Kevad tuleb salamahti

Nädalavahetusel otsustasime terve perega kelgutama minna. Kaugele ei tulnud minna - kelgumägi on meil päris kuuri taga. Viire, kes mäe võlusid juba varem proovida oli jõudnud, kilkas uudist kuuldes suurest rõõmust. Kaur oli pisut skeptilisem, aga see oli ka tema esimene kelgumäest allasõit.

Poole kelgutamise pealt avastasin, et meie tiigiäärne pajuvõsa on juba täitsa kevade nägu.

Märja sulailma tõttu kelgurõõme väga kaua nautida ei saanud, aga selle vähesegi ajaga suutsid väikesed tegelased oma energiat piisavalt kulutada ning vajasid pärast tuppa pukseerimist.

Killukese ligihiilivat kevadet võtsime aga tuppa kaasa :)

Sulailma lumekoristus

Vabariigi aastapäevale eelnenud nädalavahetusel olid sulailmad. Lund oli selleks ajaks jälle üsna palju maha sadanud. See andis meile innustust viia lumekoristus uuele tasemele. Otsustasime Viirele õues mängimiseks lumemaja ehitada. Alustuseks veeretasime käidavama ja sõidetavama tee peal laiutavast lumest nii suured lumepallid kui jaksasime.

Sättisime pallid üksteise kõrvale

ja kui neid juba piisavalt palju koos oli, asusime pallide vahele jäänud tühimikke täitma, et tuul majast läbi ei puhuks. Viire oli nõu ja jõuga abiks ning tõi kaugemalt kelguga lund juurde, sest maja ümbert oli see juba otsa saanud...

Tema soovide kohaselt varustasime maja uksega, kust majja siseneda ning aknaga, mis lõppkokkuvõttes hakkas hoopis turnimispuu ülesannet täitma. Kuuri all tuhnides leidsime veel midagi vana uksejäänuse sarnast, mis sai osale lumemajast katuseks. Ülejäänu jätsime pealt lahti, et oleks rohkem ronimisruumi.

Maja väljast

Maja seest

Üldiselt võib projekti lugeda kordaläinuks nii seetõttu, et saime üheskoos kvaliteetaega veeta kui ka seetõttu, et meie tegevusel oli lausa kaks käegakatsutavat tulemit: Viire lumemaja ning lumest võrdlemisi puhas õu.

Enne ja pärast

 Loomulikult hakkas juba sama õhtul uuesti lund sadama...

Suur sula maal ja linnas

Veel enne jaanuari lõppu jõudis kätte suur sula. Meie tohututest lumehangedest oli suhteliselt vähe järele jäänud, kuigi maapinnal esines veel ka suhteliselt suuri valgeid laike. Vesi meie tiigis oli jälle olekut vahetanud ja uisutamisest seal sel talvel tõenäoliselt enam midagi välja ei tule.

Lauri ja Kaur tulid mind ja Viiret linna tooma, et saaksime alanud nädalal taas viksilt ja viisakalt oma töö- ja lasteaiakohuseid täita. Tallinna kesklinna jõudes avastasime, et oleme talve võlumaa kevadisemast versioonist sattunud sopa ja pori Veneetsiasse. Maja kõrval laiutas nii suur porilomp, mis ulatus üle kogu sõidutee. Samuti oli osa maja nurgast lintidega ümber piiratud (ilmselt katuselt variseda võiva jää ja lume tõttu), mistõttu tuli meil hoovist tuppa jõudmiseks päris suur ring teha.
Mis hoovi puutub, siis autost väljudes nägin niisugust vaatepilti:

Hiljem hoovi tagasi minnes selgus, et ka seal on vahepeal sulaks läinud:

Kusjuures maal ei ole meil viimasel ajal hiirtega eriti probleeme olnud. Mõni aeg-ajalt jääb kojas lõksu, aga sellist krabistamist lae ja seinte vahel nagu sügisel, enam ei ole. Lauri hirmutab neid vahepeal muusikaga ka: keerab korra päevas muusikakeskuse häälenupu põhja ja hiired muudkui põgenevad tekkinud vibratsiooni eest. Ühel päeval aknast välja vaadates nägin hiire jäljerida, mis läks majast eemale ja tuli maja juurde tagasi. Siiamaani pole välja mõelnud, kas ta kõigepealt tuli ja siis läks või vastupidi... Igal juhul tundub, et meie peletussüsteemid toimivad üsna edukalt.

Aga maal elamise juures on suureks plussiks endiselt see, et keskkond on palju puhtam kui linnas. Ja see ei ole üldsegi mitte ainult sõnakõlks. Kui Viire teeb maal õues lumememme või laseb künkast kõhuli alla, siis lumi, millega ta mängib, on säravvalge. Linnas nägin kortermaja hoovis lumega mängivaid lapsi. Või vähemalt sellega, mis lumest alles oli jäänud:

Pisut hirmus hakkas.