Siseviimistluse saaga

Hiljuti kirjutasin siin, et meil on vannitoa kraanikauss koos segistiga ostetud. Siis aga juhtus selline asi, et meil pandi vaheuksed paika ja paluti minna kohalikku ehituspoodi ukselinke välja valima. Väikese poe kohta oli valik uskumatult suur ja jõudsime mitu korda ümber mõelda, enne kui lõpuks avastasin käepidemed, millesse lihtsalt ära armusin.

Kõhklesin ikka tükk aega, kas osta need käepidemed või mitte, sest ülejäänutest olid need umbes poole kallimad ja pealegi olime ostnud klassikalise kroomitud valamusegisti - umbes niisuguse:

Kuna need lingid olid ikkagi nii ägedad, siis otsustasime need ära osta.
Koju sõites julgesin avaldada arvamust, et nüüd on meil uut segistit vaja, sest nende uute lahedate ukselinkidega see kroomitud segisti küll kokku ei sobi. Lauri oleks peaaegu kreepsu saanud. Tema arvates ei olnud meie segistil midagi viga ja kõik asjad ei peagi omavahel kokku sobima. Mulle meenus kohe hiljuti silmatud artikkel. Siiski rahustas mind tol hetkel teadmine, et oleme suutnud küllalt palju sisustusalaseid lahkhelisid mõlemale osapoolele sobiva lõpplahenduseni vaielda.
Lasin asjal natuke aega settida. Esimene mõte oli segisti poodi tagasi viia, aga ma ei suutnud välja mõelda piisavalt head vabandust, miks nad peaksid selle tagasi võtma. Siis aga jõudsin arusaamisele, et meil on niikuinii ka kööki segistit vaja ja esialgu (vähemalt senikaua kuni köögiremondini jõuame) ajab see ilusti asja ära. Kui ma siis selle uue mõtte valguses uuesti oma segisti väljavahetamise jutuga välja tulin, tundus, et see on Laurile juba vastuvõetavam, olgugi et ta kiusab mind nüüd siiamaani sellega, et meil on siis ju vaja ka pronksist peldikupotti ja kraanikaussi.
Igal juhul sain asja nii kaugele, et nädal aega tagasi sõitsime Tallinnasse segistijahile. Käisime läbi vähemalt 8 sisustus- ja vannitoapoodi kuni lõpuks viimasest leidsime selle, mida olime otsinud ja sellises hinnaklassis nagu olime otsinud. Seega on meil nüüd uus valamusegisti olemas.
Küsimärgiks oli veel vaid dušisegisti, mida meie soovitud värvitoonis praktiliselt ei eksisteeri või kui eksisteeribki, siis sellise hinnaga, mille eest saaks vabalt suurema osa vannitoa sisustusest ära osta, ühesõnaga, ebamõistlikult kallilt. Mõistsin, et Tallinnast me soovitut ei leia. Kuna teiste Eesti linnade ehituspoodide kohta mul ettekujutus puudub, siis tundus ka ebamõistlik minna huupi vaatama, mis ühes või teises kohas pakutakse, sest sel juhul oleksime (võimaliku) hinnavahe tõenäoliselt lihtsalt kütusekuluna maha sõitnud. Pealegi ei olnud mul usku sellesse, et oleksime suutnud midagi soovi- ja taskukohast leida.
Seepeale tegin natuke uurimistööd internetis, uurisin teiste kogemusi, võtsin lõpuks julguse kokku ja tellisin dušikomplekti eBayst. Nüüd ootan huviga, kas ja millal saadetis kohale jõuab ja kas ta ka ootustele vastab...

Vannitoa ja esiku arengust veel nii palju, et vannitoas on seinaplaadid peaaegu seinas ning esikus on voodrilauad õlitatud. Tumedaks õlitatud lauad oli mu enda soov, sest ma ei suutnud sinna hetkel ühtegi värvi välja mõtelda ja siis tundus naturaalne viimistlus kõige parem valik. Kui see õlitamine tehtud sai ja ma õhtul vaatama läksin, kuidas asi välja näeb, siis sain enda peale kurjaks. Töö oli eeskujulikult minu soovide järgi teostatud, kuid tundus ruumis nagu võõrkeha. Lisaks oli lõpptulemus minu meelest väikese ruumi kohta ka liiga tume. Miks ma ometi midagi sellist teha lasin?
Järgmine kord kui ehitajaid nägin, küsis projektijuht, kuidas ma seinaga rahul olen. Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles tema: "Ütlen ausalt, et meile ei meeldi." Mul vist ei ole ammu ühegi lause üle nii hea meel olnud. Nad pakkusid välja seina kulutamise. See tegi üldmulje palju loomulikumaks: seina pindmine osa kulutati heledamaks, kuid puidu struktuur tõusis tumedamana rõhutatult esile. Kuna esimesest variandist on praegune niivõrd palju parem (kahjuks pole võrdluseks pilte), siis arvan, et hetkel võib ta nii jäädagi.
Lisaks on ülejäänud seinad krohvitud ning esiku lagi valmis. Ostsime ära ka WC-poti. Valisime sellise, millel on 6-liitrise paagi asemel 4-liitrine paak, sest kuigi vesi tuleb meil oma kaevust ja seega justkui tasuta, siis kanalisatsioon hakkab meil jooksma kogumismahutisse, mille täituvust 2 l väiksem paak tõenäoliselt olulisel määral aeglustab. Peakski uue nädala alguses uurima, millal vee- ja kanalisatsioonifirma meile hoovi üles kaevama tuleb.
Nüüd on jäänud veel mõningad elektritööd (aga neid ei teostata ilmselt enne kui see vaidlus lõplikult vaieldud saab), põrandate plaatimine, sanitaartehnika paigaldamine ja veel mõned nipet-näpet vidinad, mida meil hetkel veel pole... Aga igal juhul tundub, et see päev, millal oma vannituba saame kasutama hakata, hakkab täitsa käegakatsutavasse kaugusesse jõudma - muidugimõista juhul, kui vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine endaga ootamatuid üllatusi kaasa ei too.

Poliitikast ja paberimajandusest

Kui meil eelmise aasta jaanuaris poeg sündis, elasime veel Tallinnas ja maal oma majas elamine tundus olevat kauge, ebamäärane ja (vähemalt esialgu) küllaltki kättesaamatu unistus. Igal juhul polnud meil ühtki konkreetset plaani, mis oleks hõlmanud Tallinnast eemale kolimist. Seega tundus Tallinna linna sünnitoetuse väljamaksmise kord küll endiselt pisut jabur (pool toetust (=160€) makstakse välja siis, kui laps sünnib ja teine pool (=160€) siis, kui ta on aastaseks saanud, tingimusel, et lapse mõlemad vanemad on Tallinnasse sisse kirjutatud; jabur selles mõttes, et laps on ikka olemas, vahet pole, kus ja millise vanemaga ta mingil eluetapil koos elab), kuid näis, et see meid sügavamalt ei puuduta.
Arusaam asjade võimalikkusest või võimatusest võib aga üsna kiiresti muutuda, kui muutuvad prioriteedid. Suve lõpus võtsime endale pähe, et me ikkagi väga tahame Tallinnast ära kolida ja seetõttu peab see olema võimalik, seega asusime selle nimel tegutsema ja tulemust ei tulnudki kaua oodata. Septembris nägime seda õiget kohta, oktoobris sai see meie omaks ja detsembris kolis mees pojaga juba sisse.
Uus elukorraldus tõi kaasa palju muutusi ja ka küsimusi. Avastasime, et tänu EASile on meil põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks (sest vett majas polnud ja pole ka hetkel), eeldusel, et vähemalt üks meist oleks uude kodusse sisse kirjutatud ja elab seal alaliselt. Kuna Viire käis veel Tallinnas lasteaias ja mina Tallinna lähedal tööl, siis otsustasime, et Lauri ja Kaur kolivad enne jõule päriselt sisse ja meie pärast kooliaasta lõppu järele.
Lauri pani ennast kohe ka uue valla kodanikuna kirja, me Viirega jäime veel tallinlasteks, sest muidu ei oleks Viire saanud lasteaia-aastat lõpuni käia. Ja tõsi ta on, et tasuta ühistransport on ka üpris mugav. Kauri elukoht jäi aasta lõpus miskipärast ümber registreerimata, tegime seda alles veebruaris. Enne seda jõudis asjapulk päälinna linnaosavalitsusest mulle veel helistada: "Kas Te teate, et Te ei saa teist osa lapse sünnitoetusest?" Vastasin, et olen sellega kursis. "Siis on ju hästi," kõlas vastus, lisandusid tavapärased viisakusavaldused ja kõne lõppes. Vaatamata sellele, et poolest toetusest loobumine oli meie enda teadlik valik võimalikke kasutegureid kaalukausile seades, tekitas niisugune lause siiski trotsi: mis siin siis täpselt hästi on? Kas see, et linna eelarvesse jääb rohkem raha? Või see, et ei pidanudki mulle pikalt ja laialt seletama, miks asjad just nii on? Või hoopis see, et juriidiliselt on kõik korrektne?
On ju teada, et kõik omavalitsused soovivad, et neil oleks rohkem elanikke. Nii mõneski on välja mõeldud peibutisi, millega teistest linnadest ja valdadest elanikke enda poolele üle meelitada. Nii mõnigi neist ilmselt ka toimib (vähemalt mingil määral). Tallinnal on selles osas ilmselt rohkem ressursse ja võimalusi kui ühelgi teisel Eesti linnal või vallal. Samas kurdetakse maapiirkondade tühjaks jooksmise üle: inimesed kolivad linnadesse, need kes maale alles jäävad, vananevad, uut verd peale ei tule, lapsi juurde ei sünni. Sellest tulenevalt jääb elu justkui seisma: milleks pakkuda teenust (pidada üleval kooli, kauplust vm asutust) kui puudub tarbija? Selle jaoks, et näidata, et asjaga (kasvõi näiliselt) ikka natuke tegeletakse, on välja mõeldud igasugused maale-elama aktsioonid, ettevõtluse arendamise kampaaniad, erinevad toetused.
Meie otsustasime toetust taotleda eelpool mainitud hajaasustuse programmist. Olgu öeldud, et selle abil toetatakse majapidamistesse vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteemide ning juurdepääsuteede rajamist kuni 66,67% ulatuses projekti maksumusest (max 6500€). Käesoleva aasta programmidokumendi järgi vastasime me kirjeldatavale sihtgrupile: üks pereliige elas alaliselt majas sees ja oli sinna ka sisse kirjutatud. Tegelikkuses oli neid alalisi elanikke isegi 2, aga poeg ei läinud esialgu ametlikult arvesse, sest kuigi aprillikuuks, mil taotlust täitma hakkasime, oli see ka juba tema ametlikult registreeritud elukoht, ei olnud sel 1. jaanuari klauslit arvesse võttes erilist tähtsust. Otsustasime siiski vallast nõu küsida, kuidas toimida (nimelt on taotlemisel eelistatud üldjuhul alaealiste lastega pered), sest reaalselt oli meil ikkagi tegemist terve pere (sh 2 alaealise lapse) alalise elukohaga, olgugi, et me Viirega kolisime päriselt sisse alles suve alguses. Õnneks tundub, et meil on vallas küllaltki mõistlikud inimesed. Olin terve programmidokumendi üksipulgi läbi lugenud, jooninud alla küsimusi tekitanud kohad ja kirjutanud juurde kõik küsimused, mis lugedes ja loetut seedides pähe olid tulnud. Seejärel läksime valda selle teema spetsialisti vastuvõtule ja pärisin nii palju kui oskasin. Sain ilma igasuguste probleemideta ammendavad vastused. Kui seni oli mind piinanud mõte, et äkki tõmbab see, et me Kauri kohe sisse ei kirjutanud, meie püüdlustele vee peale, siis nüüd rahunesin natuke maha. Meil soovitati ametlike arvude juurde kirjutada selgitus sellest, missugune on reaalne olukord ja miks see just niisugune on. Nii tegimegi.
Nüüdseks on pikad ja piinarikkad menetlusnädalad möödas ja teame, et meie projektidele on eraldatud toetusraha. See muidugi tähendab meile jälle suuremat sorti paberimajandust, dokumentidesse, vallaga suhtlemisse ja aruandlusesse süüvimist ja üleüldist ehitustöödega seonduvat peavalu, aga meie eesmärk toetuse saamise osas on täidetud. Samuti langetasime õige otsuse omavalitsuste osas, kes võitlesid selle eest, et meid oma hingekirja saada. 2/3 suurune toetus vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamisel on ilma igasuguse kahtluseta rohkem väärt kui ühekordne poolik sünnitoetus või tasuta bussisõit.
Kokkuvõttes: mida võin oma kogemusest lähtuvalt öelda?
* Tallinna linna sünnitoetuste maksmise süsteem lonkab. Mitte, et see mind enam otseselt puudutaks või et ma oleksin lasknud end sellest oluliselt häirida, aga nii see lihtsalt on. Paratamatult on uue ilmakodaniku sünni puhul vaja kõige suuremaid kulutusi teha just alguses. Siinkohal ei tohiks määravaks saada see, missugune toetuse jagamise poliitika kohalikule omavalitsusele parasjagu kõige kasulikum on. Ja nagu näha, siis ega see 160€ inimesi otseselt kinni ei hoia - kes tahab, see läheb nagunii.
* Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid mõnes asjas natuke rohkem koostööd teha ja ühist poliitikat viljeleda. Kui riik meelitab inimesi maale ja linn linna, siis tekib küsimus, miks nad teineteisele vastu töötavad. Arusaadav, et igaüks tahab kasu saada, aga mis on kasulik riigile tervikuna? Kas sellele küsimusele ongi üldse lihtsat ja ühest vastust? Ja kui ongi, siis kui palju on neid inimesi, kes end selles valdkonnas riigi huvidest mõjutada lasevad? Vaevalt, et väga palju. Meie tegime oma valiku lihtsalt iseenese ja mitte kellegi teise huvidest lähtudes - tahtsime vaikust ja rahu looduskaunis omaette kohas. NATO hävitajate madallennud asustamata punktides arvestame sellest vaikusest ja rahust välja.
* Vaatamata sellele, et paberimajandust peetakse meil oluliseks (projektide puhul on see ka põhimõtteliselt arusaadav), on ikkagi meeldiv näha, et ka mõned ametnikud on inimesed. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Tallinnas elades oleksin ametiasutusi külastades tundnud, et kogu bürokraatia kiuste olen ma ikkagi inimene. Nüüd, väiksemas kohas (aga sellele vaatamata küllaltki suures vallas) elades olen nii meilitsi, telefonitsi kui ka näost näkku suhelnud nii mõnegi vallaametnikuga ja kogemus on täiesti erinev. Rõhk ei ole mitte JOKK-olukordadel, vaid sellel, et iga numbri taga, mis kajastub valla statistikas, on tegelikult ka inimene.