EV100

Vabariigi tähtsat sünnipäeva tähistasime küllaltki rahumeelselt. Kui alguses oli plaan minna Tallinnasse paraadile oma vennale kaasa elama, siis tegi loodus omad korrektiivid. Tõbiste laste tõttu jäime koju. Heiskasime lipu, vaatasime ka looduslikku sini-must-valget läbi jäälillede aknaklaasil, ning veetsme mõnusalt aega kiluleibade, kama ja paraadi ülekande seltsis.

Pärastlõunaks tuli ahjust välja ka peaaegu sini-must-valge kook, mida, saades teada, et ema-isa kohe läbi astuvad, õue jahutama lippasin.

Paar päeva hiljem avastasin, et pakane on hoolega tööd teinud ja meie tiigi siledaks liuväljaks muutnud. Tarvis oli vaid lumi jää pealt ära lükata. Sellega said nii mõnedki õhtud sisustatud.

Ei saa salata, esimene õhtu oli kõige mõnusam. Järgmistel päevadel hakkas päike päeval sulatama ja pakane öösel külmetama. Kui sellele kooslusele lisandusid spontaansed lumesajuhood, hakkas uisuplats tasapisi konarlikuks takistusrajaks transformeeruma. Aga vähemalt sai tolm uiskudelt ära pühitud ja uisusamm meelde tuletatud :)

Tunne oma kodukanti

16. jaanuaril vurasime Märjamaa kiriku juurde, et liituda Looduse Omnibussi retkega. Me pole kunagi ühelgi niisugusel käinud, aga sedapuhku tundus mõistlik ja mugav viis oma kodukandi ajalooga tutvumiseks. Tõsi küll, konkreetne retk oli pühendatud konkreetse aja konkreetsetele sündmustele, mitte piirkonna ajaloole üldiselt, aga algus seegi.
Ilm oli ilus, aga väga külm. Nagu mainitud, alustasime Märjamaa kiriku juurest. Mulle on Märjamaa kirik oma lihtsas ilus alati meeldinud. Nüüd võin seda uhkusega oma kodukirikuks nimetada :)

Koguduse õpetaja rääkis meile kiriku ajaloost ja ka katsumustest, mis väärikal hoonel aegade jooksul läbi on elatud. Muuhulgas valgustas ta meid teadmisega, et Märjamaa nimi ei tule mitte sellest, et siin on märg (kuigi ka selles väites võib tõetera sees olla), vaid on antud hoopis Neitsi Maarja järgi.
Saime teada veel nii mõndagi kirikuarhitektuuri loogikast ja muudest nüanssidest. Näiteks seda, et kiriku peaukse poolsed aknad on väiksemad ja muutuvad altarile kui kiriku kõige pühamale kohale lähenedes suuremaks, luues paralleele jumala ja valguse vahel: mida lähemale jõuad altarile, seda lähemale jõuad jumalale ning valgusele/ valgustatusele. Tänu ilusale ilmale langes meilegi osaks õnn saada osa kaunist valguse- ja värvidemängust.

Järgmise peatuse tegime Märjamaa raamatukogus, kus tutvusime näitusega "110 aastat pöördelistest sündmustest".
Edasi suundusime Haimresse, kus nägime mõisa varemeid ja parki.

Ja juba hakkaski päike loojumise märke näitama. Seda oli tunda nii valguse kahanemisest kui ka õhutemperatuuri langusest.

Seadsin sammud pargi serva poole, et valgust pisut kauem nautida ning mulle avanes imeline vaade loojuva päikese kiirtes lumise põllu kohal helendavale udule.

Jäljerida traktorirööbastes reetis, et ma polnud sel päeval esimene, kes põllule uudistama oli tulnud...

Uduste põldude vahelt võtsime suuna Valgu mõisakoolile.

Pärast hoonega tutvumist võisime rõõmu tunda, et meil on kodus ainult üks ahi, mida kütta ja seegi on poole väiksem nendest, mida Valgu koolis talv läbi köetakse. Kooli küttepuuriidad olid mõistagi muljetavaldavad.

Retke viimaseks sihtkohaks oli Velise, kus alustuseks tegime väikese jalutuskäigu kohalike kultuuriobjektide juurde.

Velise kirik

Kui meile öeldi, et "matk" on umbes kilomeetrine ning kestab tunnikese, ei suutnud ma esialgu ära imestada, mis seal siis nii kaua aega võtab. Üsna pea sai selgeks, et liikumine ei ole selle matka põhieesmärk. Selle asemel tegime hoopis iga mõnesaja meetri järel pausi ning kuulasime igas peatuskohas 10-15 minutit lugu sellest, miks üks või teine koht Velisel oluline on. Iseenesest ju väga hea ja armas mõte ja täitsa huvitav oleks olnud kuulata, aga võttes arvesse seda, et olime päeva jooksul juba omajagu õues viibinud ja miinuskraade oli selleks hetkeks ilmselt juba ~15 tekkinud, ei tundunud see mõte sel hetkel kõige targemana. Jutu kuulamise ajal edasi-tagasi tammumine oluliselt sooja ei andnud ja peas keerles vaid mõte, et varbad külmetavad.
Kui lõpuks 1905. aasta sündmuste mälestuskivi juures küünlad süütasime, oli päike juba silmapiiri taha vajunud.

Jänestestki  (keda Velisel tundus olevat palju) olid põllule vaid jäljeread jäänud.

Mälestuskivi oli matka viimane punkt, kust oli võimalik endale sobivas tempos seltsimaja juurde tagasi pöörduda. Selleks hetkeks olin ma oma varbad nii ära külmetanud, et külmatunnet enam ei tundnudki. Minu ainus mõte oli saada kusagile soojemasse kohta ja oma jäsemed uuesti ellu äratada. Seltsimajas oli siiski ka suhteliselt jahe. Jätsin lahkelt kasutamata võimaluse oma üleriided varna riputada ning seisin ausalt välja teenitud sooja tee järjekorda. Olles selle kätte saanud, siirdusin seltsimaja saali, kus pidi näidatama 10 aastat tagasi valminud näidendi videot ning seejärel algama etendus. Kuna ma oma varbaid ikka veel ei tundnud, siis otsustasin nad saabaste-sokkide seest välja kaevata ja vaadata, mis toimub. Murelikuks tegi mind asjaolu, et tavaliselt tekib külma saanud jäsemetes väga ebamugav ja torkiv tunne, aga minu omad ei olnud ikka veel valutama hakanud. Olid teised täiesti tuimad ja osalt valged, osalt tumepunased. Silme eest hakkasid läbi jooksma pildid mustaks külmunud varvastest ja kõrvus kumisesid kusagilt kuuldud jutud külmavõetud jäsemete amputeerimisest. Kuna kogu mu mõttemaailm tegeles varvaste pärast muretsemisega, siis näidendi videost ma palju ei mäleta. Ka osa etendusest läks kaduma. Üldjoontes rääkis etendus samadest inimestest ja nende lugudest, mida matka jooksul juba kuulnud olime, seega kahe asja peale kokku sai pilt ikkagi piisavalt selgeks. Etendusest oli arvatavasti umbes pool juba läbi kui pika hõõrumise, masseerimise ja soojendamise peale varbad jälle vaikselt elumärke ilmutama hakkasid. See tõi endaga kaasa nii suure pingelanguse, et teise poole etendusest võitlesin endaga, et mitte tooli peal tukkuma jääda.

Pärast etenduse lõppu sõidutas buss meid Märjamaa kiriku juurde tagasi. Selja taha oli jäänud mitmeski mõttes elamusterohke päev. Varbad jäid sedapuhku alles. Lõpp hea, kõik hea.

Jõuluootusest aastavahetuseni

Kui sügisesel ajal saime oma uues kodus viibida vaid üksikutel nädalavahetustel, siis niipea kui jõuluvaheaeg algas, kolisime rõõmuga terve perega sisse. Jälgisime põnevusega, milliseid muutuseid iga uus päev nii õues kui toas toob ja kohanesime vastavalt.
Enne jõule käisime metsast kuuske toomas. Ühest küljest oli kahju noort puud niimoodi hukule määrata, aga samas kasvas ta kolme liigikaaslasega nii tihedas pundis, et neist kõigist ei oleks niikuinii korralikku puud kasvanud. Samuti on kuuse tuppa toomine olnud minu jaoks alati osa jõulutraditsioonist, mida tahaksin jätkata vähemalt nii kaua kui meil veel akna taga statsionaarset jõulupuud ei kasva. Lohutasin end ka sellega, et esimesel võimalusel on meil nagunii plaanis trobikond kuusehakatisi kasvama panna. Igal juhul sai meile tuppa üks armas puukene, mis sobitus tema jaoks valmis pandud kohale suurepäraselt. Kui eelmiste jõulude ajal panin kuuseehete valmistamisele rohkem rõhku, siis sel korral piirdusime mõne lihtsama uue lisandiga.

Vaatamata detsembrikuule valitsesid õues ikka veel plusskraadid. Siiski võis märgata ilmade jahenemise märke, näiteks seda, et hiired on majale lähemale kolinud. Avastasime, et meil on aia ääres osaliselt isetekkeline hiirelõks - aiataimede vahel asuv väike vihmavett täis sadanud vannike. Õnneks saime asjale õigel ajal jaole ja kõrvaldasime hukka saanud vennikesed enne lagunemisprotsesside algust vannist.

Ajaperioodile mitte-iseloomulikult soojad ilmad ajendasid meid veel vahetult enne jõule ette võtma šašlõkigrillimisaktsiooni. (Kui tekkis küsimusi, siis - ei, sellel ei olnud hiirtega mingit pistmist.)

Ja siis olidki järsku jõulud käes. Üle tüki aja tundsin esimest korda, et olen jõulude ajal päriselt kodus. Oli mõnus, rahulik ja vaikne. Jõululaupäeva õhtul kasutasime veel aasta viimast võimalust õues grillida - küpsetasime verivorste ja vahukomme.

Tuleb tunnistada, et grilltikke meil polnud ja seetõttu vahukommid just kõige paremini ei õnnestunud, kuid see-eest nii maitsvaid verivorste pole ma vist ammu söönud.
Pärast taskulambi valgel grillimist avastasime heinamaale viiva päkapikuraja.

Tuluke tulukese järel jõudsime lagendikul kasvava kuuseni, mis oma okste vahel nii mõndagi salapärast peitis...

Paar päeva hiljem sai ka maa lõpuks valgeks ja oodatud talv hakkas päev-päevalt üha enam oma nime õigustama.

Tiik, mille olemasolu me sügisel pärast kuiva suve vaid kaardi pealt tunnistama pidime, oli hilissügiseste vihmasadudega omandanud hiigelmõõtmed ning hakkas nüüd jääkatte loomise märke näitama.

Vaatamata sellele, et vetsuaken rõõmustas meid iga päev üha kaunimate jäälilledega,

õnnestus meil toas usina kütmise tulemusena siiski täitsa talutavat temperatuuri hoida. Kõige kargemate ilmadega säästsime lapsi õues valitsevast pakasest (võib ka öelda, et toas toimus niigi piisav õhuvahetus) ning nautisime aknast navitrollalikes toonides vaateid.

Kui pakane oli mõnda aega oma võimu näidanud, ei mallanud me siiski enam toas istuda ja läksime kaema, mis imedega ta õues hakkama on saanud. Vaatamisväärset oli rohkem kui küll. Iga pisemgi kõrs oli saanud endale valge kuue selga.

Seal, kus kõrrelisi rohkem, oli terve maapind justkui jäiste nõeltega kaetud.

Ka meie üüratu tiik oli end kõvasti kinni kaanetanud. Kuna lund ikka veel peaaegu ei olnud, oli veepind liulaskmiseks ideaalne. Pärastlõunast uisutamisindu katkestas ajuti vaid huvi külmunud tiigielustiku vastu...

Ja siis juba oligi üürike päevavalguse aeg otsakorral. Päikeseloojangu värvides seadsime sammud toa poole, hinges kirjeldamatu õnne- ja tänutunne võimaluse eest seda kõike kogeda.