Jalase loodusrajal

Loodusringi noortega oli jaanuari lõpus Jalasel väga vahva, seega otsustasin, et ka oma lastega võiks seal ära käia. Haarasime kaasa ka vabatahtliku ja tema koera ning asusime teele. Ilm oli mõnusalt talvine - selline, millisest jõulude ajal ainult unistada võis.

Kaur avastas, et laudtee rabas on nagu raudtee. Muidugimõista ei jätnud ta kasutamata võimalust mängida auruvedur Thomast. Kuna Danielel oli punane jope seljas, sai temast mõistagi James. Ja ülejäänutel, kellel kõigil oli vähem või rohkem rohelist küljes (k.a roheliste traksidega Stella), oli au asuda Percy rolli.

Järve ääres pidasime maha mõnusa lumesõja, kosutasime end väikese näksi ja sooja teega ning asusime tagasiteele läbi muinasjutumetsa.

Ta on kohal!

See on nüüd kindel. Kevad on tõesti käes. Ja suvi tuleb kirju. Selles pole mingit kahtlust.

Kirju suve kuulutaja paiselehti noolimas

Siis kui normaalsetel inimestel normaalsetes kohtades lumikellukesed lumest välja piiluma hakkasid, kattis meie aeda veel päris korralik lumekoorik. Tõenäoliselt sellepärast meil kujuneski arvamus, et meie aias lumikellukesi ei leidu. Märtsi lõpus ajasid nad siiski end mulla alt välja ja tõestasid vastupidist. Selleks ajaks olime endale küll juba suuremaid ja uhkemaid lumi- ja märtsikellukesi sebinud, mistõttu sai eriti hästi võrrelda taimekasvu meil ja Tallinnas... Sellised nägid need välja 2. aprillil:

Meie kohalikud lumikellukesed

Vinged linnavurled

Linnast toodud märtsikellukesed

Kusjuures ma hetkel arvan, et kohalikke märtsikellukesi meil ikkagi ei ole, sest ma justkui pole nende lehti aias märganud. Aga mine tea, ehk otsustavad nemadki meile vingerpussi mängida ja näiteks jaanipäeval õitsema hakata...

Sinililled on siiski otsustanud normaalsel ajal õitsema hakata.

Seda, et suvi tuleb kirju, kinnitasid veel kaks koerliblikat, keda pööningu aknal kohtasin. Loodan, et neile õuepäästmisega väga liiga ei teinud. Usun siiski, et väljas päikese käes on nende elukvaliteet märksa parem kui suhteliselt hämaral pööningul, mida valgustab üksainus aken, mida nad talveunest virguma hakkavate kärbestega jagama pidid.

Laupäeva teise poole veetsime metsas. Lauri ja Viire vedasid kuusepakke metsast välja ja meie Kauriga käisime uudistamas, kas metsa all ilmade soojenemine ka midagi huvitavat kaasa on toonud. Oma suureks üllatuseks oli meie esimeseks leiuks kohe metsa servas õitsev näsiniin.

Selle peale vedasin kohe ülejäänud pere ka õitsevaid oksi vaatama ja pidasin Viirele loengu teemal, miks selle taime marju ega muid osi suhu pista ei tohi. Küllap sügisel, kui marjad valmivad, tuleb uuesti meelde tuletada.
Pilku puude poole suunates imestasin, kui palju meil metsa all pihlakaid kasvab. Oma edevate õitega hakkas aga silma sarapuu.

Isasõied

Emasõied

Lõpuks otsisin üles ja vaatasin üle ka meie kukerpuu, mille olin avastanud tol päeval, kui võsa kuivanud okstest puhastasin. Päris pirakas teine - vanemad oksad on päris jämedad ja astlad harulisemad kui harilikult. Mõni eelmise suve mari oli ka veel küljes.

Ootan huviga, mida põnevat lõpuks kätte jõudnud kevad endaga järgmiseks kaasa toob!