Peenrakast

Puhkuse ajal võtsin käsile ühe töö, millele juba jupimat aega mõtelnud olen, nimelt peenrakasti ehitamine. See mõte on mul kusagil kuklas vasardanud juba poole talve pealt, ma arvan. Igal juhul olen siit-sealt infokillukesi kogunud, kuidas seda mõistlik teha oleks ja enam-vähem kõrva taha pandud nõuannete järgi ka talitanud. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil mul oli võimalus oma plaan ellu viia.
Kõigepealt käisin pööningul eelmisest suuremast ehitustööst allesjäänud lauavirna revideerimas. Selle järgi panin paika tulevase kasti mõõdud. Seejärel lasin Lauril paraja pikkusega lauad välja saagida ning naelutasime kasti kokku. Võõpasin tulemuse Pinotex'iga üle ja järgmisel päeval, pärast murukamara peenra alt ära teisaldamist, seadsin kasti paika. Enne mullaga täitmist toppisin igaks juhuks peenra servadesse pooleldi mulla sisse plekiribad. See osa oli täielik omalooming ja lootus, et ehk siis ei hakka umbrohujuurikad teiselt poolt nii kiiresti kasti sisse ronima - eks näis. Ja siis läkski muld sisse. Kõlab kergemalt kui tegelikult oli, sest seda ikka andis kompostihunnikust (mis minu suureks üllatuseks oli seest veel osaliselt jääs) peenrasse vedada. Aga tulemus oli oma silmaga näha.

Seemnete külvamisega läks veel mõned päevad aega, sest ühel päeval avastasin, et mul ei ole enam katteloori ja järgmisel päeval pidin ära ootama, millal Viire lasteaiast koju jõuab, sest ta tahtis ka hirmsasti aidata. Igal juhul said seemned mulda ja kastetud.

Kirjutasin veel väikesed sildikesed juurde ja panin katteloori peale.

Nüüd juba mõte rändab, mida järgmisesse kasti panna :)

Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.

Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.

Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.

Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...

Nädalake eemal

Olin vahepeal nädal aega tööasjus kodust eemal. Ma polegi vist nii kaua eemal olnud pärast seda kui juuni alguses päriselt siia kolisin. Ühest küljest oli see meeldiv, kuigi vastutusrikas vaheldus, teisalt aga tundsin koju tagasi jõudes, et siin on asjad unarusse jäänud. Taipasin, et talumajapidamises ei käi kodust ära olemine päris nii lihtsalt kui linnakorteris. Olgugi, et meil pole loomi, kes ülalpidamist vajaksid, on meil ometi päris suur aed, mis nõuab järjepidevalt tähelepanu. Meie lillepeenrad polnud ka minu lahkudes laitmatud, aga olin jõudumööda ikkagi proovinud neid viisakana hoida, vajadust ja jaksu mööda siit-sealt umbrohtu välja noppides ja äraõitsenud lillede varsi lõigates. Köögiviljapeenra rohimine oli siiski südameasi, et meie kevadisest suurest kaevamisvaevast ka midagi välja tuleks.
Nüüd oli aed nädalaga nii umbe kasvanud, et päris keeruline oli tuvastada, mis kusagil kasvama peaks.

Seega järgmised nädal aega olen üritanud esimesest ehmatusest üle saada ja jõudumööda jälle asjale mingit kuju anda. Alguses tundus ettevõtmine üsna lootusetu, sest ei osanud kusagilt peale hakata. Õnneks oli ema valmis mulle nõu ja jõuga appi tulema. Alustasime väikesest jalutuskäigust, et enne tööle asumist natuke akusid laadida. Tegime ümbruses väikese avastusretke. Naasin teadmisega, et mul on nüüd koht, kust punet ja nõmm-liivateed korjata.
Aias tagasi, oli esimene tulekahju kustutamine köögiviljapeenra rohimine, sest sealt paistsid umbrohust veel ainult herned ja kartulid välja. Olin päris rõõmus kui nägin, et porgandeid on vahepeal ikka natuke tärganud. Kahjuks polnud lavendlist ikka veel märkigi ja basiilikust oli tärganud vaid mõni üksik taimeke. Proovin järgmisel aastal neid ette kasvatada, ehk sujub siis paremini.
Teisena pidasin tähtsaks meile sügavkülma natuke marju korjata, et talvel hea võtta oleks kui millegi värske ja suvise isu peale tuleb. Karpidesse said mustad ja punased sõstrad ning päris palju vaarikaid.
Kolmandaks (ja see etapp kestab veel siiani) oli tarvis lillepeenrad välja päästa. Alustasin kevadel külvatud astritest, jätkasin äraõitsenud pojengide lõikamisega ja täna korrastasin (enam-vähem) majaesist peenart. Avastasin, et üks kena roos, mille olemasolust mul seni polnud vähimatki aimu, on õitsema hakkamas. Aga see on alles algus. Meil on maja ümber nii palju lillepeenraid, et ilmselt jõuab enne august kätte kui mina oma lilled rohitud.
Ka muru oli vahepeal põlvini kasvanud. Võttis vist kolm päeva, enne kui see aias niidetud sai. Kuigi, ei saa salata, et see kõrgeks kasvanud rohi oli ka väga kena kogu oma õiterohkuse ja muu eluga. Siiski on tarbeaias lihtsam liikuda kui ei pea endale läbi naatide rada kahlama. Samuti pelgan rästikuid, kes niidetud murule ehk nii kergelt ei rooma või vähemalt märkab neid seal paremini. Pelgan just Kauri pärast, sest tema jaoks on kõik elav ja liikuv niivõrd elevusttekitav, et ma ei imestaks, kui ta ka rästikul sabast kinni võtaks, et teda lähemalt uurida.
Siiski on meil aia tagumises osas väike nurgake, kust me muru ei niida. Kevadel õitsesid seal metsmaasikad ja sinililled, praegu vohab harilik härghein.

Enne veel kui Lauri niidukiga muru kallale lasin, korjasin talveks natuke käbiheina. Ma pole kunagi käbiheinateed joonud, aga seda kasvas meil nii palju, et oli kahju teda lihtsalt niisama maha niita. Pealegi peaks ta teele ilusa värvi andma. Eks proovin järele.

Mis ravimtaimede korjamisse puutub, siis mul on hirmus kahju, et meie ainus pärn õitses ära sellel ajal kui ma ära olin. Nii väga oleks tahtnud talveks pärnaõisi korjata. Andsin küll kodustele märku, et nad puukesel silma peal hoiaksid, aga seekord läks nii. Loodan, et järgmisel suvel õnnestub. Katsun siis sellel ajal suuremaid ärasõite vältida.
Kui nüüd natuke aia taha ka vaadata, siis tundub mulle, et selle nädalaga on tekkinud palju märke, mis seni on minu jaoks seostunud eelkõige augustikuuga. Pihlakad on põlluservas juba päris punased.

Peale selle lendab herilasi parves ringi, nii et ei saa rahulikult marjugi korjata, samuti täheldasin kaevukaanele langenud kollaseid lehti.
See nüüd küll ei lähe sügiseteemasse, aga lisaks kõigele muule on kõrvahargid meie postkasti hõivanud. Mõni üksik on seal varemgi ringi sibanud, aga siis olen nad sealt välja udinud ja suuremat sagimist pole tekkinud. Nüüd said nad seal kenasti nädal aega järjest koguneda ja sisse elada, mistõttu pidin oma traditsioonilisel keskpäevasel jalutuskäigul postkasti juurde üllatusest istuli kukkuma: postkasti kaant avades leidsin eest mustava sigina-sagina; ma arvan, et kolmekümne ringis võis seal neid tegelasi sees istuda küll. Nüüd olen neid iga päev ikka udimas käinud (olen jah kuri, et ei lase neil rahus elada, aga ma pole käskinud neil postkasti pugeda ja ma ei tahaks alustada ajakirja lugemist kõrvaharkide lehtede vahelt välja raputamisega).
Tänaseks oli olukord natuke parem, arvan, et putukaid oli alles kümmekond. Aga kakanud on nad kamba peale päris eeskujulikult, seega peaks kasti puhastamisega veel tegelema.

Kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisin jälle seal niidul, mille emaga avastasime, ja korjasin natuke veel talveks taimi: nõmm-liivateed, punet, hobumadarat ja teelehte. Kui nõmm-liivatee tõmmist olen varemgi joonud ja punet hakklihatoitudele maitseks peale raputanud, siis pune teetaimena kasutamine on minu jaoks midagi uut, samuti pole ma kunagi madarat ega teelehte sel otstarbel korjanud. Kokku sai sellest kõigest suur ja värviline sülem, mis väga hästi lõhnab.
Mõned pildid niidust:

ja tänase koriluse peategelastest:

Nõmm-liivatee

Harilik pune

Taimi korjates tekkis mõte, et peaks endalegi aeda sellise paiga rajama, kus ravimtaimi kasvatada. See mõte on mul tegelikult juba pikemat aega peas, aga pärast tänast jalutuskäiku hakkas see mu mõtteis juba konkreetsemat kuju võtma.

Pilk aeda

Ehitustegevuse tõttu on mu aur viimasel ajal läinud kõigele muule, aed on pisut unarusse jäänud. Möödunud nädala lõpus tekkis siiski tunne, et peaks ikkagi seal ka midagi ära tegema. Pojengid olid paduvihmadest poriseks pekstud ja arvestatav osa neist oli juba ära õitsenud. Seega korrastasin natuke meie pojengipeenart. Lõikasin äraõitsenud õied maha ja korjasin mahapudenenud õielehed ära. Püüdsin taimed sättida nii, et õied päris vastu maad ei oleks. Õnneks tegid pojengide ümber kasvavad hostad minu eest päris palju tööd ära.

Kui sügisel vaatasin kogu rohetavat peenardemerd kerge skeptilisusega ja olin üsna veendunud, et kahandan selle aia lillevälju esimesel võimalusel vähemalt poole võrra, siis nüüd, mil olen saanud varakevadest alates järk-järgult avastada, mis meie aias kasvab ja kui hästi on välja timmitud taimede õitsemise rütm, olen hakanud sellesse aukartusega suhtuma. Kuigi nii mõnegi taime paigutaksin teise kohta ümber ja tahaksin aeda ka mingit loogikat, tundub, et vajan kõigepealt natuke aega, et hakata kogu seda süsteemi mõistma. Ma pole just suurem asi iluaednik, aga nii palju olen praeguseks ometi taipama hakanud, et hetkel jääb mul vajaka teadmistest ja kogemustest, mida selle aia oma käe ja parema äranägemise järgi kujundamine nõuab.

Tarbeaiaga olen õnneks pisut rohkem sina peal, kuigi ega sellega mul ka seni rohkem kogemust pole olnud kui viimaste aastate jooksul mõned potis kasvatatud maitsetaimed ja tomatid. Reedel koos emaga köögiviljapeenra poole kiigates tekkis tunne, et nüüd on õige aeg katteloor eemaldada. Kui loor maas, vaatas meile peenralt vastu ühtlane roheline maltsavõsa. Ega meil muud üle jäänud kui hakata tuvastama, mis kuskile istutatud sai. Päästsime umbrohu lämmatavast embusest umbes pooled taimed. Selleks ajaks oli hakanud vihma nii tugevalt sadama, et edasine rohimine tundus mõttetu. Viisin alustatu paar päeva hiljem ise lõpule. Muuhulgas otsisin hernestele pajuvõsast mõned toikad juurde, mis eelnevalt puudu olid jäänud.

Nüüd on herned toestatud ja loota võib, et millalgi saab saaki ka.

Salat, redis ja sibul olid meie üllatuseks juba täiesti kasutusvalmis.

Niisiis kasutasime võimalust päris esimese oma aia värske salati tegemiseks.

Tärkamise poolest kesisema esinemisega olid basiilik, aeduba ja porgand, aga loodetavasti jõuavad nad teistele varsti järele :)

Viimase aja tegemisi ja arenguid

Lisaks puuriida ladumisele on meil jätkuvalt teemaks olnud nii lõkkeplatsi tuleohutumaks muutmine kui ka peenramaa kaevamine. Muru niitmisest rääkimata. Juba aias on nii, et kui ühest otsast niitmise lõpetame, kasvavad teises otsas juba jälle põlvekõrgused võililled... Rääkimata siis veel hoovist ja aiatagustest - nende niitmiseni me polegi veel jõudnud. Õnneks ei ole me veel pideva töömeeleoluga kõiki inimesi enda juurest ära hirmutada suutnud, mistõttu sai ka sel nädalavahetusel päris mitu vajalikku tööd lõpuni (või vähemalt mingis osas ära) tehtud.
Lõkkeplatsi ümbrus on nüüd parajas kauguses ära kaevatud. Järgmiseks sammuks võiks olla kaevatud osa siledaks tallumine ja veel mõne kiviringi ladumine.

Õnneks on heinamaa vahepealse ajaga ka päris korralikult rohetama hakanud, mistõttu kulupõlengu oht ilmselt järk-järgult ka väheneb. Esialgu peaks siiski piirduma tagasihoidliku suurusega lõkkega.
Heinamaalt veel nii palju häid uudiseid, et meil kasvab seal vähemalt üks orhideeliik.

Minu mõistus ütleb, et tegemist peaks olema jumalakäpaga, mis on II kategooria kaitsealune taim.
Muidugi leidub meil veel kaunitare...

Heinamaa servas märkasime ka üht looduslikku kullerkupupuhmast. Seni olin arvanud, et see vahva lill kasvab meil vaid aias.

Ma olen tohutu tänulik kogu selle liigilise mitmekesisuse eest, mis meil aias ja aiast väljas eksisteerib. Kogu aeg on midagi avastada või ära tunda - lausa imeline!

Kui enne mainisin aiamaa kaevamist, siis tulemusest ka natuke. Täna said maha eile toodud murulauk ja meliss, samuti külvasime lavendlit, porgandit ja uba ja panime maha natuke kartulit. Teine peenramaa jupp jäi umbes ühe piraka peenra jagu eelmisest väiksemaks, sest see kaevamistöö on lihtsalt nii aja- ja energiamahukas. Aga midagi vast ikka sügisel oma aiamaalt noppida ja välja tõmmata saame.

Kui nüüd veel natuke liikidest rääkida, siis meil pikeerib juba päris kaua aega üks toonekurg maja kohal. Aeg-ajalt näeme lendamas ka sookurgi. Pääsukesed on meile kuuri alla pesa teinud ja harakad kaklevad pidevalt puude otsas. Linavästrikud ja tihased uudistavad väga julgelt meie tegemisi. Kui kuskilt koju sõidame, siis aeg-ajalt trehvame sissesõiduteel päris suure jänesega. Metskitsi pole ammu märganud, kuid täna kui Raplasse sõitsime, jooksis meil põder auto eest üle tee. Ja koja kõrvalt ära lammutatud lillepeenra asemel laiutab meie koja küljes hundipiim.

Viinamari on hakanud lehti külje ajama ja mõned õiepungade alged on ka juba näha. Kuusekasvud on päris pikaks veninud. Ja õunapuuõitest valge aed lõhnab muinasjutuliselt.

Isegi asjaajamise osas on olnud asjalikke edasiminekuid. Leidsime elektriku, sõlmisime jäätmeveolepingu ja tegime mitu muud nipet-näpet asja korda, mis ajamist vajasid. Paberimajandusega pole paraku mitte kaugeltki kõik, aga sellest pikemalt mõni teine kord.

Ahjaa. Ma sain ka lõpuks meie sauna järele proovida. Päris vinge leil!

Aianduse lainel

Sel nädalavahetusel oli mul lõpuks meeles nurmenukuõisi korjata. Kahjuks läks ilm jahedaks ja niiskeks, aga loodan, et nad kuivavad ikka kenasti ära.

Reede õhtul kaevasin aiast üles veel ühe peenratäie bergeeniaid (nagu ma sõber Google abiga lõpuks kindlaks tegin) ja viisin nad tiigi äärde. Asemele külvasin praegu aedastreid, kuigi nüüd juba mõtlen, et oleks pidanud mingid püsililled sinna asemele organiseerima. Eks siis peale astrite õitsemist tegelen sellega.

Seadsin sisse ka aiapäeviku, kuhu kavatsen üles kirjutada, mis, millal ja kuhu on maha pandud, millal sellest asja saab, kas tasub kasvatada jms.

Laupäeva veetsime "vaatlus- ja tegevuspraktikal" tuttavate juures. Lauri sai käed külge panna palkidest laudade saagimisele ja mul oli au tutvuda mesindusega.

Pühapäeva hommikul võtsin üle tüki aja jälle naabriga ühendust. Nägime lõpuks ka näost näkku ja saime kokkuleppele põllumaa kasutamise osas. Õige pea tulevad tema veised meie võilillede ja muu hea-paremaga maiustama :)

Päeval tulid meile abilised taaskord oksi tassima ja maad kaevama. Seda tööd meil jätkub. Loodetavasti saab järgmisel nädalavahetusel kartulid, porgandid ja oad ka lõpuks maha. Siis on sügisel natukenegi värsket saaki omast käest võtta. Õhtu lõpetasime grillimisega. Päris mõnus oli. Ja kui laupäeval tuli iga natukese aja tagant uus sabin vihma maha (mis taimedele oli kindlasti suureks kergenduseks), siis vaatamata sellele, et ka pühapäevaks lubas vihma, ei tulnud vähemalt meil küll tilkagi maha ja saime rõõmsalt aias toimetada.

Õunapuud juba õitsevad, samuti kullerkupud, maikellukesed ja iirised. Pojengide pungad on päris suureks paisunud. Ja Kaur õppis nädal aega tagasi ära uue sõna: "Lill". Nüüd saab ta seda palju kasutada :)

Jõudu tööle!

Talgupäev oli tore ja tegus, aga tööl ei paista otsa ega äärt veel kusagilt. Pühapäeva suurte tööde ja tegemiste hulka kuulus nii taimede istutamine ja külvamine kui ka ebasobivas kohas olevate taimede väljajuurimine ja ümberpaigutamine. Küllap võtab meie aia kujunemine veel aastaid kui mitte aastakümneid aega, kuid algus sai igal juhul tehtud.
Alustuseks istutasime maha potililled, mis mulle sünnipäevaks toodi. Selleks oli meil muidugi vaja neile enne ruumi teha. Kaevasime aia keskelt välja hunniku suurte roheliste lehtedega lilli, millel olid küll kenad õied, aga mis minu arvates aeda eriti ei sobinud, ja viisime nad uude kasvukohta - tiigi äärde.
Lisaks istutasime aianurka pojengid, mis ema mulle tõi. Seejärel jätkasime suuremate kaevetöödega koja ja majaukse ees. Kuna seal algavad lähiajal ehitus- ja kaevetööd vannitoa ja veetrassi jaoks, tuleb plats nagunii puhtaks teha. Natuke saab sellest, mis koja kõrval enne oli, aimu sellelt pildilt:

Pärast nägi kojaesine välja nii:

Majanurk, kus kasvasid samad taimed ümber maassekaevatud vanni, sai samuti tühjaks ja tasaseks tehtud:

Järgmiseks peaks ümber istutama veel mõned taimed, mis arvatavasti veetrassi rajamisele ette jäävad ning siis saaks hakata koda lammutama.

Õhtu hakul saime lõpuks ühele poole ka aiamaa kaevamise ja seemnete külvamisega. Kaevetöid alustasime tegelikult juba minu puhkuse ajal, aga siis läksid ilmad sajule ja sopa sees mättaid raputada eriti ei õnnestunud. Koos vihmaste ilmadega lõppes aga ka minu puhkus, mistõttu jäi maa kaevamine ikka soiku. Nüüd, ligi kaks nädalat hiljem, jõudsime selle asjaga aga lõpuks peaaegu valmis.
Kuna selle maa peal ei ole ilmselt juba mitu aastat midagi kasvatatud, oli algus üsna vaevaline. Esialgu oli meil ainult naate, võililli ja heintaimi täis kasvanud aianurk. Alustasime mätaste ümberkaevamisest, seejärel raputasime mulla mätastelt lahti ja viimaks kaevasime maa veelkord läbi, et eemaldada kahe silma vahele jäänud mättad ja umbrohujuurikad. Siin on näha meie kaevetöö erinevad etapid:

Pühapäeval, enne peenarde tegemist ja seemnete mulda panemist kaevasime maa veel kolmandat korda läbi. Seejärel istutasime maha karulaugu ja mingi kummalise taime, mille seemned mu vennale kingiti. Ülejäänud peenrad jäid herneste, salati, tilli, sibula, rediste, kurgi ja basiiliku jaoks. Siis sai peenar otsa. Tähendab, peenart oleks olnud veel, aga sealtmaalt tulid sisse juba päris suured hekipuude (mis nüüdseks juba metsapuude mõõtu) juurikad, mistõttu ei pidanud me mõistlikuks edasi kaevata. Nüüd on seemned katteloori all peidus ja ootame huviga, mis meie esimesest peenrast välja tuleb.

Tegelikult oleks vaja veel üks selline lahmakas kaevata, et ka porgandid, oad ja kartulid maha panna, aga eks näis, kas jõuame.
Mul on tegelikult tunne, et siis, kui ma lõplikult maale ära kolin, jääb mul blogisse postitamine unarusse, sest selle jaoks pole lihtsalt aega... Maal on ju tegemist nii palju, et see ei lõpe iialgi otsa. Linnas on aga päriselt elamise ja tegutsemise asemele vaja ikka ja jälle asendustegevusi leida...

Jutu lõpetuseks natuke õieilu ka.

(See viimane pilt läks nüüd teemast välja, aga on lihtsalt mulle endale meeldetuletuseks, et võiks juba kisselli keeta!)