Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.

Suur sula maal ja linnas

Veel enne jaanuari lõppu jõudis kätte suur sula. Meie tohututest lumehangedest oli suhteliselt vähe järele jäänud, kuigi maapinnal esines veel ka suhteliselt suuri valgeid laike. Vesi meie tiigis oli jälle olekut vahetanud ja uisutamisest seal sel talvel tõenäoliselt enam midagi välja ei tule.

Lauri ja Kaur tulid mind ja Viiret linna tooma, et saaksime alanud nädalal taas viksilt ja viisakalt oma töö- ja lasteaiakohuseid täita. Tallinna kesklinna jõudes avastasime, et oleme talve võlumaa kevadisemast versioonist sattunud sopa ja pori Veneetsiasse. Maja kõrval laiutas nii suur porilomp, mis ulatus üle kogu sõidutee. Samuti oli osa maja nurgast lintidega ümber piiratud (ilmselt katuselt variseda võiva jää ja lume tõttu), mistõttu tuli meil hoovist tuppa jõudmiseks päris suur ring teha.
Mis hoovi puutub, siis autost väljudes nägin niisugust vaatepilti:

Hiljem hoovi tagasi minnes selgus, et ka seal on vahepeal sulaks läinud:

Kusjuures maal ei ole meil viimasel ajal hiirtega eriti probleeme olnud. Mõni aeg-ajalt jääb kojas lõksu, aga sellist krabistamist lae ja seinte vahel nagu sügisel, enam ei ole. Lauri hirmutab neid vahepeal muusikaga ka: keerab korra päevas muusikakeskuse häälenupu põhja ja hiired muudkui põgenevad tekkinud vibratsiooni eest. Ühel päeval aknast välja vaadates nägin hiire jäljerida, mis läks majast eemale ja tuli maja juurde tagasi. Siiamaani pole välja mõelnud, kas ta kõigepealt tuli ja siis läks või vastupidi... Igal juhul tundub, et meie peletussüsteemid toimivad üsna edukalt.

Aga maal elamise juures on suureks plussiks endiselt see, et keskkond on palju puhtam kui linnas. Ja see ei ole üldsegi mitte ainult sõnakõlks. Kui Viire teeb maal õues lumememme või laseb künkast kõhuli alla, siis lumi, millega ta mängib, on säravvalge. Linnas nägin kortermaja hoovis lumega mängivaid lapsi. Või vähemalt sellega, mis lumest alles oli jäänud:

Pisut hirmus hakkas.

Jõuluootusest aastavahetuseni

Kui sügisesel ajal saime oma uues kodus viibida vaid üksikutel nädalavahetustel, siis niipea kui jõuluvaheaeg algas, kolisime rõõmuga terve perega sisse. Jälgisime põnevusega, milliseid muutuseid iga uus päev nii õues kui toas toob ja kohanesime vastavalt.
Enne jõule käisime metsast kuuske toomas. Ühest küljest oli kahju noort puud niimoodi hukule määrata, aga samas kasvas ta kolme liigikaaslasega nii tihedas pundis, et neist kõigist ei oleks niikuinii korralikku puud kasvanud. Samuti on kuuse tuppa toomine olnud minu jaoks alati osa jõulutraditsioonist, mida tahaksin jätkata vähemalt nii kaua kui meil veel akna taga statsionaarset jõulupuud ei kasva. Lohutasin end ka sellega, et esimesel võimalusel on meil nagunii plaanis trobikond kuusehakatisi kasvama panna. Igal juhul sai meile tuppa üks armas puukene, mis sobitus tema jaoks valmis pandud kohale suurepäraselt. Kui eelmiste jõulude ajal panin kuuseehete valmistamisele rohkem rõhku, siis sel korral piirdusime mõne lihtsama uue lisandiga.

Vaatamata detsembrikuule valitsesid õues ikka veel plusskraadid. Siiski võis märgata ilmade jahenemise märke, näiteks seda, et hiired on majale lähemale kolinud. Avastasime, et meil on aia ääres osaliselt isetekkeline hiirelõks - aiataimede vahel asuv väike vihmavett täis sadanud vannike. Õnneks saime asjale õigel ajal jaole ja kõrvaldasime hukka saanud vennikesed enne lagunemisprotsesside algust vannist.

Ajaperioodile mitte-iseloomulikult soojad ilmad ajendasid meid veel vahetult enne jõule ette võtma šašlõkigrillimisaktsiooni. (Kui tekkis küsimusi, siis - ei, sellel ei olnud hiirtega mingit pistmist.)

Ja siis olidki järsku jõulud käes. Üle tüki aja tundsin esimest korda, et olen jõulude ajal päriselt kodus. Oli mõnus, rahulik ja vaikne. Jõululaupäeva õhtul kasutasime veel aasta viimast võimalust õues grillida - küpsetasime verivorste ja vahukomme.

Tuleb tunnistada, et grilltikke meil polnud ja seetõttu vahukommid just kõige paremini ei õnnestunud, kuid see-eest nii maitsvaid verivorste pole ma vist ammu söönud.
Pärast taskulambi valgel grillimist avastasime heinamaale viiva päkapikuraja.

Tuluke tulukese järel jõudsime lagendikul kasvava kuuseni, mis oma okste vahel nii mõndagi salapärast peitis...

Paar päeva hiljem sai ka maa lõpuks valgeks ja oodatud talv hakkas päev-päevalt üha enam oma nime õigustama.

Tiik, mille olemasolu me sügisel pärast kuiva suve vaid kaardi pealt tunnistama pidime, oli hilissügiseste vihmasadudega omandanud hiigelmõõtmed ning hakkas nüüd jääkatte loomise märke näitama.

Vaatamata sellele, et vetsuaken rõõmustas meid iga päev üha kaunimate jäälilledega,

õnnestus meil toas usina kütmise tulemusena siiski täitsa talutavat temperatuuri hoida. Kõige kargemate ilmadega säästsime lapsi õues valitsevast pakasest (võib ka öelda, et toas toimus niigi piisav õhuvahetus) ning nautisime aknast navitrollalikes toonides vaateid.

Kui pakane oli mõnda aega oma võimu näidanud, ei mallanud me siiski enam toas istuda ja läksime kaema, mis imedega ta õues hakkama on saanud. Vaatamisväärset oli rohkem kui küll. Iga pisemgi kõrs oli saanud endale valge kuue selga.

Seal, kus kõrrelisi rohkem, oli terve maapind justkui jäiste nõeltega kaetud.

Ka meie üüratu tiik oli end kõvasti kinni kaanetanud. Kuna lund ikka veel peaaegu ei olnud, oli veepind liulaskmiseks ideaalne. Pärastlõunast uisutamisindu katkestas ajuti vaid huvi külmunud tiigielustiku vastu...

Ja siis juba oligi üürike päevavalguse aeg otsakorral. Päikeseloojangu värvides seadsime sammud toa poole, hinges kirjeldamatu õnne- ja tänutunne võimaluse eest seda kõike kogeda.