Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.

Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.

Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.

Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.

Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.

Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...

Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.

Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

Õhus on elektrit...

Augusti lõpus rõõmustasin, et elektripost hoovis on vahetatud ja nüüd peaks meil suuremad elektrimured mõneks ajaks lahendatud olema. Päev hiljem kärssas meil üks pistikupesa läbi. Pidasin seda elektripliidi süüks ja elu läks edasi. Pisut kummaline tundus ainult, et teise pliidi peal putru keetes hakkasin iga kord kerget surinat tundma. Otseselt elektrilööki nagu ei saanud, aga ebamugav oli. Arvasin, et asi võib olla maanduses vms, kuigi varem pole sellist asja täheldanud.

Kaks nädalat pärast seda kui meil elektriposti vahetati, hakkas imelikke asju toimuma. Ühel õhtul lõid korgid pidevalt välja (see mure sai õnneks samal õhtul ajutise lahenduse). Ja mõned päevad hiljem ühel hommikul hakkasid pistikupesad ja lambid järjest paukuma ja tossama. Päris ilutulestiku moodi oli, ainult et ilutulestikuga kaasneb valgus ja meie paugutulestikuga see, et kõik lambipirnid läksid läbi. Ja adapterid ütlesid üles. Ja ilu asemel oli asi üsna inetu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi varem nii palju erinevaid kärsahaise korraga tundnud. Vahejuhtum päädis sellega, et veel sama päeva jooksul käisid meie juurest läbi praktiliselt kõik elektrikud, kes selle aasta jooksul üldse siin mingeid elektritöid teinud on (ja neid on olnud vähemalt ühe käe sõrmede jagu) ja üritasid kindlaks teha, kes kogu jamas süüdi on. Pärast juuste halliks muretsemist, erinevate osapoolte versioonide ärakuulamist ning mõttetuid, mitte kusagile viivaid vestlusi Elektrilevi rikketelefoni tädiga hakkasid asjad ühel hetkel ikkagi liikuma (siinkohal suur kummardus ja aitäh meie ehitustiimile) ning asjaosaliste ühisel nõul ja jõul sai elektrisüsteem veel samal õhtul korda tehtud, juhtmed õigesti ühendatud ja elektrikilp pinge alt vabastatud. Vaidlused kulude hüvitamise osas veel käivad, aga arvestades sellega, mis kõik oleks võinud juhtuda, võib öelda, et lõpp hea - kõik hea. Maja on püsti ja meie ise elus ja terved.

Kojaehitus vol 1

Kojast rääkides jõudsin viimati vist selleni, et kuigipalju betooni sai valatud. Kui see ära oli kuivanud, sadas paar päeva päris korralikult vihma ja meie tulevasse esikusse ja vannituppa tekkis bassein.

Tõstsin elektrijuhtmed nii kuiva kohta kui oskasin ja jäin huviga vaatama, mis edasi saab. Edasi sai täiesti loogiliselt see, et meil hakkas jälle vett tuppa voolama. Helistasin siis ehitusfirmasse ja palusin, et nad midagi ette võtaksid. Küsiti, kas asi kannatab järgmise päevani. No ega ikka ei kannatanud küll. Mul polnud vähimatki tahtmist tervet ööpäeva põrandakaltsuga ukseaugus istuda ja sisse voolavat vett taanduma sundida. Õnneks saadeti mõistliku aja jooksul siiski kaks töömeest, kes mu kaebuse üle vaatasid ja tegid, mis oskasid, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Natuke nõme muidugi, et meil selle padukaga vett ka keldrisse jooksis, aga mulle lubati, et keldri saavad nad ka kuivaks. Igal juhul niipea, kui ilm jälle lubas, pandi koja postid püsti ja tõmmati kile üle katuse, et sademete tõttu tekkida võivaid kahjusid minimeerida.

Selle tegevuse käigus esitati mulle palju küsimusi, mille vastuseid pidin kohapeal improviseerima, sest olen ehituse alal suhteliselt võhik ega tulnud selle peale, et oleksin pidanud kõik need asjad juba varem valmis mõtlema. Üks asi siiski oli mul varem valmis mõeldud ja omast arust ka kooskõlastatud: nimelt see, mis mõõdus aknad kojale tulevad. Kui päris alguses panime kirja, et koja aknad tulevad sama suured kui maja omad (samal põhjusel, et polnud sellele enne mõelnud ja nii äkki ei osanud mingit targemat vastust genereerida + puudus ettekujutus sellest, kuidas see kõik hiljem välja nägema hakkab), siis enne kui aknad tellimisele läksid, täpsustasime, et need tulevad siiski poole kitsamad. Ehitajad olid miskipärast aga aru saanud, et koja vannitoa poolne aken tuleb väike ja esikupoolne aken suur. Järgnes pingeline telefonivestlus projektijuhiga, peale mida olin üsna südari äärel, sest ta oli veendunud, et olime kokku leppinud nii nagu tema oli aru saanud ja aknad on juba tellimisel ja tellimust muuta ei saa. Umbes veerand tundi hiljem helistas ta siiski tagasi ja vabandas, et oli valesti aru saanud (elagu elektooniline kirjavahetus oma taasesitatava vormiga!). Milline kergendus. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud kui õudne nii suur aken nii väikse juurdeehituse juures välja näeb. Loodan, et selle asjaga on nüüd kõik hästi.
Igal juhul oli väga tore järgmistel päevadel (tulevase) akna kaudu majja siseneda :)

"Akna" kaudu käisime seetõttu, et plaanitava ukse asukoha ees oli jätkuvalt põlvekõrgune betoonirisu hunnik, mis läbipääsu raskendas. Selle koristasime mõni päev tagasi emaga eest ära, sest tundub, et ehitajatel on ehitamisega piisavalt tegemist ja koristamiseni nad eriti ei jõua. Minu arvates oleks muidugi lihtsam tekkinud sodi kohe ära koristada, mitte oodata kuni risuhunnik majakõrguseks kasvab, aga see on vist ainult minu arvamus. Selles mõttes on isegi hästi, et ühel päeval kui katust lammutati, ei näinud ma köögiaknast välja vaadates suurt midagi, aga see hunnik on nüüdseks ära koristatud...

Praeguse seisuga on koja postide vahele kinnitatud tuuletõke ja nüüd on asi juba nii palju ilmet võtnud, et mul hakkab tekkima natuke selgem ettekujutus sellest, mida me õigupoolest tellisime.

Pööningul on ka praegu nii mõnusalt soe ja valge. Peaaegu nagu kasvuhoones, aga natuke teistmoodi.

Varsti (või vähemalt lähema aja jooksul) pannakse katusekate peale ja siis seal enam nii avar pole. Mõtlesin juba, et peaks kohe katuseaknad ka ära tellima, sest valgus annab seal ikka väga palju juurde. Aga siiski jääb see vist kaugemasse tulevikku, sest mul pole veel eriti selget visiooni teise korruse väljaehitamise jaoks ja seega ei tea ma ka täpselt kuhu ja kui palju ja mis mõõtudes need aknad peaksid tulema. Küllap tuleb iga asi omal ajal.