Peenrakast

Puhkuse ajal võtsin käsile ühe töö, millele juba jupimat aega mõtelnud olen, nimelt peenrakasti ehitamine. See mõte on mul kusagil kuklas vasardanud juba poole talve pealt, ma arvan. Igal juhul olen siit-sealt infokillukesi kogunud, kuidas seda mõistlik teha oleks ja enam-vähem kõrva taha pandud nõuannete järgi ka talitanud. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil mul oli võimalus oma plaan ellu viia.
Kõigepealt käisin pööningul eelmisest suuremast ehitustööst allesjäänud lauavirna revideerimas. Selle järgi panin paika tulevase kasti mõõdud. Seejärel lasin Lauril paraja pikkusega lauad välja saagida ning naelutasime kasti kokku. Võõpasin tulemuse Pinotex'iga üle ja järgmisel päeval, pärast murukamara peenra alt ära teisaldamist, seadsin kasti paika. Enne mullaga täitmist toppisin igaks juhuks peenra servadesse pooleldi mulla sisse plekiribad. See osa oli täielik omalooming ja lootus, et ehk siis ei hakka umbrohujuurikad teiselt poolt nii kiiresti kasti sisse ronima - eks näis. Ja siis läkski muld sisse. Kõlab kergemalt kui tegelikult oli, sest seda ikka andis kompostihunnikust (mis minu suureks üllatuseks oli seest veel osaliselt jääs) peenrasse vedada. Aga tulemus oli oma silmaga näha.

Seemnete külvamisega läks veel mõned päevad aega, sest ühel päeval avastasin, et mul ei ole enam katteloori ja järgmisel päeval pidin ära ootama, millal Viire lasteaiast koju jõuab, sest ta tahtis ka hirmsasti aidata. Igal juhul said seemned mulda ja kastetud.

Kirjutasin veel väikesed sildikesed juurde ja panin katteloori peale.

Nüüd juba mõte rändab, mida järgmisesse kasti panna :)

Servituut

Servituudi mõiste tegin endale selgeks juba siis, kui maale kolisime. Nimelt on osa teest, mille kaudu oma koju pääseme, meie naabri oma. Ühtlasi on see ainus tee, mis meie maja juurest välja läheb ja mille kaudu avalikule teele ligi pääseb. Olin kuulnud palju hirmujutte sellest, kuidas sellisel juhul võib ette tulla, et naaber muutub kiuslikuks ega lase ühel hetkel oma teed enam kasutada. Või siis naabermaatüki omanik vahetub ning uuel omanikul on asjast teistsugune arusaam kui suuline kokkulepe seni ette on näinud.
Meie talu eelmiste elanikega oli hästi toiminud suuline kokkulepe. Kui oma naabriga juba mõned korrad silmast silma kohtunud olime, veendusime, et tegemist on igati normaalse inimesega. Kõik sujus kenasti, otsest vajadust me sel hetkel servituudi seadmiseks ei näinud ning kuna kiiremaid asjatoimetusi oli omajagu, jätsime teema sel hetkel sinnapaika.
Sel kevadel võtsime vastu otsuse, et saagu, mis saab, aga peame oma maja ära soojustama. See ettevõtmine nõuab aga päris korralikult ressurssi, seega asusime läbirääkimistesse pangaga. Jõudes kinnisvara hindamise etapini, sai selgeks, et laenu võtmisest pole mõtet edasi rääkida, enne kui kinnistu juurdepääsuteele pole seatud servituuti. Niisiis tuli see teema jälle päevakorda.
Võtsin naabriga ühendust ja selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Tal oli asjast väga konkreetne arusaam: tee on sõitmiseks. Omavahel kokkuleppele saanud, võtsime märtsi lõpus suuna notari juurde ja tegime asja ametlikuks: võime üle naabri tee oma koju sõita.
Miks servituudi seadmist kardetakse? Raske öelda. Maa omanikule ei too see juurde lisakohustusi. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et reaalselt ei muutunud mitte midagi. Kasutame juurdepääsuteed endiselt sama sihtotstarbeliselt nagu varem - mingeid õigusi reaalselt meil juures ei ole. On lihtsalt südamerahu, et on sõlmitud iga võimaliku olukorra tarbeks vettpidav kokkulepe, mille kohaselt pääseme oma kodule ligi (ja täpsuse huvides - kodust välja ka). See õigus on meil nagunii seadusega olemas (sest tegemist on ainukese juurdepääsuteega kinnistule), aga nii meediast kui ka tuttavate kogemustest on läbi käinud olukordi, kus oma õiguse jalule seadmiseks sarnases olukorras tuleb läbi käia pikk ja vaevaline, rääkimata sellest, et palju aega, raha ja närvirakke nõudev kohtutee. Arvan, et igati mõistlik on sellist, mõlema osapoole jaoks ebasoodsat olukorda ennetada. Kui kasutada notari sõnu, siis tegemist on kõige lihtsama notariaalse lepinguga, mille kõige keerulisem osa on sageli teise osapoole kohale saamine. Meie puhul lahenes olukord igati loogilist rada pidi: tee on sõitmiseks. Meie juhtum oli küll ka tehniliselt väga lihtne (näiteks teed kasutades ei sõida me läbi naabri hoovist vms) ja kindlasti on olukordi, mis ei ole päris nii mustvalged, kuid arvan siiski, et inimlikuks jääda on sarnases olukorras kõige olulisem. Igal inimesel on õigus pääseda takistamatult oma koju, isegi kui juurdepääsutee kulgeb läbi kellegi teise maa.

EV100

Vabariigi tähtsat sünnipäeva tähistasime küllaltki rahumeelselt. Kui alguses oli plaan minna Tallinnasse paraadile oma vennale kaasa elama, siis tegi loodus omad korrektiivid. Tõbiste laste tõttu jäime koju. Heiskasime lipu, vaatasime ka looduslikku sini-must-valget läbi jäälillede aknaklaasil, ning veetsme mõnusalt aega kiluleibade, kama ja paraadi ülekande seltsis.

Pärastlõunaks tuli ahjust välja ka peaaegu sini-must-valge kook, mida, saades teada, et ema-isa kohe läbi astuvad, õue jahutama lippasin.

Paar päeva hiljem avastasin, et pakane on hoolega tööd teinud ja meie tiigi siledaks liuväljaks muutnud. Tarvis oli vaid lumi jää pealt ära lükata. Sellega said nii mõnedki õhtud sisustatud.

Ei saa salata, esimene õhtu oli kõige mõnusam. Järgmistel päevadel hakkas päike päeval sulatama ja pakane öösel külmetama. Kui sellele kooslusele lisandusid spontaansed lumesajuhood, hakkas uisuplats tasapisi konarlikuks takistusrajaks transformeeruma. Aga vähemalt sai tolm uiskudelt ära pühitud ja uisusamm meelde tuletatud :)

Jalase loodusrajal

Loodusringi noortega oli jaanuari lõpus Jalasel väga vahva, seega otsustasin, et ka oma lastega võiks seal ära käia. Haarasime kaasa ka vabatahtliku ja tema koera ning asusime teele. Ilm oli mõnusalt talvine - selline, millisest jõulude ajal ainult unistada võis.

Kaur avastas, et laudtee rabas on nagu raudtee. Muidugimõista ei jätnud ta kasutamata võimalust mängida auruvedur Thomast. Kuna Danielel oli punane jope seljas, sai temast mõistagi James. Ja ülejäänutel, kellel kõigil oli vähem või rohkem rohelist küljes (k.a roheliste traksidega Stella), oli au asuda Percy rolli.

Järve ääres pidasime maha mõnusa lumesõja, kosutasime end väikese näksi ja sooja teega ning asusime tagasiteele läbi muinasjutumetsa.