2. aasta vahekokkuvõte

Nüüdseks oleme oma kodus askeldanud juba kaks aastat. Väike meenutus eelmise aasta kokkuvõtetest ja plaanidest.

Plaanid 2017. aastaks toon siin veel eraldi välja:

• Uuendada maja küttesüsteemi.
• Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
• Panna lastele püsti mänguväljak.
• Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
• Paigaldada vihmaveesüsteem, kui ressursse jätkub.

Kuidas siis tegelikult läks?

• Küttesüsteem sai kevadel maatasa lammutatud ja sügiseks uus valmis tehtud ja sisse köetud. See ei olnud küll nii suur ettevõtmine kui eelmise aasta ehitamis- ja renoveerimismaraton, aga aega ja energiat võttis sellegipoolest korralikult. Seda enam, et ma ei ole enam kodune ja asjade organiseerimine on kaugjuhtimisel vähe keerulisem kui näost näkku. Aga tehtud see asi sai ja oleme väga rahul. Kasutasime võimalust ka Kredexilt toetust küsida. Antigi.
• Kuna põhirõhk läks küttesüsteemile ja kodusolemise aeg oli piiratud, siis kuurid jäid vähe nutusemasse seisu. Mingi osa õnnestus maha lammutada, aga osa on veel alles ja träni on ümber selle üsna palju. Uut kuuri veel kusagilt ei paista.
• Mänguväljak on meil püsti, ainult liiv pole veel liivakasti jõudnud. See asi tuleb kevadel soojade saabudes kohe joonde ajada.
• Aiaplaan? Oeh. Sügisel ma õieti aeda ei jõudnudki. Vahepeal võtsin raamatukogust terve hulga aia planeerimise alaseid raamatuid, aga pärast seda kui tähtaeg oli juba kolm korda pikendatud, olin sunnitud need tagasi viima, ilma et oleksin neid jõudnud lugeda. Olgem ausad, mõnda ei jõudnud väga sirvidagi. Veel olen aiandusraamatuid tellinud Raamatuvahetusest, saanud sünnipäevaks ja ostnud ka ise, aga... need seisavad hetkel veel uhkelt ja puutumata riiulis. Häbi-häbi! Katsun kevadeks vähemalt ühe peenra kusagile valmis mõelda nii nagu mulle meeldiks. Siis saab vaikselt nokitsema hakata. Praegu on minu peas selle koha pealt igal juhul väga suur kaos.
• Vihmaveesüsteemi paigaldamiseni pole me ka veel jõudnud. Rohkem polegi midagi öelda.
• Aga pereliikmeid on meil üks rohkem kui eelmisel aastal samal ajal - meie elav hiirelõks Porgand :)

Selleks, et ka järgmisel aastal võrdlusmaterjali oleks, panen kirja mõned plaanid eesolevaks aastaks.

• Renoveerida maja fassaad (sh soojustada, vahetada aknad-uksed).
• Paigaldada vihmaveesüsteem.
• Renoveerida põrandad (sh soojustada).
• Lõpetada kuuride lammutamine ja ehitada asemele korralik kuur.
• Teha sissesõidutee sõidetavamaks ja ilmastikuoludele vastupidavamaks.
• Tuua liivakasti liiv.
• Istutada noori viljapuid ja marjapõõsaid, alustada peenarde ümberkujundamisega.
• Kui finantsid ja ajaressurss vähegi kannatavad, alustada ka interjööri renoveerimisega.

Päris hirmuäratav nimekiri sai. Just ressurssidele mõeldes. Senine praktika on näidanud, et igasugused ehitus- ja renoveerimistööd võtavad alati kordades rohkem aega ja raha kui nende peale esialgu planeeritud on. Aga eks järgmise aasta alguses saab jälle kokkuvõtteid teha.

Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.

Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.

Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Vahekokkuvõte

Pisut üle aasta aja olen seda blogi pidanud ja umbes sama kaua on aset leidnud ka aktiivne tegevus Kruusiaugul. Mõtlesin, et teen esimese aastaringi kohta väikese vahekokkuvõtte ja loendan üles, millised vähem või rohkem olulised tööd ja tegevused tehtud said. Ehitusliku poole pealt:

• Vahetasime välja elektrikilbi ja elektriposti. Erinevate halbade asjaolude kokkulangevusel juhtus selle käigus nii mõndagi, aga lõppkokkuvõttes oleme elusad ja terved ning nüüdne süsteem peaks olema korralik.
• Tellisime uue postkasti ja vahetasime postkasti asukohta.
• Rajasime lõkkeplatsi.
• Lammutasime vana tuulekoja, mille asemele kerkis uus esiku, WC ja dušinurgaga majaosa. Ehitus võttis päris korralikult aega ja energiat, aga tahtsime, et see vastaks valmiskujul meie kõikidele ootustele, seega võtsimegi rahulikult aega kõigeks, alustades ruumiplaneerimisest ning lõpetades viimistlusmaterjalide ja kujunduselementide valimisega. Esik on selle viimase poolest küll endiselt vaene, aga seda vaid põhjusel, et pole sinna veel leidnud seda, mida tahame. Küllap on igal asjal oma aeg. Vannitoast on puudu veel kardinapuu ja kardin, aga sellega on sama asi. Rätikunagid said õnneks lõpuks paika.
• Maja sai uue katuse ja korstnapits uue krohvi.
• Saime korraliku majalipu ja panime seina uue lipualuse.
• Saime toetust kahele projektile ning ehitasime välja lokaalse vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Kõige ootamatum ettearvamatu kulutus oli vajadus lasta puurida uus puurkaev.

Muud olulist:

• Elasime õnnelikult üle esimese ja päris karmi talve koos lumetuiskude, krõbedate miinuskraadide ja jäälilledega akendel.
• Saime esimesed kogemused oma aiamaa rajamisel ja hooldamisel.
• Meil on oma pere jõulutraditsioon: jõuluvana ei too meile kinke tuppa, vaid käime neid ise õues küünlavalgel suure lagendiku peal oleva kuuse ümbert otsimas.
• Teine traditsioon on minu sünnipäeva sidumine kevadiste talgutega. Oleme seda seni küll ainult ühe korra teinud, aga rohkem kevadeid meil siin veel olnud ei olegi.
• Jaanipäeva tähistamine kodukootud simmaniga oli ka päris tore ettevõtmine, mida võiks korrata.
• Saime peresse teise auto, mis oli minu tööle asumise peamiseks eelduseks, sest bussiliiklus siinkandis jätab kõvasti soovida. Ma ei kujutaks ka ette, kuidas ma muudmoodi lapsed lasteaeda saaksin kui Lauri tööl on.
• Viire läks sügisel ja Kaur talvel kohalikku lasteaeda. Mõlemad tunduvad sealse elukorraldusega rahul olevat.
• Kui Lauri läks juba suve alguses tööle, siis mina asusin kohaliku kogukonna teenistusse umbes kuu aega tagasi. Oleksin saanud juba sügisel alustada, aga Kaur oli siis veel liiga väike, et teda aeda või hoidu panna. Tegelikult kahtlesin veel jaanuariski, aga kohanemine sujus tal üllatava kergusega ja nüüd tundub meie praegune elukorraldus igati loogiline. Veidi hirmutav on ainult eesootav vegetatsiooniperiood, sest aega on nüüd näppupidi mullas istumiseks tunduvalt vähem kui eelmisel aastal, see-eest töid, mida aias teha tuleb, tundub olevat märksa rohkem.

Plaanid eesootavaks aastaks:

• Uuendada maja küttesüsteemi.
• Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
• Panna lastele püsti mänguväljak.
• Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
• Ideaalis peaks paigaldama ka uue vihmaveesüsteemi, sest vana lahkus koos eelmise katusega. Eks näis, kuidas ressursse jätkub.

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.

Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.

Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.

Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Poliitikast ja paberimajandusest

Kui meil eelmise aasta jaanuaris poeg sündis, elasime veel Tallinnas ja maal oma majas elamine tundus olevat kauge, ebamäärane ja (vähemalt esialgu) küllaltki kättesaamatu unistus. Igal juhul polnud meil ühtki konkreetset plaani, mis oleks hõlmanud Tallinnast eemale kolimist. Seega tundus Tallinna linna sünnitoetuse väljamaksmise kord küll endiselt pisut jabur (pool toetust (=160€) makstakse välja siis, kui laps sünnib ja teine pool (=160€) siis, kui ta on aastaseks saanud, tingimusel, et lapse mõlemad vanemad on Tallinnasse sisse kirjutatud; jabur selles mõttes, et laps on ikka olemas, vahet pole, kus ja millise vanemaga ta mingil eluetapil koos elab), kuid näis, et see meid sügavamalt ei puuduta.
Arusaam asjade võimalikkusest või võimatusest võib aga üsna kiiresti muutuda, kui muutuvad prioriteedid. Suve lõpus võtsime endale pähe, et me ikkagi väga tahame Tallinnast ära kolida ja seetõttu peab see olema võimalik, seega asusime selle nimel tegutsema ja tulemust ei tulnudki kaua oodata. Septembris nägime seda õiget kohta, oktoobris sai see meie omaks ja detsembris kolis mees pojaga juba sisse.
Uus elukorraldus tõi kaasa palju muutusi ja ka küsimusi. Avastasime, et tänu EASile on meil põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks (sest vett majas polnud ja pole ka hetkel), eeldusel, et vähemalt üks meist oleks uude kodusse sisse kirjutatud ja elab seal alaliselt. Kuna Viire käis veel Tallinnas lasteaias ja mina Tallinna lähedal tööl, siis otsustasime, et Lauri ja Kaur kolivad enne jõule päriselt sisse ja meie pärast kooliaasta lõppu järele.
Lauri pani ennast kohe ka uue valla kodanikuna kirja, me Viirega jäime veel tallinlasteks, sest muidu ei oleks Viire saanud lasteaia-aastat lõpuni käia. Ja tõsi ta on, et tasuta ühistransport on ka üpris mugav. Kauri elukoht jäi aasta lõpus miskipärast ümber registreerimata, tegime seda alles veebruaris. Enne seda jõudis asjapulk päälinna linnaosavalitsusest mulle veel helistada: "Kas Te teate, et Te ei saa teist osa lapse sünnitoetusest?" Vastasin, et olen sellega kursis. "Siis on ju hästi," kõlas vastus, lisandusid tavapärased viisakusavaldused ja kõne lõppes. Vaatamata sellele, et poolest toetusest loobumine oli meie enda teadlik valik võimalikke kasutegureid kaalukausile seades, tekitas niisugune lause siiski trotsi: mis siin siis täpselt hästi on? Kas see, et linna eelarvesse jääb rohkem raha? Või see, et ei pidanudki mulle pikalt ja laialt seletama, miks asjad just nii on? Või hoopis see, et juriidiliselt on kõik korrektne?
On ju teada, et kõik omavalitsused soovivad, et neil oleks rohkem elanikke. Nii mõneski on välja mõeldud peibutisi, millega teistest linnadest ja valdadest elanikke enda poolele üle meelitada. Nii mõnigi neist ilmselt ka toimib (vähemalt mingil määral). Tallinnal on selles osas ilmselt rohkem ressursse ja võimalusi kui ühelgi teisel Eesti linnal või vallal. Samas kurdetakse maapiirkondade tühjaks jooksmise üle: inimesed kolivad linnadesse, need kes maale alles jäävad, vananevad, uut verd peale ei tule, lapsi juurde ei sünni. Sellest tulenevalt jääb elu justkui seisma: milleks pakkuda teenust (pidada üleval kooli, kauplust vm asutust) kui puudub tarbija? Selle jaoks, et näidata, et asjaga (kasvõi näiliselt) ikka natuke tegeletakse, on välja mõeldud igasugused maale-elama aktsioonid, ettevõtluse arendamise kampaaniad, erinevad toetused.
Meie otsustasime toetust taotleda eelpool mainitud hajaasustuse programmist. Olgu öeldud, et selle abil toetatakse majapidamistesse vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteemide ning juurdepääsuteede rajamist kuni 66,67% ulatuses projekti maksumusest (max 6500€). Käesoleva aasta programmidokumendi järgi vastasime me kirjeldatavale sihtgrupile: üks pereliige elas alaliselt majas sees ja oli sinna ka sisse kirjutatud. Tegelikkuses oli neid alalisi elanikke isegi 2, aga poeg ei läinud esialgu ametlikult arvesse, sest kuigi aprillikuuks, mil taotlust täitma hakkasime, oli see ka juba tema ametlikult registreeritud elukoht, ei olnud sel 1. jaanuari klauslit arvesse võttes erilist tähtsust. Otsustasime siiski vallast nõu küsida, kuidas toimida (nimelt on taotlemisel eelistatud üldjuhul alaealiste lastega pered), sest reaalselt oli meil ikkagi tegemist terve pere (sh 2 alaealise lapse) alalise elukohaga, olgugi, et me Viirega kolisime päriselt sisse alles suve alguses. Õnneks tundub, et meil on vallas küllaltki mõistlikud inimesed. Olin terve programmidokumendi üksipulgi läbi lugenud, jooninud alla küsimusi tekitanud kohad ja kirjutanud juurde kõik küsimused, mis lugedes ja loetut seedides pähe olid tulnud. Seejärel läksime valda selle teema spetsialisti vastuvõtule ja pärisin nii palju kui oskasin. Sain ilma igasuguste probleemideta ammendavad vastused. Kui seni oli mind piinanud mõte, et äkki tõmbab see, et me Kauri kohe sisse ei kirjutanud, meie püüdlustele vee peale, siis nüüd rahunesin natuke maha. Meil soovitati ametlike arvude juurde kirjutada selgitus sellest, missugune on reaalne olukord ja miks see just niisugune on. Nii tegimegi.
Nüüdseks on pikad ja piinarikkad menetlusnädalad möödas ja teame, et meie projektidele on eraldatud toetusraha. See muidugi tähendab meile jälle suuremat sorti paberimajandust, dokumentidesse, vallaga suhtlemisse ja aruandlusesse süüvimist ja üleüldist ehitustöödega seonduvat peavalu, aga meie eesmärk toetuse saamise osas on täidetud. Samuti langetasime õige otsuse omavalitsuste osas, kes võitlesid selle eest, et meid oma hingekirja saada. 2/3 suurune toetus vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamisel on ilma igasuguse kahtluseta rohkem väärt kui ühekordne poolik sünnitoetus või tasuta bussisõit.
Kokkuvõttes: mida võin oma kogemusest lähtuvalt öelda?
* Tallinna linna sünnitoetuste maksmise süsteem lonkab. Mitte, et see mind enam otseselt puudutaks või et ma oleksin lasknud end sellest oluliselt häirida, aga nii see lihtsalt on. Paratamatult on uue ilmakodaniku sünni puhul vaja kõige suuremaid kulutusi teha just alguses. Siinkohal ei tohiks määravaks saada see, missugune toetuse jagamise poliitika kohalikule omavalitsusele parasjagu kõige kasulikum on. Ja nagu näha, siis ega see 160€ inimesi otseselt kinni ei hoia - kes tahab, see läheb nagunii.
* Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid mõnes asjas natuke rohkem koostööd teha ja ühist poliitikat viljeleda. Kui riik meelitab inimesi maale ja linn linna, siis tekib küsimus, miks nad teineteisele vastu töötavad. Arusaadav, et igaüks tahab kasu saada, aga mis on kasulik riigile tervikuna? Kas sellele küsimusele ongi üldse lihtsat ja ühest vastust? Ja kui ongi, siis kui palju on neid inimesi, kes end selles valdkonnas riigi huvidest mõjutada lasevad? Vaevalt, et väga palju. Meie tegime oma valiku lihtsalt iseenese ja mitte kellegi teise huvidest lähtudes - tahtsime vaikust ja rahu looduskaunis omaette kohas. NATO hävitajate madallennud asustamata punktides arvestame sellest vaikusest ja rahust välja.
* Vaatamata sellele, et paberimajandust peetakse meil oluliseks (projektide puhul on see ka põhimõtteliselt arusaadav), on ikkagi meeldiv näha, et ka mõned ametnikud on inimesed. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Tallinnas elades oleksin ametiasutusi külastades tundnud, et kogu bürokraatia kiuste olen ma ikkagi inimene. Nüüd, väiksemas kohas (aga sellele vaatamata küllaltki suures vallas) elades olen nii meilitsi, telefonitsi kui ka näost näkku suhelnud nii mõnegi vallaametnikuga ja kogemus on täiesti erinev. Rõhk ei ole mitte JOKK-olukordadel, vaid sellel, et iga numbri taga, mis kajastub valla statistikas, on tegelikult ka inimene.

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.

Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.

Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.

Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.

Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.

Seejärel asusid nad katust lammutama.

Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.

Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.

Postkastivahetus

Esialgu kujutas meie postkast endast üsna koledat plekist (vms materjalist) karpi, mis oli roheliseks värvitud ja traadiga värava külge kinnitatud. Lisaks kõigele muule oli ta aja jooksul viltu vajunud ja värv koorus. Kui ma teda esimest korda nägin, siis teadsin, et see tuleb ühel heal päeval välja vahetada. Mida rutem, seda parem.

Kuna oli pakilisemaidki töid kui postkasti väljavahetamine, siis algul jäi postkastivahetus lihtsalt mõtteks, mis kusagil kuklas olemas oli ja aeg-ajalt end meelde tuletas. Meil ei käinud ka eriti mingit perioodikat, mistõttu ei tundunud see tol hetkel nii oluline. Kui jõulud peale tulid, siis aga hakkasid jõulukaardid saabuma ja aeg-ajalt juhtusime postiljoniga kokku. Tema tegi siis juttu, et nad ei taha meile väravasse sõita, sest tee on halb. Seni olid nad nõus väravasse sõitma, sest majas elas vanem inimene, kellel oleks olnud tülikas kaugemal posti järel käia. Lubasime asjaga tegeleda.
"Asjaga tegelemine" oli aga aeganõudev, sest erinevatel põhjustel sisaldas see endas kontakteerumist-konsulteerimist nii postkasti valmistajaga kui ka valla- ja maavalitsuse ning naabritega. Selle aja jooksul jõudis postiljon meile veelkord märkuse teha, et nemad meile võib-olla enam posti ei too, kui me postkasti tee otsa ei pane.
Ma saan aru, et neil on kiirem ja mugavam mööda suurt teed sõites lihtsalt korraks auto seisma jätta ja saadetised postkasti poetada kui mööda pinnasteed enasi-tagasi põristada, kuid seaduslikku alust neil tegelikult ei olnud nõuda, et me postkasti asukohta vahetaksime. Omniva kodulehel on kirjas, et asulast väljas tuleb postkast paigaldada kohta, mis on transpordivahendiga ligipääsetav aasta läbi. Sellele tingimusele meie tee vastab. Ainus aeg, millal hästi ligi ei pääse, on talvel suure lumega kui sahk pole veel käinud, aga siis ei pääse ka kusagile mujale, seega pole me selles osas mingi erand.
Loomulikult ei ole meil midagi selle vastu, et natuke kaugemale posti järele jalutada, kuid hämmastav oli see, et postitöötaja arvates võib postkasti lihtsalt niisama teeotsa panna, kuigi tegemist ei ole meile kuuluva maaga.
Ametiasutustest oma küsimustele vastuse saamine kipub aga alati venima. Nii ka seekord. Vallast vastati, et tegemist on riigimaanteega ja peame pöörduma maavalitsuse poole. Maavalitsuses oli aga meile tarvilik asjapulk parasjagu puhkusel, mis pikendas vastuse saamise aega veelgi.
Lõpuks jooksis aga siiski kõik paika. Postkasti saime kätte (suur tänu tegijale hea töö eest!), maavalitsusest saime vastuse ja ka naabrilt nõusoleku oma postkast tema maale paigutada. Pühapäeval kaevasime postkasti lõpuks maasse ja paigas ta oligi.

Nüüd saab meile jälle kirjutada-joonistada nii palju kui süda lustib! :)