Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Üllas antiikne tolmuimeja

Oleme õunauputuse algusest peale ajusid ragistanud, mida nende kõikide õuntega peale hakata. Oleme teinud õunamoose - tavalist, kaneeliga, kardemoniga, isegi barbarissi kommidega, - õunakooke, kuivatatud õunu, vedanud õunu sugulastele linnas ja tuttavatele karjamaal, aga otsa ega äärt ei paista neil ümmargustel aiasaadustel kusagilt. Tulnud ja läinud on nii mõnigi mõte mahlategemisest, aga kuna meil on sel aastal nii palju ressursse igale poole mujale kulunud, siis mahlapressi soetamine meie eelarvesse ei mahtunud ja kusagile mujale oma õuntega kohale kobida polnud ka mahti. Põhimõtteliselt leidsin valla Fb lehelt teenusepakkuja, kes tuleks ja pressiks meil kodus õunad ära, aga see tundus ka sedapuhku kuidagi suur ettevõtmine - siis tuleb ju need õunad puhtaks pesta ja pärast mahlapurgid ära kuumutada jne. Rääkimata sellest, et need purgid tuleb enne puhtaks pesta ja üle kontrollida. Kuna meie kõige suurem pott mahutab hetkel vaid ühe 3-liitrise purgi, tundus see kuumutamine ka kuidagi masendav ettevõtmine. Rääkimata meie hüplikust graafikust, mis muudaks kokkuleppele jõudmise mahlapressijaga ilmselt keerukaks.
Niisiis, olime selleks aastaks mahlateo mõttele käega löömas, kui meile eelmisel nädalal poolkogemata väikest elektrilist mahlapressi kasutamiseks pakuti. Pidavat olema "ühe-tassi-mahlapress, aga vast lastele ikka midagi saab". Seega ei olnud mu ootused eriti kõrged, aga abiks ikka.

Üliäge pakend! :)

Pakki avades meenusid mulle silmapilkselt prints Tartaglia sõnad näidendist "Armastus kolme apelsini vastu": "Oo, mis üllas antiikne tolmuimeja!"

Kui kõik jupid lahti võetud, ära puhastatud ja uuesti kokku pandud, võis katsetamine alata. Tööpõhimõte oli nagu köögikombainil - paned tükid torust sisse ja lükkad pulgaga läbi pöörleva riivi. Esialgu mürises päris kõvasti, ajas pisut kärsahaisu välja (ilmselt mootoris olev tolm) ja värises mis hirmus. Peale paari katsetamiskorda saime kõik jupid õigesti paika ja siis ei värisenud enam. Aga müratase oli ikkagi harjumuspärasest suurem. Miinuseks oli ka see, et kuna masin ise prahti kusagilt välja ei ajanud, kogunes see riivi seinale ja seda tuli üsna tihti puhastada, et ummistust ja sellest tulenevat mahla igast küljest väljavoolamist vältida. Aga kui asi juba käppa sai (st sain juba masina häälemuutusest aru, millal puhastama peab), kulges mahlategu päris mõnusalt. Tegime esimese hooga 3 liitrit õunamahla ja pärast prooviks klaasitäie viinamarjamahla ka. Nämma.
Vaatamata mõningastele iseärasustele jäin masinaga rahule. Mulle tegelikult meeldib, et see mahlapress ei tekita korraga suurt läbu, mida peaks pärast terve ülejäänud päeva kasima ning puhastamist vajavad osad on ka piisavalt väikesed, et nende pesemisega pärast mahlategu mitte hulluks minna (mulle miskipärast tundub, et suurte mahlapressidega on seda mässamist ja koristamist rohkem, aga ega mul praegu võrdlevat kogemust pole).
Ma ei tea, kuidas edaspidi mahla tegema hakkame, sest kui peaks veel nii suur õunauputus tulema kui sel sügisel, siis tegelikult selle väikese pressiga palju ära ei tee. Aga eks näis. Kui keegi teab, kust saada töökindlat, asjalikku ja kasutajasõbralikku mahlapressi mõistliku hinnaga, siis võib teada anda. Selle aasta mahlategu on igal juhul päästetud.