Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.

Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.

Mõista-mõista, mis on pildil? :)

Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.

Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.

Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.

Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)

Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Haned läinud, hallad maas

Täna hommikul aknast välja vaadates ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tervet hommikuhämaruses aeda kattis valge härmatiseloor. Loomulikult tean, et juba mõnda aega esineb öökülmi, aga sellist pilti ei osanud veel oodata.
Vaatamata sellele, et olime juba 20 minutit sisse maganud, pidin enne Viire lasteaeda viimist näpistama veel umbes viis, et aias väike ringkäik teha ja öösel loodud kunsti imetleda. Kuigi mu telefoni kaamera on sellistel hetkedel tavaliselt küllaltki kapriisne, sain siiski natuke ilu dokumenteeritud.

Siis meenus muidugi, et enne ei saa me kusagile sõita, kui autoaknad jääst puhtaks kraabitud pole. See käis küll võrdlemisi kiiresti, aga lõppkokkuvõttes läks ikka nii, et kui Viire emaga lasteaeda jõudis, oli hommikusöök juba alanud...
Mulle kui suhteliselt värskele maainimesele oli see hommik nagu muinasjutt. Eriti ilus oli päike, mis siis, kui autosse istusime, alles metsa  taga peidus oli, aga sõidu ajal suure punase kettana valge maa kohale kerkis. Alles koduteelt välja sõites taipasin, et põllumeestest külalistele (= oma küla inimestele, nagu üks /külaline/ kunagi tabavalt ütles) - tähendab selline ilmamuutus kibekiiret tegutsemist. Õigupoolest peaksin isegi jalad kõhu alt välja võtma ja aeda askeldama minema, aga nii suur soov oli kohe ja praegu oma muljed kirja panna.

Nüüd on igal juhul õues juba kevad - päike särab kõrgel taevas ja räästad tilguvad :D

Näljane külaline

Ühel pisut sombusel hommikul luusis meie aias ringi rebane. Ilmselt oli tal kõht tühi, sest märkasime teda siis, kui ta parasjagu ühe õunapuu all pikemalt peatus, et õuntega maiustada. Suures rõõmujoovastuses üritasin temast ka mõne pildi klõpsutada, aga iga kord suutis ta täpselt sel ajal uue õuna järele kummarduda kui klõps ära käis. Ehk siis oli ta pildi tegemise hetkel lillepeenra taga peidus.
Olime ise parasjagu toas ja kuna ei tahtnud loomakest minema ehmatada, siis pidin leppima läbi akna pildistamisega. Kuna toa aknast tehtud pildid ei õnnestunud, hiilisin kotta ja proovisin sealt. Ilmselt märkas punasaba siiski kardina liikumist, sest ajas kõrva kikki ja tegi paar sammu eemale.

See oli sisuliselt ainuke võimalus teda pildile saada, sest hetk hiljem sai ta ilmselt aru, et teda luuran ja saba lehvides läinud ta oligi.

(Hmm, peaks vist aknaid pesema...)

Hommikumeeleolu

Ühel ööl ärkasin selle peale, et Viire soovis juua. Kui ta oma janu kustutatud sai, ei tulnud mul enam kuidagi und. Siplesin ja vähkresin kuni lõpuks umbes kell pool viis otsustasin, et lähen ja teen tiiru õues. Nii kui ukse avasin, tabasid mu pilku päikesetõusuvärvid ja kõrvu lindude hommikune sädin.

Nii mõnus oli olla nii vara hommikul täiesti üksi õues ja lihtsalt kuulata ja vaadata, mis ümberringi toimub. Jalutasin natuke ka aias ringi ja olin tunnistajaks, kuidas lilled valmistuvad päikest tervitama ja putukad naudivad veel viimaseid hetki kosutavast puhkusest, enne kui algava päeva uutele tegudele asuvad.

Üks teemakohane muusikaline etteaste siia juurde meeleolu loomiseks: