Showing posts with label kultuur. Show all posts
Showing posts with label kultuur. Show all posts

Saturday, April 7, 2018

EV100

Vabariigi tähtsat sünnipäeva tähistasime küllaltki rahumeelselt. Kui alguses oli plaan minna Tallinnasse paraadile oma vennale kaasa elama, siis tegi loodus omad korrektiivid. Tõbiste laste tõttu jäime koju. Heiskasime lipu, vaatasime ka looduslikku sini-must-valget läbi jäälillede aknaklaasil, ning veetsme mõnusalt aega kiluleibade, kama ja paraadi ülekande seltsis.
Pärastlõunaks tuli ahjust välja ka peaaegu sini-must-valge kook, mida, saades teada, et ema-isa kohe läbi astuvad, õue jahutama lippasin.
Paar päeva hiljem avastasin, et pakane on hoolega tööd teinud ja meie tiigi siledaks liuväljaks muutnud. Tarvis oli vaid lumi jää pealt ära lükata. Sellega said nii mõnedki õhtud sisustatud.
Ei saa salata, esimene õhtu oli kõige mõnusam. Järgmistel päevadel hakkas päike päeval sulatama ja pakane öösel külmetama. Kui sellele kooslusele lisandusid spontaansed lumesajuhood, hakkas uisuplats tasapisi konarlikuks takistusrajaks transformeeruma. Aga vähemalt sai tolm uiskudelt ära pühitud ja uisusamm meelde tuletatud :)

Thursday, August 18, 2016

Poliitikast ja paberimajandusest

Kui meil eelmise aasta jaanuaris poeg sündis, elasime veel Tallinnas ja maal oma majas elamine tundus olevat kauge, ebamäärane ja (vähemalt esialgu) küllaltki kättesaamatu unistus. Igal juhul polnud meil ühtki konkreetset plaani, mis oleks hõlmanud Tallinnast eemale kolimist. Seega tundus Tallinna linna sünnitoetuse väljamaksmise kord küll endiselt pisut jabur (pool toetust (=160€) makstakse välja siis, kui laps sünnib ja teine pool (=160€) siis, kui ta on aastaseks saanud, tingimusel, et lapse mõlemad vanemad on Tallinnasse sisse kirjutatud; jabur selles mõttes, et laps on ikka olemas, vahet pole, kus ja millise vanemaga ta mingil eluetapil koos elab), kuid näis, et see meid sügavamalt ei puuduta.
Arusaam asjade võimalikkusest või võimatusest võib aga üsna kiiresti muutuda, kui muutuvad prioriteedid. Suve lõpus võtsime endale pähe, et me ikkagi väga tahame Tallinnast ära kolida ja seetõttu peab see olema võimalik, seega asusime selle nimel tegutsema ja tulemust ei tulnudki kaua oodata. Septembris nägime seda õiget kohta, oktoobris sai see meie omaks ja detsembris kolis mees pojaga juba sisse.
Uus elukorraldus tõi kaasa palju muutusi ja ka küsimusi. Avastasime, et tänu EASile on meil põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks (sest vett majas polnud ja pole ka hetkel), eeldusel, et vähemalt üks meist oleks uude kodusse sisse kirjutatud ja elab seal alaliselt. Kuna Viire käis veel Tallinnas lasteaias ja mina Tallinna lähedal tööl, siis otsustasime, et Lauri ja Kaur kolivad enne jõule päriselt sisse ja meie pärast kooliaasta lõppu järele.
Lauri pani ennast kohe ka uue valla kodanikuna kirja, me Viirega jäime veel tallinlasteks, sest muidu ei oleks Viire saanud lasteaia-aastat lõpuni käia. Ja tõsi ta on, et tasuta ühistransport on ka üpris mugav. Kauri elukoht jäi aasta lõpus miskipärast ümber registreerimata, tegime seda alles veebruaris. Enne seda jõudis asjapulk päälinna linnaosavalitsusest mulle veel helistada: "Kas Te teate, et Te ei saa teist osa lapse sünnitoetusest?" Vastasin, et olen sellega kursis. "Siis on ju hästi," kõlas vastus, lisandusid tavapärased viisakusavaldused ja kõne lõppes. Vaatamata sellele, et poolest toetusest loobumine oli meie enda teadlik valik võimalikke kasutegureid kaalukausile seades, tekitas niisugune lause siiski trotsi: mis siin siis täpselt hästi on? Kas see, et linna eelarvesse jääb rohkem raha? Või see, et ei pidanudki mulle pikalt ja laialt seletama, miks asjad just nii on? Või hoopis see, et juriidiliselt on kõik korrektne?
On ju teada, et kõik omavalitsused soovivad, et neil oleks rohkem elanikke. Nii mõneski on välja mõeldud peibutisi, millega teistest linnadest ja valdadest elanikke enda poolele üle meelitada. Nii mõnigi neist ilmselt ka toimib (vähemalt mingil määral). Tallinnal on selles osas ilmselt rohkem ressursse ja võimalusi kui ühelgi teisel Eesti linnal või vallal. Samas kurdetakse maapiirkondade tühjaks jooksmise üle: inimesed kolivad linnadesse, need kes maale alles jäävad, vananevad, uut verd peale ei tule, lapsi juurde ei sünni. Sellest tulenevalt jääb elu justkui seisma: milleks pakkuda teenust (pidada üleval kooli, kauplust vm asutust) kui puudub tarbija? Selle jaoks, et näidata, et asjaga (kasvõi näiliselt) ikka natuke tegeletakse, on välja mõeldud igasugused maale-elama aktsioonid, ettevõtluse arendamise kampaaniad, erinevad toetused.
Meie otsustasime toetust taotleda eelpool mainitud hajaasustuse programmist. Olgu öeldud, et selle abil toetatakse majapidamistesse vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteemide ning juurdepääsuteede rajamist kuni 66,67% ulatuses projekti maksumusest (max 6500€). Käesoleva aasta programmidokumendi järgi vastasime me kirjeldatavale sihtgrupile: üks pereliige elas alaliselt majas sees ja oli sinna ka sisse kirjutatud. Tegelikkuses oli neid alalisi elanikke isegi 2, aga poeg ei läinud esialgu ametlikult arvesse, sest kuigi aprillikuuks, mil taotlust täitma hakkasime, oli see ka juba tema ametlikult registreeritud elukoht, ei olnud sel 1. jaanuari klauslit arvesse võttes erilist tähtsust. Otsustasime siiski vallast nõu küsida, kuidas toimida (nimelt on taotlemisel eelistatud üldjuhul alaealiste lastega pered), sest reaalselt oli meil ikkagi tegemist terve pere (sh 2 alaealise lapse) alalise elukohaga, olgugi, et me Viirega kolisime päriselt sisse alles suve alguses. Õnneks tundub, et meil on vallas küllaltki mõistlikud inimesed. Olin terve programmidokumendi üksipulgi läbi lugenud, jooninud alla küsimusi tekitanud kohad ja kirjutanud juurde kõik küsimused, mis lugedes ja loetut seedides pähe olid tulnud. Seejärel läksime valda selle teema spetsialisti vastuvõtule ja pärisin nii palju kui oskasin. Sain ilma igasuguste probleemideta ammendavad vastused. Kui seni oli mind piinanud mõte, et äkki tõmbab see, et me Kauri kohe sisse ei kirjutanud, meie püüdlustele vee peale, siis nüüd rahunesin natuke maha. Meil soovitati ametlike arvude juurde kirjutada selgitus sellest, missugune on reaalne olukord ja miks see just niisugune on. Nii tegimegi.
Nüüdseks on pikad ja piinarikkad menetlusnädalad möödas ja teame, et meie projektidele on eraldatud toetusraha. See muidugi tähendab meile jälle suuremat sorti paberimajandust, dokumentidesse, vallaga suhtlemisse ja aruandlusesse süüvimist ja üleüldist ehitustöödega seonduvat peavalu, aga meie eesmärk toetuse saamise osas on täidetud. Samuti langetasime õige otsuse omavalitsuste osas, kes võitlesid selle eest, et meid oma hingekirja saada. 2/3 suurune toetus vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamisel on ilma igasuguse kahtluseta rohkem väärt kui ühekordne poolik sünnitoetus või tasuta bussisõit.
Kokkuvõttes: mida võin oma kogemusest lähtuvalt öelda?
* Tallinna linna sünnitoetuste maksmise süsteem lonkab. Mitte, et see mind enam otseselt puudutaks või et ma oleksin lasknud end sellest oluliselt häirida, aga nii see lihtsalt on. Paratamatult on uue ilmakodaniku sünni puhul vaja kõige suuremaid kulutusi teha just alguses. Siinkohal ei tohiks määravaks saada see, missugune toetuse jagamise poliitika kohalikule omavalitsusele parasjagu kõige kasulikum on. Ja nagu näha, siis ega see 160€ inimesi otseselt kinni ei hoia - kes tahab, see läheb nagunii.
* Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid mõnes asjas natuke rohkem koostööd teha ja ühist poliitikat viljeleda. Kui riik meelitab inimesi maale ja linn linna, siis tekib küsimus, miks nad teineteisele vastu töötavad. Arusaadav, et igaüks tahab kasu saada, aga mis on kasulik riigile tervikuna? Kas sellele küsimusele ongi üldse lihtsat ja ühest vastust? Ja kui ongi, siis kui palju on neid inimesi, kes end selles valdkonnas riigi huvidest mõjutada lasevad? Vaevalt, et väga palju. Meie tegime oma valiku lihtsalt iseenese ja mitte kellegi teise huvidest lähtudes - tahtsime vaikust ja rahu looduskaunis omaette kohas. NATO hävitajate madallennud asustamata punktides arvestame sellest vaikusest ja rahust välja.
* Vaatamata sellele, et paberimajandust peetakse meil oluliseks (projektide puhul on see ka põhimõtteliselt arusaadav), on ikkagi meeldiv näha, et ka mõned ametnikud on inimesed. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Tallinnas elades oleksin ametiasutusi külastades tundnud, et kogu bürokraatia kiuste olen ma ikkagi inimene. Nüüd, väiksemas kohas (aga sellele vaatamata küllaltki suures vallas) elades olen nii meilitsi, telefonitsi kui ka näost näkku suhelnud nii mõnegi vallaametnikuga ja kogemus on täiesti erinev. Rõhk ei ole mitte JOKK-olukordadel, vaid sellel, et iga numbri taga, mis kajastub valla statistikas, on tegelikult ka inimene.

Wednesday, June 29, 2016

Jaanilaupäev

Veebruaris vabariigi aastapäeval tegime esimese ametliku katse lipupäeval lipp lehvima panna. Kuna uus lipuvarras ja vana vardaalus omavahel ei ühildunud, siis katse nurjus. Jaanilaupäeval tegime uue vardaalusega uue katse ja jõudsime sihile. Lipp lehvis rõõmsalt kaks päeva jutti nagu kord ja kohus.
Püüdsime maja ümbritsevatest risuhunnikutest (mida oleme küll jõudumööda üritanud kahandada, aga mis peaks idee poolest olema töömeeste rida) ning poolikust katusest mööda vaadata ja endale sisendada, et just nii ongi kõige pidulikum.
Õige varsti olid ka pidulised kohal ja meie jaanisimman võis alata. See vist oli meie senise maaleksisteerimise suurim pidu. Võib-olla mitte rahvaarvu, aga kindlasti valitseva meeleolu poolest.
Kui nüüd meie esimesest jaanitulest rääkida, siis esialgu ei söandanud me lõkkeasemele väga suurt põlevmaterjali hunnikut püstitada, sest ei osanud arvata, mida ilm toob. Seetõttu nägi meie algne lõkkehakatus veidi hädine välja.
Kui aga selgus, et ilmataat on meid kostitanud igati sobiliku õuepeo- ja lõkketegemisilmaga, sai ära põletatud kogu kevadiste talgute ajal heinamaale tassitud oksarisu ja lisaks ka see osa meie vanast katusest, mille töömehel olid otsustanud lõkkeplatsile tassida.
Tagasivaade kevadise töö tulemusele
Ma ei uskunud, et see on võimalik, aga see hunnik kahanes usinate lõkkemeistrite käe all silmnähtava kiirusega. Tuli sai igati eeskujulik.
Tolleks korraks sai plats puhtaks, aga see ei tähenda, et meil nüüd rohkem lõkkematerjali pole... Nüüd on uus laadung pehkinud katust juba oma järge ootamas. Pisut hirmuäratav oli tegelikult vaadata seda, kui kiiresti sindel tuld võttis ja kui ruttu see materjal tuhaks põles. Ühest küljest oleks kindlasti tore olnud maja algupärane välisilme taastada, aga seda pilti nähes on mul tegelikult väga hea meel, et meie uus katus tulekindlamast materjalist tuleb.
Nüüd kiskus jälle ehitusjutuks ära. Ühesõnaga, oli väga mõnus õhtu, kõhud sai järjekordselt punni söödud ja vägevat jaanituld jätkus hiliste öötundideni. Järgmisel päevalgi olid tuhk ja söed tuleasemel nii kuumad, et seal oleks kannatanud siga küpsetada, kartulitest ja lõkkesaiast rääkimata. Aga head mõtted tulid seekord liiga hilja - ehk järgmine kord läheb selles osas paremini.
Aitäh kõigile, kes õhtu õnnestumisele kaasa aitasid ja meid oma kohaloluga austasid!

Tuesday, March 1, 2016

Kuidas me kohaliku raamatukoguga tutvust tegime

Talvevaheaja algust veebruari keskel otsustasime tähistada perepäevaga alevis. Alustasime mänguväljakult. Kui Viire oli saanud seal küllalt rahmeldada ja Kaur oma ennelõunasest unest ärkas, otsustasime raamatukokku sooja minna ja sealse lastenurga üle vaadata. Looduse Omnibussi retkel olime saanud võimaluse sinna sisse piiluda ning tundus, et tegemist on toreda kohaga. Suur oli meie üllatus, kui raamatukoguhoidja Kauri poole vaadates imestusest käsi kokku lõi ja hüüdis: "Sul on ju Uhhuu müts peas!" Esialgu ei taibanud ma päris hästi, miks müts nii palju laineid lõi, hetk hiljem järgnes aga selgitus: Uhhuu on Märjamaa raamatukogu logol olev öökull. Seega olime igas mõttes täiesti õigesse kohta sattunud.
Märjamaa valla raamarukogu lastekogu on väga vahva koht. Seal saab juhtida Muhvi autot,
selle taha kujundatud mugavas nurgakeses rahulikult raamatuid lehitseda või lihtsalt mängida
ning lugemisnurgas uurida kõike põnevat, mida riiulitelt leida on.
Lõpetasime raamatukogukülastuse Viire lugejaks registreerimisega. Ma ei teadnudki, et nii väikesed lapsed võivad juba täieõiguslikult raamatukogu lugejad olla, sh raamatuid koju laenutada - vanemate vastutusel muidugi. Seega igati kordaläinud külastus ja positiivne kogemus. Soovitame soojalt!

Tuesday, February 9, 2016

Tunne oma kodukanti

16. jaanuaril vurasime Märjamaa kiriku juurde, et liituda Looduse Omnibussi retkega. Me pole kunagi ühelgi niisugusel käinud, aga sedapuhku tundus mõistlik ja mugav viis oma kodukandi ajalooga tutvumiseks. Tõsi küll, konkreetne retk oli pühendatud konkreetse aja konkreetsetele sündmustele, mitte piirkonna ajaloole üldiselt, aga algus seegi.
Ilm oli ilus, aga väga külm. Nagu mainitud, alustasime Märjamaa kiriku juurest. Mulle on Märjamaa kirik oma lihtsas ilus alati meeldinud. Nüüd võin seda uhkusega oma kodukirikuks nimetada :)
Koguduse õpetaja rääkis meile kiriku ajaloost ja ka katsumustest, mis väärikal hoonel aegade jooksul läbi on elatud. Muuhulgas valgustas ta meid teadmisega, et Märjamaa nimi ei tule mitte sellest, et siin on märg (kuigi ka selles väites võib tõetera sees olla), vaid on antud hoopis Neitsi Maarja järgi.
Saime teada veel nii mõndagi kirikuarhitektuuri loogikast ja muudest nüanssidest. Näiteks seda, et kiriku peaukse poolsed aknad on väiksemad ja muutuvad altarile kui kiriku kõige pühamale kohale lähenedes suuremaks, luues paralleele jumala ja valguse vahel: mida lähemale jõuad altarile, seda lähemale jõuad jumalale ning valgusele/ valgustatusele. Tänu ilusale ilmale langes meilegi osaks õnn saada osa kaunist valguse- ja värvidemängust.
Järgmise peatuse tegime Märjamaa raamatukogus, kus tutvusime näitusega "110 aastat pöördelistest sündmustest".
Edasi suundusime Haimresse, kus nägime mõisa varemeid ja parki.
Ja juba hakkaski päike loojumise märke näitama. Seda oli tunda nii valguse kahanemisest kui ka õhutemperatuuri langusest.
Seadsin sammud pargi serva poole, et valgust pisut kauem nautida ning mulle avanes imeline vaade loojuva päikese kiirtes lumise põllu kohal helendavale udule.
Jäljerida traktorirööbastes reetis, et ma polnud sel päeval esimene, kes põllule uudistama oli tulnud...

Uduste põldude vahelt võtsime suuna Valgu mõisakoolile.
Pärast hoonega tutvumist võisime rõõmu tunda, et meil on kodus ainult üks ahi, mida kütta ja seegi on poole väiksem nendest, mida Valgu koolis talv läbi köetakse. Kooli küttepuuriidad olid mõistagi muljetavaldavad.

Retke viimaseks sihtkohaks oli Velise, kus alustuseks tegime väikese jalutuskäigu kohalike kultuuriobjektide juurde.
Velise kirik
Kui meile öeldi, et "matk" on umbes kilomeetrine ning kestab tunnikese, ei suutnud ma esialgu ära imestada, mis seal siis nii kaua aega võtab. Üsna pea sai selgeks, et liikumine ei ole selle matka põhieesmärk. Selle asemel tegime hoopis iga mõnesaja meetri järel pausi ning kuulasime igas peatuskohas 10-15 minutit lugu sellest, miks üks või teine koht Velisel oluline on. Iseenesest ju väga hea ja armas mõte ja täitsa huvitav oleks olnud kuulata, aga võttes arvesse seda, et olime päeva jooksul juba omajagu õues viibinud ja miinuskraade oli selleks hetkeks ilmselt juba ~15 tekkinud, ei tundunud see mõte sel hetkel kõige targemana. Jutu kuulamise ajal edasi-tagasi tammumine oluliselt sooja ei andnud ja peas keerles vaid mõte, et varbad külmetavad.
Kui lõpuks 1905. aasta sündmuste mälestuskivi juures küünlad süütasime, oli päike juba silmapiiri taha vajunud.
Jänestestki  (keda Velisel tundus olevat palju) olid põllule vaid jäljeread jäänud.
Mälestuskivi oli matka viimane punkt, kust oli võimalik endale sobivas tempos seltsimaja juurde tagasi pöörduda. Selleks hetkeks olin ma oma varbad nii ära külmetanud, et külmatunnet enam ei tundnudki. Minu ainus mõte oli saada kusagile soojemasse kohta ja oma jäsemed uuesti ellu äratada. Seltsimajas oli siiski ka suhteliselt jahe. Jätsin lahkelt kasutamata võimaluse oma üleriided varna riputada ning seisin ausalt välja teenitud sooja tee järjekorda. Olles selle kätte saanud, siirdusin seltsimaja saali, kus pidi näidatama 10 aastat tagasi valminud näidendi videot ning seejärel algama etendus. Kuna ma oma varbaid ikka veel ei tundnud, siis otsustasin nad saabaste-sokkide seest välja kaevata ja vaadata, mis toimub. Murelikuks tegi mind asjaolu, et tavaliselt tekib külma saanud jäsemetes väga ebamugav ja torkiv tunne, aga minu omad ei olnud ikka veel valutama hakanud. Olid teised täiesti tuimad ja osalt valged, osalt tumepunased. Silme eest hakkasid läbi jooksma pildid mustaks külmunud varvastest ja kõrvus kumisesid kusagilt kuuldud jutud külmavõetud jäsemete amputeerimisest. Kuna kogu mu mõttemaailm tegeles varvaste pärast muretsemisega, siis näidendi videost ma palju ei mäleta. Ka osa etendusest läks kaduma. Üldjoontes rääkis etendus samadest inimestest ja nende lugudest, mida matka jooksul juba kuulnud olime, seega kahe asja peale kokku sai pilt ikkagi piisavalt selgeks. Etendusest oli arvatavasti umbes pool juba läbi kui pika hõõrumise, masseerimise ja soojendamise peale varbad jälle vaikselt elumärke ilmutama hakkasid. See tõi endaga kaasa nii suure pingelanguse, et teise poole etendusest võitlesin endaga, et mitte tooli peal tukkuma jääda.

Pärast etenduse lõppu sõidutas buss meid Märjamaa kiriku juurde tagasi. Selja taha oli jäänud mitmeski mõttes elamusterohke päev. Varbad jäid sedapuhku alles. Lõpp hea, kõik hea.