Aprilli ninanipsud

Aprill on olnud... heitlik nagu aprillikuu ilm. Esiteks, on ta alanud ja lõppenud võrdlemisi ühtmoodi...

31. märts

29. aprill

... aga sinna vahele on jäänud kõik ülejäänud aastaajad oma täies hiilguses:

14. aprill

22. aprill

28. aprill

Teiseks, tohutu kiire on olnud ka tööl (koolitused, päevased ja üks öine üritus, ootamatused seoses graafikuga jne.

Kolmandaks, kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad (ka need, kellel muidu aprillis sünnipäeva ei ole, sh ma ise), on suutnud oma pidupäevad just sellesse kuusse organiseerida. Kui siia lisada veel vajadus aias tegutsema hakata ja hunnik rohkem või vähem meeldivaid vahejuhtumeid, siis kokkuvõttes on aprill olnud igal rindel väga heitlik, ettearvamatu ja proovilepanev. Põnev, aga ka päris väsitav. Aga lühidalt olulisematest vahejuhtumitest.

Lubasime Viirele tema sünnipäeval, et ta saab kassi. Ja et ta saab oma kassi ise välja valida. Oleme kassipoegadel juba veebruarist silma peal hoidnud, aga liiga ülepeakaela peresse uue liikme võtmist organiseerida ei tahtnud. 11. aprillil käisime lõpuks Raplas 3-päevaseid kiisusid vaatamas. Polegi vist kunagi nii pisikesi näinud... Silmad olid kõigil veel kinni ja kui ema natuke kaugemale juhtus minema, oli kisakoor lahti. Igal juhul valisime endale välja oranži-valgekirju kiisupoisi ja leppisime kokku, et saame ta endale koju juunis, siis kui ta ema juures juba piisavalt palju jõudu ja eluks vajalikke teadmisi on kogunud.

Aga kellel on kõige soojem? ;)

Sealt edasi on aeg kulgenud orav-rattas tempos. Lauril oli vahepeal puhkus ja siis tegeles ta põhiliselt kuuri lammutamisega. See tegevus tekitas nii palju pehkinud puitu, et palusin tal ühel päeval lõket teha. Ma ise polnud muidugi umbes nädal aega lõkkeplatsile sattunud ega kujutanud ette, mis olukord seal täpselt valitseb. Kuiv, on vist kõige täpsem kirjeldus. Igal juhul jäi see, 24. aprillil tehtud lõke meie aprillikuu esimeseks ja viimaseks lõkkeks, sest oleks peaaegu kulupõlengu vallandanud. Ma ise ei olnud sel hetkel kodus, aga sain Laurilt äreva kõne, mille peale lasin tal edasi tegutseda ja teavitasin ise häirekeskust. Õnneks suutis Lauri ise asja kontrolli alla tagasi saada. Ämbritäis vett ei teinud selles olukorras peale aurustumise midagi. Aga seljast võetud jopega süttinud mätaste materdamine viis sihile.

Muutunud olukorrast teavitasin samuti häirekeskust, aga nad pidasid paremaks ikkagi brigaadi kohale saata, veendumaks et asi on tõepoolest ohutu. Päästjate hinnangul oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, sest meil oli tegelikult korralik ette valmistatud tulease jne. Ise olen õnnelik selle üle, et kui aasta tagasi seda lõkkeplatsi rajasime, taipasin eelnevalt Päästeametilt instruktsioone küsida, kui kaugele erinevatest objektidest peab lõkkekoht jääma. Soovitan soojalt järgida:

Seekord pääsesime korraliku ehmatusega. Järgmist niisugust intsidenti loodetavasti ei tule.

Kuu lõppu oli meil planeeritud sünnipäev+talgud üritus nagu eelmiselgi kevadel. Sellest kirjutan veel eraldi pikemalt, aga olgu öeldud, et kui eelmise aasta üritus oli pigem talgud, siis selle aasta üritus oli ootamatust lumetuisust (vt 29. aprilli pilt postituse alguses) tingituna pigem sünnipäev.

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.

Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)

Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Tihaste invasioon

Umbes nädal tagasi palus Viire, et tuletaksin talle meelde, kuidas neid kollase kõhuga linde nimetati. Imestasin, kust tal järsku selline küsimus tuli. Tema toa aknast välja vaadates sain oma küsimusele vastuse. Tellingutel, mis veel koja ehituse ajast Viire akna taha olid jäänud, askeldas ringi terve salk rasvatihaseid. Tol hetkel ma veel ei taibanud, mida nad sealt täpselt otsisid.
Nüüd, pärast nädalavahetust sai ka see küsimus vastuse. Ilmselgelt on ilmad vahepeal tublisti jahedamaks läinud ja kogu metsarahvas valmistub hoolega talvisteks katsumusteks. Nii ka rasvatihased, kes olid meie koja räästa alt tuuletõkkeplaadi ja selle tagant soojustusvilla leidnud.

Samal õhtul sai probleem (meie jaoks) ajutise lahenduse ja tuuletõkkeplaat voodrilauaga üle löödud.

Ajutise sellepärast, et tegelikult oleks vaja sinna tuulekastid ehitada, aga selleni me sedapuhku veel ei jõudnud. Tundub justkui mõistlik see tuulekastide asi korraga ette võtta siis kui kogu maja on soojustatud ja voodrilauad vahetatud. Aga võib-olla on see ainult minu rumal ettekujutus sellest, kuidas asjad peaksid olema. Ma ikka viimasel ajal iga paari päeva tagant imestan kui rumal ma ühes või teises asjas olen... Aga samavõrd olen nii mõneski asjas targemaks ka saanud :)
Igal juhul tihased peavad nüüd kusagilt mujalt endale pesasoojustamismaterjali hankima. Mitte et ma kade oleks, aga jube kahju on kui kogu suur töö ja vaev lihtsalt ära nokitakse...

Viimase aja tegemisi ja arenguid

Lisaks puuriida ladumisele on meil jätkuvalt teemaks olnud nii lõkkeplatsi tuleohutumaks muutmine kui ka peenramaa kaevamine. Muru niitmisest rääkimata. Juba aias on nii, et kui ühest otsast niitmise lõpetame, kasvavad teises otsas juba jälle põlvekõrgused võililled... Rääkimata siis veel hoovist ja aiatagustest - nende niitmiseni me polegi veel jõudnud. Õnneks ei ole me veel pideva töömeeleoluga kõiki inimesi enda juurest ära hirmutada suutnud, mistõttu sai ka sel nädalavahetusel päris mitu vajalikku tööd lõpuni (või vähemalt mingis osas ära) tehtud.
Lõkkeplatsi ümbrus on nüüd parajas kauguses ära kaevatud. Järgmiseks sammuks võiks olla kaevatud osa siledaks tallumine ja veel mõne kiviringi ladumine.

Õnneks on heinamaa vahepealse ajaga ka päris korralikult rohetama hakanud, mistõttu kulupõlengu oht ilmselt järk-järgult ka väheneb. Esialgu peaks siiski piirduma tagasihoidliku suurusega lõkkega.
Heinamaalt veel nii palju häid uudiseid, et meil kasvab seal vähemalt üks orhideeliik.

Minu mõistus ütleb, et tegemist peaks olema jumalakäpaga, mis on II kategooria kaitsealune taim.
Muidugi leidub meil veel kaunitare...

Heinamaa servas märkasime ka üht looduslikku kullerkupupuhmast. Seni olin arvanud, et see vahva lill kasvab meil vaid aias.

Ma olen tohutu tänulik kogu selle liigilise mitmekesisuse eest, mis meil aias ja aiast väljas eksisteerib. Kogu aeg on midagi avastada või ära tunda - lausa imeline!

Kui enne mainisin aiamaa kaevamist, siis tulemusest ka natuke. Täna said maha eile toodud murulauk ja meliss, samuti külvasime lavendlit, porgandit ja uba ja panime maha natuke kartulit. Teine peenramaa jupp jäi umbes ühe piraka peenra jagu eelmisest väiksemaks, sest see kaevamistöö on lihtsalt nii aja- ja energiamahukas. Aga midagi vast ikka sügisel oma aiamaalt noppida ja välja tõmmata saame.

Kui nüüd veel natuke liikidest rääkida, siis meil pikeerib juba päris kaua aega üks toonekurg maja kohal. Aeg-ajalt näeme lendamas ka sookurgi. Pääsukesed on meile kuuri alla pesa teinud ja harakad kaklevad pidevalt puude otsas. Linavästrikud ja tihased uudistavad väga julgelt meie tegemisi. Kui kuskilt koju sõidame, siis aeg-ajalt trehvame sissesõiduteel päris suure jänesega. Metskitsi pole ammu märganud, kuid täna kui Raplasse sõitsime, jooksis meil põder auto eest üle tee. Ja koja kõrvalt ära lammutatud lillepeenra asemel laiutab meie koja küljes hundipiim.

Viinamari on hakanud lehti külje ajama ja mõned õiepungade alged on ka juba näha. Kuusekasvud on päris pikaks veninud. Ja õunapuuõitest valge aed lõhnab muinasjutuliselt.

Isegi asjaajamise osas on olnud asjalikke edasiminekuid. Leidsime elektriku, sõlmisime jäätmeveolepingu ja tegime mitu muud nipet-näpet asja korda, mis ajamist vajasid. Paberimajandusega pole paraku mitte kaugeltki kõik, aga sellest pikemalt mõni teine kord.

Ahjaa. Ma sain ka lõpuks meie sauna järele proovida. Päris vinge leil!

Avastused aias

Sel nädalavahetusel oli pisut mahti aias ringi uudistada. Avastasin, et vastupidiselt varasematele kahtlustele kasvab meil aias siiski ka väike punt märtsikellukesi. Lumikellukesi on absoluutselt igal pool, nii aias kui ka aiast väljas, nii peenardes, hekkide all kui ka murus.
Juba mõni aeg tagasi märkasin, et peenardes hakkavad mingid taimed oma punaseid ninasid mulla seest välja pistma. Kahtlustan, et tegemist võib olla pojengidega. Ootame ja vaatame, eks näis, mis neist tuleb.
Järgmiseks avastuseks olid pisikesed valgeõielised taimed, mida ma varem pole üldse tähele pannud. Kui kellelgi on aimu, millega on tegemist, siis kuulan huviga.

Minu suureks rõõmuks kasvavad meil ka krookused. Mulle meeldivd nad eriti siis, kui õied pole veel lahti läinud. Praegu ongi meil suurem osa krookustest nagu valged küünlad muru sees püsti.

 Üks isend oli siiski ka otsustanud juba oma õiepunga lahti teha.

Pisut piilusin ka meie viljapuid ja -põõsaid. Astelpajudel on pungad juba päris suured ja ega teisedki palju maha jää.

Aiast väljas tegutseb meil jätkuvalt hulk metsaelanikke. Lauri on päris mitmel päeval näinud metskitsi maja ümber askeldamas. Aeg-ajalt on näha päris pirakaid jäneseid. Sookurgede häält on juba paar nädalat igapäevaselt kuulda ja nüüd lõpuks nägin neid ka üle meie põllu lendamas. Metsanotsud on jälle käinud heinamaal tuhnimas.

Ma ei suuda vist suve ära oodata. Tahaks juba paikseks jääda, aga juunini tuleb veel Tallinna vahet pendeldada. Õnneks tuleb kohe-kohe puhkus, siis saab (soodsate ilmastikuolude korral) näpud mulda pista.

Lihavõttenädal kodu ja koduümbruse lainel

Lihavõttenädal oli sedapuhku tegutsemist täis. Lõpuks ometi leidsime endale töömehed, kes olid nõus meie mõtted pesuruumi ehitamise osas ära kuulama ja vähemalt esialgu tundusid meie hinnaklassile sobivad. Nädala alguses käisid nad kohapeal asja üle vaatamas ja mõne nädala pärast on meil lootus saada ka täpsem hinnapakkumine.
Veel kasutasime ära kuiva ja ilusat ilma ning vedasime metsakuiva välja. Kuivad oksad on ju iseenesest kerged ja nende hunnikusse kuhjamine tundub olevat lihtne kui lapsemäng, ometigi oli mul pärast pooleteisetunnist võsas ragistamist küllaltki tagasihoidlik kogus oksi kokku veetud.

Siiski sai vähemalt üks osa meie võssakasvanud metsast pisut puhtamaks ning pliidi alla jagus küttepuid ka kaheks kütmise korraks. Oleme tormis murdunud puudest küll jõudumööda ka küttepuid teinud, aga need vajavad veel kõvasti aega tahenemiseks.
Müttasime õues ka koos lastega ringi ning otsisime loomade tegevusjälgi ja kevade märke. Alustuseks leidsime heinamaalt hulganisti metskitsede jälgi ja näritud põõsaid.

Kraavi pealt oli jää juba põhimõtteliselt ära sulanud.

Jäneste jälgi oleme terve talve jooksul näinud, sedapuhku komistasime ridamisi ka nende pabulate otsa. Viire käis ringi ja muudkui hõiskas: "Vaadake, ma leidsin pallikese!"

Õhtu poole käisin tihedamas võsas ragistamas ja ehmatasin kogemata lendu ühe hallikaspruuni potsaka linnu. Hiljem nägin lumel jälgi, mis meenutasid püü omi, seega arvan, et laanepüüga kohtusingi.

Suure reede hommikul otsustasime koos lastega väikese matka ette võtta ja oma valdused üle vaadata. Heinamaa ääres nägime kõigepealt paiselehe pungi, mis mutimullahunniku servast end välja olid ajanud ja nüüd end usinalt päikese poole upitasid.

Siiamaani on mutimullahunnikud mulle tüütustena tundunud, aga tuleb välja, et neist ikkagi on natuke kasu ka. Ülejäänud heinamaa on meil praegu küll nii tihedalt pokusid täis, et nende vahelt ei pääseks muidu vist ükski teine taimehakatis välja kasvama.
Heinamaalt põikasime metsa alla. Veidi aja pärast püüdsid mu pilku kollakaspruunid maisikepikeste välimusega objektid kuuse all.

Tol hetkel polnud mul erilist ettekujutust sellest, millega täpsemalt tegemist on. Selge see, et väljaheited, aga kelle omad? Hiljem üritasin guugeldada ja leidsin, et ilmselt on taaskord tegemist laanepüüga.
Ragistasime võsast välja metsarajale, mis on enam-vähem meie maa piiriks ja ühtäkki avastasime end kellegi söömiskohalt, kelleks tõenäoliselt võis olla okstelt koort noolinud põder.

Sealsamas oli ka üüratu hulk pabulaid, mis metskitse omadest minu arvestuste järgi kõvasti suuremad.

Usku, et tegemist on põdraga, kinnitas võimsate, u 15 cm pikkuste jälgede rida, mida pisut eemal lumel märkasime.

Need pabulahunnikud ja jäljeread ei jäänud ainsateks, mida tol päeval märkasime, seega võib arvata, et põdrad ja metskitsed tunnevad end meie juures koduselt.
Tagasi kodu poole suundudes katsetasime veel paari kraavi jääkatte tugevust.

Kraavide vahelisel lagendikul on ilmselgelt sõraliste mängumaa - ühed jäljeread ajasid teisi taga.

Kokkuvõttes saime valdustele tiiru peale tehtud ja natuke aimu sellest, kellega me koos elame. Oli igati tore avastusretk.

Õnnetu külaline

See oli üks uue aasta esimestest päevadest, kui avastasin, et meie aias toimetab ringi puukoristaja. Natuke uuris ja puuris ringi ja lendas jälle edasi.

Umbes kaks nädalat hiljem naases Lauri oma tavapäraselt õuetiirult külalisega, kes oli ootamatult tema peale lennanud ning end tema riiete külge haakinud. Ei tea, kas tegemist oli sama isendiga, keda aasta alguses nägin, või tema liigikaaslasega, aga selge oli see, et väike linnuke oli päris täbaras olukorras. Tõime ta tuppa sooja ning üritasime tema olemist võimalikult mugavaks teha.

Katsime talle hommikusöögilaua seemnete ja pähklitega, mille peale ta pea tiiva alt korraks välja võttis, kuid sellega kogu tema huvi ümbritseva vastu piirduski.

Avastasime, et linnu üks jalg on vigane. Tõenäoliselt oli just see tema kehva olukorda sattumise algseks põhjuseks ning sai talle saatuslikuks. Nüüd on meie vapper puukoristaja juba mõnda aega taevastel jahimaadel putukaid ja pähkleid nosimas.