Siseviimistluse saaga

Hiljuti kirjutasin siin, et meil on vannitoa kraanikauss koos segistiga ostetud. Siis aga juhtus selline asi, et meil pandi vaheuksed paika ja paluti minna kohalikku ehituspoodi ukselinke välja valima. Väikese poe kohta oli valik uskumatult suur ja jõudsime mitu korda ümber mõelda, enne kui lõpuks avastasin käepidemed, millesse lihtsalt ära armusin.

Kõhklesin ikka tükk aega, kas osta need käepidemed või mitte, sest ülejäänutest olid need umbes poole kallimad ja pealegi olime ostnud klassikalise kroomitud valamusegisti - umbes niisuguse:

Kuna need lingid olid ikkagi nii ägedad, siis otsustasime need ära osta.
Koju sõites julgesin avaldada arvamust, et nüüd on meil uut segistit vaja, sest nende uute lahedate ukselinkidega see kroomitud segisti küll kokku ei sobi. Lauri oleks peaaegu kreepsu saanud. Tema arvates ei olnud meie segistil midagi viga ja kõik asjad ei peagi omavahel kokku sobima. Mulle meenus kohe hiljuti silmatud artikkel. Siiski rahustas mind tol hetkel teadmine, et oleme suutnud küllalt palju sisustusalaseid lahkhelisid mõlemale osapoolele sobiva lõpplahenduseni vaielda.
Lasin asjal natuke aega settida. Esimene mõte oli segisti poodi tagasi viia, aga ma ei suutnud välja mõelda piisavalt head vabandust, miks nad peaksid selle tagasi võtma. Siis aga jõudsin arusaamisele, et meil on niikuinii ka kööki segistit vaja ja esialgu (vähemalt senikaua kuni köögiremondini jõuame) ajab see ilusti asja ära. Kui ma siis selle uue mõtte valguses uuesti oma segisti väljavahetamise jutuga välja tulin, tundus, et see on Laurile juba vastuvõetavam, olgugi et ta kiusab mind nüüd siiamaani sellega, et meil on siis ju vaja ka pronksist peldikupotti ja kraanikaussi.
Igal juhul sain asja nii kaugele, et nädal aega tagasi sõitsime Tallinnasse segistijahile. Käisime läbi vähemalt 8 sisustus- ja vannitoapoodi kuni lõpuks viimasest leidsime selle, mida olime otsinud ja sellises hinnaklassis nagu olime otsinud. Seega on meil nüüd uus valamusegisti olemas.
Küsimärgiks oli veel vaid dušisegisti, mida meie soovitud värvitoonis praktiliselt ei eksisteeri või kui eksisteeribki, siis sellise hinnaga, mille eest saaks vabalt suurema osa vannitoa sisustusest ära osta, ühesõnaga, ebamõistlikult kallilt. Mõistsin, et Tallinnast me soovitut ei leia. Kuna teiste Eesti linnade ehituspoodide kohta mul ettekujutus puudub, siis tundus ka ebamõistlik minna huupi vaatama, mis ühes või teises kohas pakutakse, sest sel juhul oleksime (võimaliku) hinnavahe tõenäoliselt lihtsalt kütusekuluna maha sõitnud. Pealegi ei olnud mul usku sellesse, et oleksime suutnud midagi soovi- ja taskukohast leida.
Seepeale tegin natuke uurimistööd internetis, uurisin teiste kogemusi, võtsin lõpuks julguse kokku ja tellisin dušikomplekti eBayst. Nüüd ootan huviga, kas ja millal saadetis kohale jõuab ja kas ta ka ootustele vastab...

Vannitoa ja esiku arengust veel nii palju, et vannitoas on seinaplaadid peaaegu seinas ning esikus on voodrilauad õlitatud. Tumedaks õlitatud lauad oli mu enda soov, sest ma ei suutnud sinna hetkel ühtegi värvi välja mõtelda ja siis tundus naturaalne viimistlus kõige parem valik. Kui see õlitamine tehtud sai ja ma õhtul vaatama läksin, kuidas asi välja näeb, siis sain enda peale kurjaks. Töö oli eeskujulikult minu soovide järgi teostatud, kuid tundus ruumis nagu võõrkeha. Lisaks oli lõpptulemus minu meelest väikese ruumi kohta ka liiga tume. Miks ma ometi midagi sellist teha lasin?
Järgmine kord kui ehitajaid nägin, küsis projektijuht, kuidas ma seinaga rahul olen. Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles tema: "Ütlen ausalt, et meile ei meeldi." Mul vist ei ole ammu ühegi lause üle nii hea meel olnud. Nad pakkusid välja seina kulutamise. See tegi üldmulje palju loomulikumaks: seina pindmine osa kulutati heledamaks, kuid puidu struktuur tõusis tumedamana rõhutatult esile. Kuna esimesest variandist on praegune niivõrd palju parem (kahjuks pole võrdluseks pilte), siis arvan, et hetkel võib ta nii jäädagi.
Lisaks on ülejäänud seinad krohvitud ning esiku lagi valmis. Ostsime ära ka WC-poti. Valisime sellise, millel on 6-liitrise paagi asemel 4-liitrine paak, sest kuigi vesi tuleb meil oma kaevust ja seega justkui tasuta, siis kanalisatsioon hakkab meil jooksma kogumismahutisse, mille täituvust 2 l väiksem paak tõenäoliselt olulisel määral aeglustab. Peakski uue nädala alguses uurima, millal vee- ja kanalisatsioonifirma meile hoovi üles kaevama tuleb.
Nüüd on jäänud veel mõningad elektritööd (aga neid ei teostata ilmselt enne kui see vaidlus lõplikult vaieldud saab), põrandate plaatimine, sanitaartehnika paigaldamine ja veel mõned nipet-näpet vidinad, mida meil hetkel veel pole... Aga igal juhul tundub, et see päev, millal oma vannituba saame kasutama hakata, hakkab täitsa käegakatsutavasse kaugusesse jõudma - muidugimõista juhul, kui vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine endaga ootamatuid üllatusi kaasa ei too.

Õhus on elektrit...

Augusti lõpus rõõmustasin, et elektripost hoovis on vahetatud ja nüüd peaks meil suuremad elektrimured mõneks ajaks lahendatud olema. Päev hiljem kärssas meil üks pistikupesa läbi. Pidasin seda elektripliidi süüks ja elu läks edasi. Pisut kummaline tundus ainult, et teise pliidi peal putru keetes hakkasin iga kord kerget surinat tundma. Otseselt elektrilööki nagu ei saanud, aga ebamugav oli. Arvasin, et asi võib olla maanduses vms, kuigi varem pole sellist asja täheldanud.

Kaks nädalat pärast seda kui meil elektriposti vahetati, hakkas imelikke asju toimuma. Ühel õhtul lõid korgid pidevalt välja (see mure sai õnneks samal õhtul ajutise lahenduse). Ja mõned päevad hiljem ühel hommikul hakkasid pistikupesad ja lambid järjest paukuma ja tossama. Päris ilutulestiku moodi oli, ainult et ilutulestikuga kaasneb valgus ja meie paugutulestikuga see, et kõik lambipirnid läksid läbi. Ja adapterid ütlesid üles. Ja ilu asemel oli asi üsna inetu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi varem nii palju erinevaid kärsahaise korraga tundnud. Vahejuhtum päädis sellega, et veel sama päeva jooksul käisid meie juurest läbi praktiliselt kõik elektrikud, kes selle aasta jooksul üldse siin mingeid elektritöid teinud on (ja neid on olnud vähemalt ühe käe sõrmede jagu) ja üritasid kindlaks teha, kes kogu jamas süüdi on. Pärast juuste halliks muretsemist, erinevate osapoolte versioonide ärakuulamist ning mõttetuid, mitte kusagile viivaid vestlusi Elektrilevi rikketelefoni tädiga hakkasid asjad ühel hetkel ikkagi liikuma (siinkohal suur kummardus ja aitäh meie ehitustiimile) ning asjaosaliste ühisel nõul ja jõul sai elektrisüsteem veel samal õhtul korda tehtud, juhtmed õigesti ühendatud ja elektrikilp pinge alt vabastatud. Vaidlused kulude hüvitamise osas veel käivad, aga arvestades sellega, mis kõik oleks võinud juhtuda, võib öelda, et lõpp hea - kõik hea. Maja on püsti ja meie ise elus ja terved.

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.

Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...

Näljane külaline

Ühel pisut sombusel hommikul luusis meie aias ringi rebane. Ilmselt oli tal kõht tühi, sest märkasime teda siis, kui ta parasjagu ühe õunapuu all pikemalt peatus, et õuntega maiustada. Suures rõõmujoovastuses üritasin temast ka mõne pildi klõpsutada, aga iga kord suutis ta täpselt sel ajal uue õuna järele kummarduda kui klõps ära käis. Ehk siis oli ta pildi tegemise hetkel lillepeenra taga peidus.
Olime ise parasjagu toas ja kuna ei tahtnud loomakest minema ehmatada, siis pidin leppima läbi akna pildistamisega. Kuna toa aknast tehtud pildid ei õnnestunud, hiilisin kotta ja proovisin sealt. Ilmselt märkas punasaba siiski kardina liikumist, sest ajas kõrva kikki ja tegi paar sammu eemale.

See oli sisuliselt ainuke võimalus teda pildile saada, sest hetk hiljem sai ta ilmselt aru, et teda luuran ja saba lehvides läinud ta oligi.

(Hmm, peaks vist aknaid pesema...)

Abstraktne kunst

Eeskoja vannitoa osas on meil seinapalgid puhastatud ja näevad nüüd väga vinged välja.

Aga tegelikult jäi mulle täna lihtsalt silma meie vannitoa kunstipärane elektrijuhtmestik.

Vannitoast veel nii palju, et plaadid on käes, uks ees ning kraanikauss koos segistiga ostetud. WC-pott on juba üsna ammu välja valitud, aga veel ostmata ning dušinurga segistid jm kraam vajab veel natuke peamurdmist. Täpselt nagu kapid, tasapinnad ja peegel koos valgustiga. Täiesti hämmastav, kui halb on vannitoavalgustite valik, eriti kui jutt on kohtvalgustist peegli kohal. Olen näinud üht tüüpi valgustit, mis mulle meeldis, aga see oligi müügis koos peegliga ja see peegel oli meie vannitoa jaoks kindlasti liiga suur.

Suur saak!

Sellest, et sügis on lähenemas, annab märku see, et erinevad aiaviljad on hakanud valmima. Meil on peenras päris potsakad kurgid. Sibulad võtsin üles umbes nädala eest ja nüüd nad loodetavasti kuivavad. Tehtud on esimesed seeneretked metsas ja põlluserval ja saadud esimene puravikusaak.

Valmivad ploomid ja astelpajud. Neid viimaseid on ohtramalt kui arvata oskasin - kõik oksad on tihedalt täis.

Korjata on neid küllaltki ebamugav. Pole nagu väga kogemusi ka. Lugesin, et saab korjata ükshaaval käsitsi või siis lõigata viljakandvad oksad maha, panna sügavkülma ja noppida hiljem marjad külmunud okstelt - pidavat kergemini lahti tulema. Ainult ei siis saab saaki üle aasta. Eks näis kui palju marju ära korjata jaksame ja kui palju korjatud marju talvega ära sööme.

Aga kõige rohkem saaki annavad sel aastal vaieldamatult õunapuud. Ma eriti ei tea, mis sorti õunad meil on. Tunnen meie puudest ära vaid 'Martsipani', mistõttu teised olulised "sordid" on meil praegu kiige õunapuu ja noor puu. Ja siis hunnik neid, mis hiljem valmivad. Igal juhul oleme neid õunu juba kotitäite kaupa igale poole jaganud. Eile veetsin taaskord terve päeva õunapuude all ja sorteerisin mumifitseerunud või lihtsalt mädanenud õunu söögikõlbulikest. Terve koda sai kaste ja ämbreid täis.

Kusjuures kaks suurt kastitäit viisime veel naabri hobustele maiustamiseks.

Täna keetsime esimese laari moosi. Kõige väiksema ämbri põhi veel ei paista...

Umbes nädala eest saime kätte ka toidukuivati, ilma milleta ma enam oma elu ette kujutada ei oska.

Naerame Lauriga, et kui keldri õunu täis tassime, siis jätkub kuivatamiseks õunu jaanipäevani. Aga tegelikult ei ole see üldse naljakas, sest minu eilsest pingutusest hoolimata olid täna jälle puude alused õunu täis potsatanud. Nii ei saa isegi muru niita...

Elektripost

Meil seisis keset õue üks ütlemata õnnetu välimusega viltune ja poolpehkinud elektripost.

Andsime sellest juba kevadel Elektrilevile teada. Nad tegid suured silmad ja ütlesid, et väga hea, et neid teavitasime, sest niisuguseid poste ei tohigi enam olla. Lubasid ära vahetada. Töö tähtajaks määrati 8. juuli.
Juuni keskel helistati, et posti tullakse vahetama 20. juunil. Kõlas hästi - oleks saanud enne jaanipäeva ühele poole. 19. juunil helistati ja öeldi, et tormikahjustuste likvideerimise tõttu ei ole neil võimalik järgmisel päeval posti vahetama tulla. Uus post ise oli küll selleks ajaks juba kohale toodud ja tee äärde rohu sisse maha pandud. Aga teadmata aja taha lükati ka töö tähtaeg.
Ootasin siis natuke aega kuni tundus, et tormikahjustused peaksid likvideeritud olema. Võtsin Elektrileviga uuesti ühendust ja sain teada, et post vahetatakse välja augustis. Nüüd teisipäeval tehti see nali lõpuks ära. Nüüd on meil ilus sirge post (küljes tolkneva taimestikuga, sest muru, millele post paar kuud tagasi vedelema jäeti, oli vahepeal heinaks kasvanud) herilasemustrilise kinnitustrossiga. Näeb natuke turvalisem välja küll. Ja mulle meeldib, et nelja õhus rippuva traadi asemel on meil nüüd üks kaabel.

Nüüd peab ainult vana postiga midagi ette võtma. Betoonist osaga ei oska ma küll midagi tarka peale hakata, aga küllap puidule rakenduse leiab.