Showing posts with label grillimine. Show all posts
Showing posts with label grillimine. Show all posts

Monday, May 16, 2016

Aianduse lainel

Sel nädalavahetusel oli mul lõpuks meeles nurmenukuõisi korjata. Kahjuks läks ilm jahedaks ja niiskeks, aga loodan, et nad kuivavad ikka kenasti ära.
Reede õhtul kaevasin aiast üles veel ühe peenratäie bergeeniaid (nagu ma sõber Google abiga lõpuks kindlaks tegin) ja viisin nad tiigi äärde. Asemele külvasin praegu aedastreid, kuigi nüüd juba mõtlen, et oleks pidanud mingid püsililled sinna asemele organiseerima. Eks siis peale astrite õitsemist tegelen sellega.

Seadsin sisse ka aiapäeviku, kuhu kavatsen üles kirjutada, mis, millal ja kuhu on maha pandud, millal sellest asja saab, kas tasub kasvatada jms.

Laupäeva veetsime "vaatlus- ja tegevuspraktikal" tuttavate juures. Lauri sai käed külge panna palkidest laudade saagimisele ja mul oli au tutvuda mesindusega.

Pühapäeva hommikul võtsin üle tüki aja jälle naabriga ühendust. Nägime lõpuks ka näost näkku ja saime kokkuleppele põllumaa kasutamise osas. Õige pea tulevad tema veised meie võilillede ja muu hea-paremaga maiustama :)
Päeval tulid meile abilised taaskord oksi tassima ja maad kaevama. Seda tööd meil jätkub. Loodetavasti saab järgmisel nädalavahetusel kartulid, porgandid ja oad ka lõpuks maha. Siis on sügisel natukenegi värsket saaki omast käest võtta. Õhtu lõpetasime grillimisega. Päris mõnus oli. Ja kui laupäeval tuli iga natukese aja tagant uus sabin vihma maha (mis taimedele oli kindlasti suureks kergenduseks), siis vaatamata sellele, et ka pühapäevaks lubas vihma, ei tulnud vähemalt meil küll tilkagi maha ja saime rõõmsalt aias toimetada.
Õunapuud juba õitsevad, samuti kullerkupud, maikellukesed ja iirised. Pojengide pungad on päris suureks paisunud. Ja Kaur õppis nädal aega tagasi ära uue sõna: "Lill". Nüüd saab ta seda palju kasutada :)







Friday, January 22, 2016

Jõuluootusest aastavahetuseni

Kui sügisesel ajal saime oma uues kodus viibida vaid üksikutel nädalavahetustel, siis niipea kui jõuluvaheaeg algas, kolisime rõõmuga terve perega sisse. Jälgisime põnevusega, milliseid muutuseid iga uus päev nii õues kui toas toob ja kohanesime vastavalt.
Enne jõule käisime metsast kuuske toomas. Ühest küljest oli kahju noort puud niimoodi hukule määrata, aga samas kasvas ta kolme liigikaaslasega nii tihedas pundis, et neist kõigist ei oleks niikuinii korralikku puud kasvanud. Samuti on kuuse tuppa toomine olnud minu jaoks alati osa jõulutraditsioonist, mida tahaksin jätkata vähemalt nii kaua kui meil veel akna taga statsionaarset jõulupuud ei kasva. Lohutasin end ka sellega, et esimesel võimalusel on meil nagunii plaanis trobikond kuusehakatisi kasvama panna. Igal juhul sai meile tuppa üks armas puukene, mis sobitus tema jaoks valmis pandud kohale suurepäraselt. Kui eelmiste jõulude ajal panin kuuseehete valmistamisele rohkem rõhku, siis sel korral piirdusime mõne lihtsama uue lisandiga.
Vaatamata detsembrikuule valitsesid õues ikka veel plusskraadid. Siiski võis märgata ilmade jahenemise märke, näiteks seda, et hiired on majale lähemale kolinud. Avastasime, et meil on aia ääres osaliselt isetekkeline hiirelõks - aiataimede vahel asuv väike vihmavett täis sadanud vannike. Õnneks saime asjale õigel ajal jaole ja kõrvaldasime hukka saanud vennikesed enne lagunemisprotsesside algust vannist.

Ajaperioodile mitte-iseloomulikult soojad ilmad ajendasid meid veel vahetult enne jõule ette võtma šašlõkigrillimisaktsiooni. (Kui tekkis küsimusi, siis - ei, sellel ei olnud hiirtega mingit pistmist.)

Ja siis olidki järsku jõulud käes. Üle tüki aja tundsin esimest korda, et olen jõulude ajal päriselt kodus. Oli mõnus, rahulik ja vaikne. Jõululaupäeva õhtul kasutasime veel aasta viimast võimalust õues grillida - küpsetasime verivorste ja vahukomme.

Tuleb tunnistada, et grilltikke meil polnud ja seetõttu vahukommid just kõige paremini ei õnnestunud, kuid see-eest nii maitsvaid verivorste pole ma vist ammu söönud.
Pärast taskulambi valgel grillimist avastasime heinamaale viiva päkapikuraja.
Tuluke tulukese järel jõudsime lagendikul kasvava kuuseni, mis oma okste vahel nii mõndagi salapärast peitis...
Paar päeva hiljem sai ka maa lõpuks valgeks ja oodatud talv hakkas päev-päevalt üha enam oma nime õigustama.
Tiik, mille olemasolu me sügisel pärast kuiva suve vaid kaardi pealt tunnistama pidime, oli hilissügiseste vihmasadudega omandanud hiigelmõõtmed ning hakkas nüüd jääkatte loomise märke näitama.
Vaatamata sellele, et vetsuaken rõõmustas meid iga päev üha kaunimate jäälilledega,
õnnestus meil toas usina kütmise tulemusena siiski täitsa talutavat temperatuuri hoida. Kõige kargemate ilmadega säästsime lapsi õues valitsevast pakasest (võib ka öelda, et toas toimus niigi piisav õhuvahetus) ning nautisime aknast navitrollalikes toonides vaateid.
Kui pakane oli mõnda aega oma võimu näidanud, ei mallanud me siiski enam toas istuda ja läksime kaema, mis imedega ta õues hakkama on saanud. Vaatamisväärset oli rohkem kui küll. Iga pisemgi kõrs oli saanud endale valge kuue selga.
Seal, kus kõrrelisi rohkem, oli terve maapind justkui jäiste nõeltega kaetud.
Ka meie üüratu tiik oli end kõvasti kinni kaanetanud. Kuna lund ikka veel peaaegu ei olnud, oli veepind liulaskmiseks ideaalne. Pärastlõunast uisutamisindu katkestas ajuti vaid huvi külmunud tiigielustiku vastu...
Ja siis juba oligi üürike päevavalguse aeg otsakorral. Päikeseloojangu värvides seadsime sammud toa poole, hinges kirjeldamatu õnne- ja tänutunne võimaluse eest seda kõike kogeda.