programmidokumendi üksipulgi läbi lugenud, jooninud alla küsimusi tekitanud kohad ja kirjutanud juurde kõik küsimused, mis lugedes ja loetut seedides pähe olid tulnud. Seejärel läksime valda selle teema spetsialisti vastuvõtule ja pärisin nii palju kui oskasin. Sain ilma igasuguste probleemideta ammendavad vastused. Kui seni oli mind piinanud mõte, et äkki tõmbab see, et me Kauri kohe sisse ei kirjutanud, meie püüdlustele vee peale, siis nüüd rahunesin natuke maha. Meil soovitati ametlike arvude juurde kirjutada selgitus sellest, missugune on reaalne olukord ja miks see just niisugune on. Nii tegimegi.
Nüüdseks on pikad ja piinarikkad menetlusnädalad möödas ja teame, et meie projektidele on eraldatud toetusraha. See muidugi tähendab meile jälle suuremat sorti paberimajandust, dokumentidesse, vallaga suhtlemisse ja aruandlusesse süüvimist ja üleüldist ehitustöödega seonduvat peavalu, aga meie eesmärk toetuse saamise osas on täidetud. Samuti langetasime õige otsuse omavalitsuste osas, kes võitlesid selle eest, et meid oma hingekirja saada. 2/3 suurune toetus vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamisel on ilma igasuguse kahtluseta rohkem väärt kui ühekordne poolik sünnitoetus või tasuta bussisõit.
Kokkuvõttes: mida võin oma kogemusest lähtuvalt öelda?
* Tallinna linna sünnitoetuste maksmise süsteem lonkab. Mitte, et see mind enam otseselt puudutaks või et ma oleksin lasknud end sellest oluliselt häirida, aga nii see lihtsalt on. Paratamatult on uue ilmakodaniku sünni puhul vaja kõige suuremaid kulutusi teha just alguses. Siinkohal ei tohiks määravaks saada see, missugune toetuse jagamise poliitika kohalikule omavalitsusele parasjagu kõige kasulikum on. Ja nagu näha, siis ega see 160€ inimesi otseselt kinni ei hoia - kes tahab, see läheb nagunii.
* Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid mõnes asjas natuke rohkem koostööd teha ja ühist poliitikat viljeleda. Kui riik meelitab inimesi maale ja linn linna, siis tekib küsimus, miks nad teineteisele vastu töötavad. Arusaadav, et igaüks tahab kasu saada, aga mis on kasulik riigile tervikuna? Kas sellele küsimusele ongi üldse lihtsat ja ühest vastust? Ja kui ongi, siis kui palju on neid inimesi, kes end selles valdkonnas riigi huvidest mõjutada lasevad? Vaevalt, et väga palju. Meie tegime oma valiku lihtsalt iseenese ja mitte kellegi teise huvidest lähtudes - tahtsime vaikust ja rahu looduskaunis omaette kohas. NATO hävitajate madallennud asustamata punktides arvestame sellest vaikusest ja rahust välja.
* Vaatamata sellele, et paberimajandust peetakse meil oluliseks (projektide puhul on see ka põhimõtteliselt arusaadav), on ikkagi meeldiv näha, et ka mõned ametnikud on inimesed. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Tallinnas elades oleksin ametiasutusi külastades tundnud, et kogu bürokraatia kiuste olen ma ikkagi inimene. Nüüd, väiksemas kohas (aga sellele vaatamata küllaltki suures vallas) elades olen nii meilitsi, telefonitsi kui ka näost näkku suhelnud nii mõnegi vallaametnikuga ja kogemus on täiesti erinev. Rõhk ei ole mitte JOKK-olukordadel, vaid sellel, et iga numbri taga, mis kajastub valla statistikas, on tegelikult ka inimene.

Tuesday, June 21, 2016

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.
Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.
Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.
Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.
Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.
Seejärel asusid nad katust lammutama.
Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.
Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.