Porgand

8. aprillil sündis üks armas kiisupoiss, keda me juba 11. aprillil, 3-päevaselt, vaatamas käisime.

Tal oli palju õdesid-vendi, kokku 6 kassipoega. Otsustasime, et temast saab meie uus pereliige ja jätsime ta emme juurde kosuma. Ei läinudki väga palju aega kui meile teatati, et kiisu juba sööb ise ja käib liivakastis ja et varsti võiksime talle järele minna.
20. mail tõimegi väikese kassipoja endale koju. Ta oli vaevu pooleteise kuune ja esialgu üsna argliku olemisega, aga juba esimese päeva õhtuks oli ta meid kõiki omaks võtnud ja uudistas tähelepanelikult ringi. Viire pani talle nimeks Porgand. Ülejäänud variandid olid Pätu, Antenn, Prügikast ja Post. Antenn oleks päris lahe nimi olnud, aga Porgandil pole ka viga.
Igal juhul hakkas Porgand üsna kiiresti märku andma sellest, kuhu üks või teine asi tema meelest paigutada. Minu esialgu paika sätitud versioonist ei tehtud väga välja, seega otsustasin talle järele anda - paigutasin magamisaseme sinna, kuhu ta pidevalt peitu tahtis pugeda ja liivakasti sinna, kus ta kraapimas käis. Tundus, et meie üksteisemõistmine sujus kenasti.
Mõne aja möödudes, kui ta juba kojas (mille esialgu tema ruumiks teisendasime) ennast mugavalt tundis, tutvustasime talle ka õuerõõme. Algus läks ettevaatlikult ja pikkamisi, aga nüüd jookseb juba kõhklematult peaaegu kogu aias ringi.

Nüüd on see väike tegelane meie juures juba 3 nädalat olnud ja 2-kuuseks saanud. Kosub kenasti ja julgust on ehk rohkemgi kui tarvis, kohati näitab päris kiskjalikke instinkte välja. Loodan, et ta mingi hetk ikka taipab, et seda kätt, mis pai teeb ja süüa annab, ei maksa väga kõvasti hammustada...

Aprilli ninanipsud

Aprill on olnud... heitlik nagu aprillikuu ilm. Esiteks, on ta alanud ja lõppenud võrdlemisi ühtmoodi...

31. märts

29. aprill

... aga sinna vahele on jäänud kõik ülejäänud aastaajad oma täies hiilguses:

14. aprill

22. aprill

28. aprill

Teiseks, tohutu kiire on olnud ka tööl (koolitused, päevased ja üks öine üritus, ootamatused seoses graafikuga jne.

Kolmandaks, kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad (ka need, kellel muidu aprillis sünnipäeva ei ole, sh ma ise), on suutnud oma pidupäevad just sellesse kuusse organiseerida. Kui siia lisada veel vajadus aias tegutsema hakata ja hunnik rohkem või vähem meeldivaid vahejuhtumeid, siis kokkuvõttes on aprill olnud igal rindel väga heitlik, ettearvamatu ja proovilepanev. Põnev, aga ka päris väsitav. Aga lühidalt olulisematest vahejuhtumitest.

Lubasime Viirele tema sünnipäeval, et ta saab kassi. Ja et ta saab oma kassi ise välja valida. Oleme kassipoegadel juba veebruarist silma peal hoidnud, aga liiga ülepeakaela peresse uue liikme võtmist organiseerida ei tahtnud. 11. aprillil käisime lõpuks Raplas 3-päevaseid kiisusid vaatamas. Polegi vist kunagi nii pisikesi näinud... Silmad olid kõigil veel kinni ja kui ema natuke kaugemale juhtus minema, oli kisakoor lahti. Igal juhul valisime endale välja oranži-valgekirju kiisupoisi ja leppisime kokku, et saame ta endale koju juunis, siis kui ta ema juures juba piisavalt palju jõudu ja eluks vajalikke teadmisi on kogunud.

Aga kellel on kõige soojem? ;)

Sealt edasi on aeg kulgenud orav-rattas tempos. Lauril oli vahepeal puhkus ja siis tegeles ta põhiliselt kuuri lammutamisega. See tegevus tekitas nii palju pehkinud puitu, et palusin tal ühel päeval lõket teha. Ma ise polnud muidugi umbes nädal aega lõkkeplatsile sattunud ega kujutanud ette, mis olukord seal täpselt valitseb. Kuiv, on vist kõige täpsem kirjeldus. Igal juhul jäi see, 24. aprillil tehtud lõke meie aprillikuu esimeseks ja viimaseks lõkkeks, sest oleks peaaegu kulupõlengu vallandanud. Ma ise ei olnud sel hetkel kodus, aga sain Laurilt äreva kõne, mille peale lasin tal edasi tegutseda ja teavitasin ise häirekeskust. Õnneks suutis Lauri ise asja kontrolli alla tagasi saada. Ämbritäis vett ei teinud selles olukorras peale aurustumise midagi. Aga seljast võetud jopega süttinud mätaste materdamine viis sihile.

Muutunud olukorrast teavitasin samuti häirekeskust, aga nad pidasid paremaks ikkagi brigaadi kohale saata, veendumaks et asi on tõepoolest ohutu. Päästjate hinnangul oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, sest meil oli tegelikult korralik ette valmistatud tulease jne. Ise olen õnnelik selle üle, et kui aasta tagasi seda lõkkeplatsi rajasime, taipasin eelnevalt Päästeametilt instruktsioone küsida, kui kaugele erinevatest objektidest peab lõkkekoht jääma. Soovitan soojalt järgida:

Seekord pääsesime korraliku ehmatusega. Järgmist niisugust intsidenti loodetavasti ei tule.

Kuu lõppu oli meil planeeritud sünnipäev+talgud üritus nagu eelmiselgi kevadel. Sellest kirjutan veel eraldi pikemalt, aga olgu öeldud, et kui eelmise aasta üritus oli pigem talgud, siis selle aasta üritus oli ootamatust lumetuisust (vt 29. aprilli pilt postituse alguses) tingituna pigem sünnipäev.

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.

Näljane külaline

Ühel pisut sombusel hommikul luusis meie aias ringi rebane. Ilmselt oli tal kõht tühi, sest märkasime teda siis, kui ta parasjagu ühe õunapuu all pikemalt peatus, et õuntega maiustada. Suures rõõmujoovastuses üritasin temast ka mõne pildi klõpsutada, aga iga kord suutis ta täpselt sel ajal uue õuna järele kummarduda kui klõps ära käis. Ehk siis oli ta pildi tegemise hetkel lillepeenra taga peidus.
Olime ise parasjagu toas ja kuna ei tahtnud loomakest minema ehmatada, siis pidin leppima läbi akna pildistamisega. Kuna toa aknast tehtud pildid ei õnnestunud, hiilisin kotta ja proovisin sealt. Ilmselt märkas punasaba siiski kardina liikumist, sest ajas kõrva kikki ja tegi paar sammu eemale.

See oli sisuliselt ainuke võimalus teda pildile saada, sest hetk hiljem sai ta ilmselt aru, et teda luuran ja saba lehvides läinud ta oligi.

(Hmm, peaks vist aknaid pesema...)

Suur saak!

Sellest, et sügis on lähenemas, annab märku see, et erinevad aiaviljad on hakanud valmima. Meil on peenras päris potsakad kurgid. Sibulad võtsin üles umbes nädala eest ja nüüd nad loodetavasti kuivavad. Tehtud on esimesed seeneretked metsas ja põlluserval ja saadud esimene puravikusaak.

Valmivad ploomid ja astelpajud. Neid viimaseid on ohtramalt kui arvata oskasin - kõik oksad on tihedalt täis.

Korjata on neid küllaltki ebamugav. Pole nagu väga kogemusi ka. Lugesin, et saab korjata ükshaaval käsitsi või siis lõigata viljakandvad oksad maha, panna sügavkülma ja noppida hiljem marjad külmunud okstelt - pidavat kergemini lahti tulema. Ainult ei siis saab saaki üle aasta. Eks näis kui palju marju ära korjata jaksame ja kui palju korjatud marju talvega ära sööme.

Aga kõige rohkem saaki annavad sel aastal vaieldamatult õunapuud. Ma eriti ei tea, mis sorti õunad meil on. Tunnen meie puudest ära vaid 'Martsipani', mistõttu teised olulised "sordid" on meil praegu kiige õunapuu ja noor puu. Ja siis hunnik neid, mis hiljem valmivad. Igal juhul oleme neid õunu juba kotitäite kaupa igale poole jaganud. Eile veetsin taaskord terve päeva õunapuude all ja sorteerisin mumifitseerunud või lihtsalt mädanenud õunu söögikõlbulikest. Terve koda sai kaste ja ämbreid täis.

Kusjuures kaks suurt kastitäit viisime veel naabri hobustele maiustamiseks.

Täna keetsime esimese laari moosi. Kõige väiksema ämbri põhi veel ei paista...

Umbes nädala eest saime kätte ka toidukuivati, ilma milleta ma enam oma elu ette kujutada ei oska.

Naerame Lauriga, et kui keldri õunu täis tassime, siis jätkub kuivatamiseks õunu jaanipäevani. Aga tegelikult ei ole see üldse naljakas, sest minu eilsest pingutusest hoolimata olid täna jälle puude alused õunu täis potsatanud. Nii ei saa isegi muru niita...

Avastused aias

Sel nädalavahetusel oli pisut mahti aias ringi uudistada. Avastasin, et vastupidiselt varasematele kahtlustele kasvab meil aias siiski ka väike punt märtsikellukesi. Lumikellukesi on absoluutselt igal pool, nii aias kui ka aiast väljas, nii peenardes, hekkide all kui ka murus.
Juba mõni aeg tagasi märkasin, et peenardes hakkavad mingid taimed oma punaseid ninasid mulla seest välja pistma. Kahtlustan, et tegemist võib olla pojengidega. Ootame ja vaatame, eks näis, mis neist tuleb.
Järgmiseks avastuseks olid pisikesed valgeõielised taimed, mida ma varem pole üldse tähele pannud. Kui kellelgi on aimu, millega on tegemist, siis kuulan huviga.

Minu suureks rõõmuks kasvavad meil ka krookused. Mulle meeldivd nad eriti siis, kui õied pole veel lahti läinud. Praegu ongi meil suurem osa krookustest nagu valged küünlad muru sees püsti.

 Üks isend oli siiski ka otsustanud juba oma õiepunga lahti teha.

Pisut piilusin ka meie viljapuid ja -põõsaid. Astelpajudel on pungad juba päris suured ja ega teisedki palju maha jää.

Aiast väljas tegutseb meil jätkuvalt hulk metsaelanikke. Lauri on päris mitmel päeval näinud metskitsi maja ümber askeldamas. Aeg-ajalt on näha päris pirakaid jäneseid. Sookurgede häält on juba paar nädalat igapäevaselt kuulda ja nüüd lõpuks nägin neid ka üle meie põllu lendamas. Metsanotsud on jälle käinud heinamaal tuhnimas.

Ma ei suuda vist suve ära oodata. Tahaks juba paikseks jääda, aga juunini tuleb veel Tallinna vahet pendeldada. Õnneks tuleb kohe-kohe puhkus, siis saab (soodsate ilmastikuolude korral) näpud mulda pista.

Lihavõttenädal kodu ja koduümbruse lainel

Lihavõttenädal oli sedapuhku tegutsemist täis. Lõpuks ometi leidsime endale töömehed, kes olid nõus meie mõtted pesuruumi ehitamise osas ära kuulama ja vähemalt esialgu tundusid meie hinnaklassile sobivad. Nädala alguses käisid nad kohapeal asja üle vaatamas ja mõne nädala pärast on meil lootus saada ka täpsem hinnapakkumine.
Veel kasutasime ära kuiva ja ilusat ilma ning vedasime metsakuiva välja. Kuivad oksad on ju iseenesest kerged ja nende hunnikusse kuhjamine tundub olevat lihtne kui lapsemäng, ometigi oli mul pärast pooleteisetunnist võsas ragistamist küllaltki tagasihoidlik kogus oksi kokku veetud.

Siiski sai vähemalt üks osa meie võssakasvanud metsast pisut puhtamaks ning pliidi alla jagus küttepuid ka kaheks kütmise korraks. Oleme tormis murdunud puudest küll jõudumööda ka küttepuid teinud, aga need vajavad veel kõvasti aega tahenemiseks.
Müttasime õues ka koos lastega ringi ning otsisime loomade tegevusjälgi ja kevade märke. Alustuseks leidsime heinamaalt hulganisti metskitsede jälgi ja näritud põõsaid.

Kraavi pealt oli jää juba põhimõtteliselt ära sulanud.

Jäneste jälgi oleme terve talve jooksul näinud, sedapuhku komistasime ridamisi ka nende pabulate otsa. Viire käis ringi ja muudkui hõiskas: "Vaadake, ma leidsin pallikese!"

Õhtu poole käisin tihedamas võsas ragistamas ja ehmatasin kogemata lendu ühe hallikaspruuni potsaka linnu. Hiljem nägin lumel jälgi, mis meenutasid püü omi, seega arvan, et laanepüüga kohtusingi.

Suure reede hommikul otsustasime koos lastega väikese matka ette võtta ja oma valdused üle vaadata. Heinamaa ääres nägime kõigepealt paiselehe pungi, mis mutimullahunniku servast end välja olid ajanud ja nüüd end usinalt päikese poole upitasid.

Siiamaani on mutimullahunnikud mulle tüütustena tundunud, aga tuleb välja, et neist ikkagi on natuke kasu ka. Ülejäänud heinamaa on meil praegu küll nii tihedalt pokusid täis, et nende vahelt ei pääseks muidu vist ükski teine taimehakatis välja kasvama.
Heinamaalt põikasime metsa alla. Veidi aja pärast püüdsid mu pilku kollakaspruunid maisikepikeste välimusega objektid kuuse all.

Tol hetkel polnud mul erilist ettekujutust sellest, millega täpsemalt tegemist on. Selge see, et väljaheited, aga kelle omad? Hiljem üritasin guugeldada ja leidsin, et ilmselt on taaskord tegemist laanepüüga.
Ragistasime võsast välja metsarajale, mis on enam-vähem meie maa piiriks ja ühtäkki avastasime end kellegi söömiskohalt, kelleks tõenäoliselt võis olla okstelt koort noolinud põder.

Sealsamas oli ka üüratu hulk pabulaid, mis metskitse omadest minu arvestuste järgi kõvasti suuremad.

Usku, et tegemist on põdraga, kinnitas võimsate, u 15 cm pikkuste jälgede rida, mida pisut eemal lumel märkasime.

Need pabulahunnikud ja jäljeread ei jäänud ainsateks, mida tol päeval märkasime, seega võib arvata, et põdrad ja metskitsed tunnevad end meie juures koduselt.
Tagasi kodu poole suundudes katsetasime veel paari kraavi jääkatte tugevust.

Kraavide vahelisel lagendikul on ilmselgelt sõraliste mängumaa - ühed jäljeread ajasid teisi taga.

Kokkuvõttes saime valdustele tiiru peale tehtud ja natuke aimu sellest, kellega me koos elame. Oli igati tore avastusretk.