Peenrakast

Puhkuse ajal võtsin käsile ühe töö, millele juba jupimat aega mõtelnud olen, nimelt peenrakasti ehitamine. See mõte on mul kusagil kuklas vasardanud juba poole talve pealt, ma arvan. Igal juhul olen siit-sealt infokillukesi kogunud, kuidas seda mõistlik teha oleks ja enam-vähem kõrva taha pandud nõuannete järgi ka talitanud. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil mul oli võimalus oma plaan ellu viia.
Kõigepealt käisin pööningul eelmisest suuremast ehitustööst allesjäänud lauavirna revideerimas. Selle järgi panin paika tulevase kasti mõõdud. Seejärel lasin Lauril paraja pikkusega lauad välja saagida ning naelutasime kasti kokku. Võõpasin tulemuse Pinotex'iga üle ja järgmisel päeval, pärast murukamara peenra alt ära teisaldamist, seadsin kasti paika. Enne mullaga täitmist toppisin igaks juhuks peenra servadesse pooleldi mulla sisse plekiribad. See osa oli täielik omalooming ja lootus, et ehk siis ei hakka umbrohujuurikad teiselt poolt nii kiiresti kasti sisse ronima - eks näis. Ja siis läkski muld sisse. Kõlab kergemalt kui tegelikult oli, sest seda ikka andis kompostihunnikust (mis minu suureks üllatuseks oli seest veel osaliselt jääs) peenrasse vedada. Aga tulemus oli oma silmaga näha.

Seemnete külvamisega läks veel mõned päevad aega, sest ühel päeval avastasin, et mul ei ole enam katteloori ja järgmisel päeval pidin ära ootama, millal Viire lasteaiast koju jõuab, sest ta tahtis ka hirmsasti aidata. Igal juhul said seemned mulda ja kastetud.

Kirjutasin veel väikesed sildikesed juurde ja panin katteloori peale.

Nüüd juba mõte rändab, mida järgmisesse kasti panna :)

2. aasta vahekokkuvõte

Nüüdseks oleme oma kodus askeldanud juba kaks aastat. Väike meenutus eelmise aasta kokkuvõtetest ja plaanidest.

Plaanid 2017. aastaks toon siin veel eraldi välja:

• Uuendada maja küttesüsteemi.
• Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
• Panna lastele püsti mänguväljak.
• Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
• Paigaldada vihmaveesüsteem, kui ressursse jätkub.

Kuidas siis tegelikult läks?

• Küttesüsteem sai kevadel maatasa lammutatud ja sügiseks uus valmis tehtud ja sisse köetud. See ei olnud küll nii suur ettevõtmine kui eelmise aasta ehitamis- ja renoveerimismaraton, aga aega ja energiat võttis sellegipoolest korralikult. Seda enam, et ma ei ole enam kodune ja asjade organiseerimine on kaugjuhtimisel vähe keerulisem kui näost näkku. Aga tehtud see asi sai ja oleme väga rahul. Kasutasime võimalust ka Kredexilt toetust küsida. Antigi.
• Kuna põhirõhk läks küttesüsteemile ja kodusolemise aeg oli piiratud, siis kuurid jäid vähe nutusemasse seisu. Mingi osa õnnestus maha lammutada, aga osa on veel alles ja träni on ümber selle üsna palju. Uut kuuri veel kusagilt ei paista.
• Mänguväljak on meil püsti, ainult liiv pole veel liivakasti jõudnud. See asi tuleb kevadel soojade saabudes kohe joonde ajada.
• Aiaplaan? Oeh. Sügisel ma õieti aeda ei jõudnudki. Vahepeal võtsin raamatukogust terve hulga aia planeerimise alaseid raamatuid, aga pärast seda kui tähtaeg oli juba kolm korda pikendatud, olin sunnitud need tagasi viima, ilma et oleksin neid jõudnud lugeda. Olgem ausad, mõnda ei jõudnud väga sirvidagi. Veel olen aiandusraamatuid tellinud Raamatuvahetusest, saanud sünnipäevaks ja ostnud ka ise, aga... need seisavad hetkel veel uhkelt ja puutumata riiulis. Häbi-häbi! Katsun kevadeks vähemalt ühe peenra kusagile valmis mõelda nii nagu mulle meeldiks. Siis saab vaikselt nokitsema hakata. Praegu on minu peas selle koha pealt igal juhul väga suur kaos.
• Vihmaveesüsteemi paigaldamiseni pole me ka veel jõudnud. Rohkem polegi midagi öelda.
• Aga pereliikmeid on meil üks rohkem kui eelmisel aastal samal ajal - meie elav hiirelõks Porgand :)

Selleks, et ka järgmisel aastal võrdlusmaterjali oleks, panen kirja mõned plaanid eesolevaks aastaks.

• Renoveerida maja fassaad (sh soojustada, vahetada aknad-uksed).
• Paigaldada vihmaveesüsteem.
• Renoveerida põrandad (sh soojustada).
• Lõpetada kuuride lammutamine ja ehitada asemele korralik kuur.
• Teha sissesõidutee sõidetavamaks ja ilmastikuoludele vastupidavamaks.
• Tuua liivakasti liiv.
• Istutada noori viljapuid ja marjapõõsaid, alustada peenarde ümberkujundamisega.
• Kui finantsid ja ajaressurss vähegi kannatavad, alustada ka interjööri renoveerimisega.

Päris hirmuäratav nimekiri sai. Just ressurssidele mõeldes. Senine praktika on näidanud, et igasugused ehitus- ja renoveerimistööd võtavad alati kordades rohkem aega ja raha kui nende peale esialgu planeeritud on. Aga eks järgmise aasta alguses saab jälle kokkuvõtteid teha.

Küttesüsteem

Sügisel avaldas korstnapühkija arvamust, et meie ahi peab veel heal juhul ühe hooaja vastu. Pidaski. Seetõttu ei jäänud me õnne pikemalt narritama ja mai alguses lõhkusime vana küttesüsteemi (ahi, pliit, soemüür) välja. Tolmutamist oli oi, kui palju! Aga arvasime, et on otstarbekas see tahmane töö ühekorraga ära teha, pealegi tahtsime, et kogu kupatus ühtne välja näeks.
Mai keskel asus pottsepp tööle. Esmalt saeti põrandasse augud ja valmistati pind ahju ja pliidi aluse tegemiseks ette.

Siis valati alused ja kõpitseti päris palju korstent.

Kui tolmusemad tööd tehtud olid, jõudsime lõpuks tubade isoleerimiseni ka :D

Kaks nädalat hiljem oli tühjus taas täidetud.

Kütmisvalmidusest oli asi muidugi veel kaugel. Ahju kuivamisele kulus päris tükk aega, sest ilmad olid vihmased ja jahedad. Kahju oli vaadata uusi peaaegu valmis ahjusid ja tõdeda, et hetkel pole nendest asja toatemperatuuri tõstmisel ega õhuniiskuse langetamisel. Lõpuks kuivas ahi ikkagi ära ning kõikvõimalikud augud said endale uksed ja luugid ette. Kuna mul on punase tellise allergia (no mitte päriselt - üsna mitut ilusat punasest tellisest ahju olen tegelikult näinud, aga enda kodus viimistlusmaterjalina seda hästi ette ei kujuta), siis järgnes korralik pahteldamine. Seejärel liimiti külge paekiviplaadid ja saime loa ahju sisse kütta.

Sissekütmine oli muidugi omaette ettevõtmine ja võttis ka päris palju aega. Tuli jälgida, et siibrit pärast kinni ei paneks ja uurida, kui palju vett kondenseerub tahmaluukidele. Sissekütmisperioodi lõpus saime ahju juba päris soojaks kütta, aga selleks ajaks olid muidugi ilmad ka juba soojaks tagasi läinud. Tundus pisut imelik veel juurde kütta, aga mis teha.
Kõige lõpuks sai kogu kupatus endale krohvikihi peale.

Nüüd - sügise saabudes võib põhimõtteliselt öelda, et tööd on lõpule viidud. Paigaldada on vaja veel plekid uste ette põranda kaitseks ja klaas pliidi taha soemüüri kaitseks. Aitäh asjalikule pottsepale! :)

Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.

Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.

Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.

Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.

Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.

Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)

Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.

Tehtud osa:

Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:

Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.

Enne aktsiooni

Töö sai päris kiiresti hoo sisse...

... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.

Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.

Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)

Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.

Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.

Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:

Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:

Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D

Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.

Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)

Jälle sain pool ööd koristada.

Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P

Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Vahekokkuvõte

Pisut üle aasta aja olen seda blogi pidanud ja umbes sama kaua on aset leidnud ka aktiivne tegevus Kruusiaugul. Mõtlesin, et teen esimese aastaringi kohta väikese vahekokkuvõtte ja loendan üles, millised vähem või rohkem olulised tööd ja tegevused tehtud said. Ehitusliku poole pealt:

• Vahetasime välja elektrikilbi ja elektriposti. Erinevate halbade asjaolude kokkulangevusel juhtus selle käigus nii mõndagi, aga lõppkokkuvõttes oleme elusad ja terved ning nüüdne süsteem peaks olema korralik.
• Tellisime uue postkasti ja vahetasime postkasti asukohta.
• Rajasime lõkkeplatsi.
• Lammutasime vana tuulekoja, mille asemele kerkis uus esiku, WC ja dušinurgaga majaosa. Ehitus võttis päris korralikult aega ja energiat, aga tahtsime, et see vastaks valmiskujul meie kõikidele ootustele, seega võtsimegi rahulikult aega kõigeks, alustades ruumiplaneerimisest ning lõpetades viimistlusmaterjalide ja kujunduselementide valimisega. Esik on selle viimase poolest küll endiselt vaene, aga seda vaid põhjusel, et pole sinna veel leidnud seda, mida tahame. Küllap on igal asjal oma aeg. Vannitoast on puudu veel kardinapuu ja kardin, aga sellega on sama asi. Rätikunagid said õnneks lõpuks paika.
• Maja sai uue katuse ja korstnapits uue krohvi.
• Saime korraliku majalipu ja panime seina uue lipualuse.
• Saime toetust kahele projektile ning ehitasime välja lokaalse vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Kõige ootamatum ettearvamatu kulutus oli vajadus lasta puurida uus puurkaev.

Muud olulist:

• Elasime õnnelikult üle esimese ja päris karmi talve koos lumetuiskude, krõbedate miinuskraadide ja jäälilledega akendel.
• Saime esimesed kogemused oma aiamaa rajamisel ja hooldamisel.
• Meil on oma pere jõulutraditsioon: jõuluvana ei too meile kinke tuppa, vaid käime neid ise õues küünlavalgel suure lagendiku peal oleva kuuse ümbert otsimas.
• Teine traditsioon on minu sünnipäeva sidumine kevadiste talgutega. Oleme seda seni küll ainult ühe korra teinud, aga rohkem kevadeid meil siin veel olnud ei olegi.
• Jaanipäeva tähistamine kodukootud simmaniga oli ka päris tore ettevõtmine, mida võiks korrata.
• Saime peresse teise auto, mis oli minu tööle asumise peamiseks eelduseks, sest bussiliiklus siinkandis jätab kõvasti soovida. Ma ei kujutaks ka ette, kuidas ma muudmoodi lapsed lasteaeda saaksin kui Lauri tööl on.
• Viire läks sügisel ja Kaur talvel kohalikku lasteaeda. Mõlemad tunduvad sealse elukorraldusega rahul olevat.
• Kui Lauri läks juba suve alguses tööle, siis mina asusin kohaliku kogukonna teenistusse umbes kuu aega tagasi. Oleksin saanud juba sügisel alustada, aga Kaur oli siis veel liiga väike, et teda aeda või hoidu panna. Tegelikult kahtlesin veel jaanuariski, aga kohanemine sujus tal üllatava kergusega ja nüüd tundub meie praegune elukorraldus igati loogiline. Veidi hirmutav on ainult eesootav vegetatsiooniperiood, sest aega on nüüd näppupidi mullas istumiseks tunduvalt vähem kui eelmisel aastal, see-eest töid, mida aias teha tuleb, tundub olevat märksa rohkem.

Plaanid eesootavaks aastaks:

• Uuendada maja küttesüsteemi.
• Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
• Panna lastele püsti mänguväljak.
• Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
• Ideaalis peaks paigaldama ka uue vihmaveesüsteemi, sest vana lahkus koos eelmise katusega. Eks näis, kuidas ressursse jätkub.

VESI!!!

3. jaanuaril tuldi meil lõpuks veetorusid ühendama. Kuna mingid jupid olid vahelt puudu ja see kapp, mida mõtlesime köögi kraanikausi alla panna, oli antud otstarbeks liiga väike, siis tuli ehitustiimil vahepeal Raplas poes käia. Kaks korda. Sest Märjamaa ehituspood otsustas olla pühadepuhkusel. Meile pakuti võimalust ka ise nt Tallinnasse minna endale köögitasapinda tellima, aga kuna praegu on meil igas mõttes tohutu ümberorganiseerumise periood ja igasuguseid asju graafikusse vahele pikkida pisut keeruline, siis tundus, et see variant oleks asja väga pikale venitanud. Seega andsin ehitajatele vaba voli minna ja osta ära suvaline kraanikausikapp, mis antud otstarbeks kõige paremini sobib. Nad leidsid kapi, mis oli juba kraanikausiga koos. Hind oli tal küll krõbedam kui arvestanud olime, aga kuna sellega ei olnud vaja midagi enamat ette võtta kui lihtsalt seina äärde panna ja ära ühendada, siis tundus mõistlikum tublisid töömehi mitte mingi järjekordse mitte-millestki-midagi-tegemise projektiga vaevata. Ilmselt on neil meie veemajanduse sisseseadmise tagasilöökidest enam-vähem sama palju kopp ees kui meil endil. Pealegi pikemas perspektiivis on see köögi veelahendus niikuinii ajutine. Igal juhul oli õhtuks ühendatud dušš, WC-pott (jehuu! enam ei pea pangede kaupa kaevust potiloputusvett tassima!), mõlemad kraanid ja nõudepesumasin. Ühendamata jäi veel pesumasin, sest selle tarbeks oli järjekordselt mingi jubin puudu ja aeg oli piisavalt hiline ja päev nii pikaks veninud, et uut ehituspoe retke poleks olnud otstarbekas ette võtta.
 Aega võttis, aga suutsime ära oodata - meil on LÕPUKS OMETI VESI MAJAS!

Võrratu tunne! :)

Olin juba unustanud, kui lihtne on nõusid pesta, kui kraanist tuleb sooja vett. Rääkimata nõudepesumasinas pesemisest. Üle pika aja võtsin selle aktsiooni vabatahtlikult ja ilma nurinata käsile. Võiks isegi öelda, et lausa rõõmuga :)
Ja dušš! Milline luksus! Kauril õnnestus olla esimene duši all käija. Nimelt oli ta harjunud (siis, kui vett veel sees ei olnud) dušisegistit lihtsalt huvi pärast kinni ja lahti keerama. Tema jahmatus oli suur kui ühel hetkel talle äkki dušist vett krae vahele voolama hakkas...

Lisaboonusena sai lõpuks paika ka välivalgustus. Algselt plaanisime seda liikumisanduriga, aga noh - rumalad nagu me oleme - suutsime jälle osta kaks asja, mis omavahel kokku ei sobi. Nimelt olime valinud sellise lambi, millele liikumisanduri ühendamiseks oleks tulnud klaasi sisse auk teha, aga sel juhul poleks see enam ilmastikukindel olnud. Seega jäi ilma andurita. Ja tegelikult nii vist ongi parem. Ei tolkne mingeid üleliigseid juhtmeid seina peal.

Täna - 5. jaanuaril ühendati ka pesumasin ära. Muuhulgas avastati, et boileril oli tehases ilmselt torude värvikombinatsioon vahetusse läinud, mis tingis selle, et torust, kust oleks pidanud tulema külm vesi, tuli soe ja vastupidi. Ehk siis vahepealsed kaks päeva oli meil vetsupotti ja nõudepesumasinasse kuuma vett voolanud... Kõike eelnevalt juhtunut arvesse võttes olekski maru igav olnud kui ehitajate tänane külaskäik oleks piirdunud ainult pesumasina ühendamisega...
Igal juhul jõudis meie väga mitmekesine ja viljakas koostöö selleks korraks edukalt lõpule ja kergendusohkega võib öelda: võttis aega mis ta võttis, aga - valmis sai!

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.

Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.

Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.

Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.

Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:

Põhiplaan

Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.

Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.

Valisilme

Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.

Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.

Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.

Nostalgiline meenutus