VESI!!!

3. jaanuaril tuldi meil lõpuks veetorusid ühendama. Kuna mingid jupid olid vahelt puudu ja see kapp, mida mõtlesime köögi kraanikausi alla panna, oli antud otstarbeks liiga väike, siis tuli ehitustiimil vahepeal Raplas poes käia. Kaks korda. Sest Märjamaa ehituspood otsustas olla pühadepuhkusel. Meile pakuti võimalust ka ise nt Tallinnasse minna endale köögitasapinda tellima, aga kuna praegu on meil igas mõttes tohutu ümberorganiseerumise periood ja igasuguseid asju graafikusse vahele pikkida pisut keeruline, siis tundus, et see variant oleks asja väga pikale venitanud. Seega andsin ehitajatele vaba voli minna ja osta ära suvaline kraanikausikapp, mis antud otstarbeks kõige paremini sobib. Nad leidsid kapi, mis oli juba kraanikausiga koos. Hind oli tal küll krõbedam kui arvestanud olime, aga kuna sellega ei olnud vaja midagi enamat ette võtta kui lihtsalt seina äärde panna ja ära ühendada, siis tundus mõistlikum tublisid töömehi mitte mingi järjekordse mitte-millestki-midagi-tegemise projektiga vaevata. Ilmselt on neil meie veemajanduse sisseseadmise tagasilöökidest enam-vähem sama palju kopp ees kui meil endil. Pealegi pikemas perspektiivis on see köögi veelahendus niikuinii ajutine. Igal juhul oli õhtuks ühendatud dušš, WC-pott (jehuu! enam ei pea pangede kaupa kaevust potiloputusvett tassima!), mõlemad kraanid ja nõudepesumasin. Ühendamata jäi veel pesumasin, sest selle tarbeks oli järjekordselt mingi jubin puudu ja aeg oli piisavalt hiline ja päev nii pikaks veninud, et uut ehituspoe retke poleks olnud otstarbekas ette võtta.
 Aega võttis, aga suutsime ära oodata - meil on LÕPUKS OMETI VESI MAJAS!

Võrratu tunne! :)

Olin juba unustanud, kui lihtne on nõusid pesta, kui kraanist tuleb sooja vett. Rääkimata nõudepesumasinas pesemisest. Üle pika aja võtsin selle aktsiooni vabatahtlikult ja ilma nurinata käsile. Võiks isegi öelda, et lausa rõõmuga :)
Ja dušš! Milline luksus! Kauril õnnestus olla esimene duši all käija. Nimelt oli ta harjunud (siis, kui vett veel sees ei olnud) dušisegistit lihtsalt huvi pärast kinni ja lahti keerama. Tema jahmatus oli suur kui ühel hetkel talle äkki dušist vett krae vahele voolama hakkas...

Lisaboonusena sai lõpuks paika ka välivalgustus. Algselt plaanisime seda liikumisanduriga, aga noh - rumalad nagu me oleme - suutsime jälle osta kaks asja, mis omavahel kokku ei sobi. Nimelt olime valinud sellise lambi, millele liikumisanduri ühendamiseks oleks tulnud klaasi sisse auk teha, aga sel juhul poleks see enam ilmastikukindel olnud. Seega jäi ilma andurita. Ja tegelikult nii vist ongi parem. Ei tolkne mingeid üleliigseid juhtmeid seina peal.

Täna - 5. jaanuaril ühendati ka pesumasin ära. Muuhulgas avastati, et boileril oli tehases ilmselt torude värvikombinatsioon vahetusse läinud, mis tingis selle, et torust, kust oleks pidanud tulema külm vesi, tuli soe ja vastupidi. Ehk siis vahepealsed kaks päeva oli meil vetsupotti ja nõudepesumasinasse kuuma vett voolanud... Kõike eelnevalt juhtunut arvesse võttes olekski maru igav olnud kui ehitajate tänane külaskäik oleks piirdunud ainult pesumasina ühendamisega...
Igal juhul jõudis meie väga mitmekesine ja viljakas koostöö selleks korraks edukalt lõpule ja kergendusohkega võib öelda: võttis aega mis ta võttis, aga - valmis sai!

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.

Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.

Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.

Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.

Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:

Põhiplaan

Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.

Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.

Valisilme

Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.

Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.

Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.

Nostalgiline meenutus

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.

Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.

Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...

Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.

Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

Siseviimistluse saaga

Hiljuti kirjutasin siin, et meil on vannitoa kraanikauss koos segistiga ostetud. Siis aga juhtus selline asi, et meil pandi vaheuksed paika ja paluti minna kohalikku ehituspoodi ukselinke välja valima. Väikese poe kohta oli valik uskumatult suur ja jõudsime mitu korda ümber mõelda, enne kui lõpuks avastasin käepidemed, millesse lihtsalt ära armusin.

Kõhklesin ikka tükk aega, kas osta need käepidemed või mitte, sest ülejäänutest olid need umbes poole kallimad ja pealegi olime ostnud klassikalise kroomitud valamusegisti - umbes niisuguse:

Kuna need lingid olid ikkagi nii ägedad, siis otsustasime need ära osta.
Koju sõites julgesin avaldada arvamust, et nüüd on meil uut segistit vaja, sest nende uute lahedate ukselinkidega see kroomitud segisti küll kokku ei sobi. Lauri oleks peaaegu kreepsu saanud. Tema arvates ei olnud meie segistil midagi viga ja kõik asjad ei peagi omavahel kokku sobima. Mulle meenus kohe hiljuti silmatud artikkel. Siiski rahustas mind tol hetkel teadmine, et oleme suutnud küllalt palju sisustusalaseid lahkhelisid mõlemale osapoolele sobiva lõpplahenduseni vaielda.
Lasin asjal natuke aega settida. Esimene mõte oli segisti poodi tagasi viia, aga ma ei suutnud välja mõelda piisavalt head vabandust, miks nad peaksid selle tagasi võtma. Siis aga jõudsin arusaamisele, et meil on niikuinii ka kööki segistit vaja ja esialgu (vähemalt senikaua kuni köögiremondini jõuame) ajab see ilusti asja ära. Kui ma siis selle uue mõtte valguses uuesti oma segisti väljavahetamise jutuga välja tulin, tundus, et see on Laurile juba vastuvõetavam, olgugi et ta kiusab mind nüüd siiamaani sellega, et meil on siis ju vaja ka pronksist peldikupotti ja kraanikaussi.
Igal juhul sain asja nii kaugele, et nädal aega tagasi sõitsime Tallinnasse segistijahile. Käisime läbi vähemalt 8 sisustus- ja vannitoapoodi kuni lõpuks viimasest leidsime selle, mida olime otsinud ja sellises hinnaklassis nagu olime otsinud. Seega on meil nüüd uus valamusegisti olemas.
Küsimärgiks oli veel vaid dušisegisti, mida meie soovitud värvitoonis praktiliselt ei eksisteeri või kui eksisteeribki, siis sellise hinnaga, mille eest saaks vabalt suurema osa vannitoa sisustusest ära osta, ühesõnaga, ebamõistlikult kallilt. Mõistsin, et Tallinnast me soovitut ei leia. Kuna teiste Eesti linnade ehituspoodide kohta mul ettekujutus puudub, siis tundus ka ebamõistlik minna huupi vaatama, mis ühes või teises kohas pakutakse, sest sel juhul oleksime (võimaliku) hinnavahe tõenäoliselt lihtsalt kütusekuluna maha sõitnud. Pealegi ei olnud mul usku sellesse, et oleksime suutnud midagi soovi- ja taskukohast leida.
Seepeale tegin natuke uurimistööd internetis, uurisin teiste kogemusi, võtsin lõpuks julguse kokku ja tellisin dušikomplekti eBayst. Nüüd ootan huviga, kas ja millal saadetis kohale jõuab ja kas ta ka ootustele vastab...

Vannitoa ja esiku arengust veel nii palju, et vannitoas on seinaplaadid peaaegu seinas ning esikus on voodrilauad õlitatud. Tumedaks õlitatud lauad oli mu enda soov, sest ma ei suutnud sinna hetkel ühtegi värvi välja mõtelda ja siis tundus naturaalne viimistlus kõige parem valik. Kui see õlitamine tehtud sai ja ma õhtul vaatama läksin, kuidas asi välja näeb, siis sain enda peale kurjaks. Töö oli eeskujulikult minu soovide järgi teostatud, kuid tundus ruumis nagu võõrkeha. Lisaks oli lõpptulemus minu meelest väikese ruumi kohta ka liiga tume. Miks ma ometi midagi sellist teha lasin?
Järgmine kord kui ehitajaid nägin, küsis projektijuht, kuidas ma seinaga rahul olen. Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles tema: "Ütlen ausalt, et meile ei meeldi." Mul vist ei ole ammu ühegi lause üle nii hea meel olnud. Nad pakkusid välja seina kulutamise. See tegi üldmulje palju loomulikumaks: seina pindmine osa kulutati heledamaks, kuid puidu struktuur tõusis tumedamana rõhutatult esile. Kuna esimesest variandist on praegune niivõrd palju parem (kahjuks pole võrdluseks pilte), siis arvan, et hetkel võib ta nii jäädagi.
Lisaks on ülejäänud seinad krohvitud ning esiku lagi valmis. Ostsime ära ka WC-poti. Valisime sellise, millel on 6-liitrise paagi asemel 4-liitrine paak, sest kuigi vesi tuleb meil oma kaevust ja seega justkui tasuta, siis kanalisatsioon hakkab meil jooksma kogumismahutisse, mille täituvust 2 l väiksem paak tõenäoliselt olulisel määral aeglustab. Peakski uue nädala alguses uurima, millal vee- ja kanalisatsioonifirma meile hoovi üles kaevama tuleb.
Nüüd on jäänud veel mõningad elektritööd (aga neid ei teostata ilmselt enne kui see vaidlus lõplikult vaieldud saab), põrandate plaatimine, sanitaartehnika paigaldamine ja veel mõned nipet-näpet vidinad, mida meil hetkel veel pole... Aga igal juhul tundub, et see päev, millal oma vannituba saame kasutama hakata, hakkab täitsa käegakatsutavasse kaugusesse jõudma - muidugimõista juhul, kui vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine endaga ootamatuid üllatusi kaasa ei too.

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.

Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.

Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.

Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.

Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.

Seejärel asusid nad katust lammutama.

Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.

Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.