Hommikumeeleolu

Ühel ööl ärkasin selle peale, et Viire soovis juua. Kui ta oma janu kustutatud sai, ei tulnud mul enam kuidagi und. Siplesin ja vähkresin kuni lõpuks umbes kell pool viis otsustasin, et lähen ja teen tiiru õues. Nii kui ukse avasin, tabasid mu pilku päikesetõusuvärvid ja kõrvu lindude hommikune sädin.

Nii mõnus oli olla nii vara hommikul täiesti üksi õues ja lihtsalt kuulata ja vaadata, mis ümberringi toimub. Jalutasin natuke ka aias ringi ja olin tunnistajaks, kuidas lilled valmistuvad päikest tervitama ja putukad naudivad veel viimaseid hetki kosutavast puhkusest, enne kui algava päeva uutele tegudele asuvad.

Üks teemakohane muusikaline etteaste siia juurde meeleolu loomiseks:

Koja lammutamine vol 1

Samal päeval kui elektrik käis, alustasime ka koja lammutamisega. Niikuinii tuli elektrikapil uks eest ära võtta, et kaablitele jms paremini ligi pääseda. Edasi kangutas Lauri seintest ja laest lahti laudade peale naelutatud vineeri.

Kui seinad erilisi üllatusi ei pakkunud, siis lagi küll. Nimelt sadas sealt alla terve sipelgapesa.

Vahejuhtum selgitas, miks kojas maas olevate esemete alla alati hunnik sipelgaid tekib. Pühkisime võimalikult taktitundeliselt kõik sipelgad kojast kokku ja teisaldasime majast kaugemale.

Lammutamise käigus avastasime, et osad kojas olevad seinad koosnesid ainult papist ja mõni prussilaadne toode oli kinnitamata lihtsalt avatäiteks asetatud...

Aga taaskord saime rõõmustada selle üle, et maja seina poolset koja osa lammutades tuli ikkagi palksein nähtavale. Olime vahepeal tubades tapeeti ja vineeri maha kiskudes juba kahtlema hakanud, kas meil ikka on palkmaja, sest sisemised seinad tundusid olevat üsna juhuslikest laudadest kokku klopsitud.

Nüüd peaks välja mõtlema, kuhu ajutiselt käimla teisaldada. Siis saab lammutustöödega hoogsalt jätkata.

Elektritööd

Meil on plaanis koda maha lammutada ja selle asemele vannituba ja esik tekitada. Seoses sellega oli möödapääsmatuks tööks elektrikilbi ümbertõstmine. Varem eksisteeris ta meil roostes rauakolakana koja välisseina ääres suures koledas kapis.

Kuna koja lammutamisega jääks see kapp ilmastikumõjude kätte ja pealegi ei taha me oma tulevasse loodetavasti uude ja ilusasse ruumi sellist jubedust jätta, oli tarvis see mujale panna. Helistasin Elektrilevisse ja uurisin, kuidas tuleb toimida. Sain vastuseks, et kõigepealt peab nende mees tulema ja plommid maha võtma, seejärel peab meil olema oma elektrik, kes kilbi ümber tõstab ja siis peab jälle tulema nende mees plommima. Plommide mahavõtmise ja uue plommimise vahele võib jääda kuni 2 nädalat. Helistasin siis ehitusfirmasse, kes meil koda ehitama hakkab, et saada teada, kas neil on võimalik nii väikese etteteatamisega meile elektrik sebida. Ei olnud. Õnneks on Eesti väike ja saime kellegi tuttava tuttava tuttava kaudu infot, kust kohalik elektrik leida. Tema oli juba järgmisel päeval nõus tulema asja üle vaatama ja nii saimegi kõik jooksma.

Enne kokkulepitud tööpäeva hakkasime uut elektrikilbi asukohta ette valmistama, Kuna enne oli meil seal riidenagi, tuli see kõigepealt maha võtta. Siis selgus, et peale seda jäi seina sisse nagikujuline süvend, mistõttu otsustasime seina löödud vineeri jms ka maha katkuda. Välja tuli pisut krohvine palksein, kusjuures palgivahed olid vist ka kinni krohvitud vms.

Pildil on kõrvalseinal natuke näha seda roosat krohvitud ja värvitud vineeri, mis meil enne seinas "ilutses". Lisaks olid kõik palgid pisikesi naelu täis.

Nokkisime kõik üleliigse seest ja vahelt välja ja jäime tulemusega üpris rahule. Kui elektrik kohale tuli, võttis palkseina eest leidmine teda natuke nõutuks, sest oli arvestanud süvistatava kilbiga. Aga koos otsustasime siis, et las jääb esialgu seinale ja kui kunagi köögiremonti tegema hakkame, siis laseme teha nii, et üldmulje korrektne jääks. Igal juhul on üks oluline asi nüüd korda tehtud. Uus kilp on seinal, peakaabel on välja vahetatud ja majasisene elektrisüsteem peaks nüüd parimas vormis olema.

Lisaks oli lõpuks põhjust esimesed palgid vineeri alt välja kraapida ja seetõttu on see väike kööginurk nüüd meil kõigele vaatamata päris kena ja annab innustust edasi toimetada. Eks see suur valge karp seinal on natuke harjumatu, aga kui võrrelda sellega, mis meil enne kojas oli, ei saa kuidagi nuriseda. Nüüd jääb veel oodata, et Elektrilevi uuesti plommima tuleks. Peale selle lubasid nad tulla ja ühe pehkinud elektriposti meil õue peal välja vahetada. Ja sealt postist majani ilmselt liinid ka. Ja siis on meil elektriasjad päriselt korras.

Viimase aja tegemisi ja arenguid

Lisaks puuriida ladumisele on meil jätkuvalt teemaks olnud nii lõkkeplatsi tuleohutumaks muutmine kui ka peenramaa kaevamine. Muru niitmisest rääkimata. Juba aias on nii, et kui ühest otsast niitmise lõpetame, kasvavad teises otsas juba jälle põlvekõrgused võililled... Rääkimata siis veel hoovist ja aiatagustest - nende niitmiseni me polegi veel jõudnud. Õnneks ei ole me veel pideva töömeeleoluga kõiki inimesi enda juurest ära hirmutada suutnud, mistõttu sai ka sel nädalavahetusel päris mitu vajalikku tööd lõpuni (või vähemalt mingis osas ära) tehtud.
Lõkkeplatsi ümbrus on nüüd parajas kauguses ära kaevatud. Järgmiseks sammuks võiks olla kaevatud osa siledaks tallumine ja veel mõne kiviringi ladumine.

Õnneks on heinamaa vahepealse ajaga ka päris korralikult rohetama hakanud, mistõttu kulupõlengu oht ilmselt järk-järgult ka väheneb. Esialgu peaks siiski piirduma tagasihoidliku suurusega lõkkega.
Heinamaalt veel nii palju häid uudiseid, et meil kasvab seal vähemalt üks orhideeliik.

Minu mõistus ütleb, et tegemist peaks olema jumalakäpaga, mis on II kategooria kaitsealune taim.
Muidugi leidub meil veel kaunitare...

Heinamaa servas märkasime ka üht looduslikku kullerkupupuhmast. Seni olin arvanud, et see vahva lill kasvab meil vaid aias.

Ma olen tohutu tänulik kogu selle liigilise mitmekesisuse eest, mis meil aias ja aiast väljas eksisteerib. Kogu aeg on midagi avastada või ära tunda - lausa imeline!

Kui enne mainisin aiamaa kaevamist, siis tulemusest ka natuke. Täna said maha eile toodud murulauk ja meliss, samuti külvasime lavendlit, porgandit ja uba ja panime maha natuke kartulit. Teine peenramaa jupp jäi umbes ühe piraka peenra jagu eelmisest väiksemaks, sest see kaevamistöö on lihtsalt nii aja- ja energiamahukas. Aga midagi vast ikka sügisel oma aiamaalt noppida ja välja tõmmata saame.

Kui nüüd veel natuke liikidest rääkida, siis meil pikeerib juba päris kaua aega üks toonekurg maja kohal. Aeg-ajalt näeme lendamas ka sookurgi. Pääsukesed on meile kuuri alla pesa teinud ja harakad kaklevad pidevalt puude otsas. Linavästrikud ja tihased uudistavad väga julgelt meie tegemisi. Kui kuskilt koju sõidame, siis aeg-ajalt trehvame sissesõiduteel päris suure jänesega. Metskitsi pole ammu märganud, kuid täna kui Raplasse sõitsime, jooksis meil põder auto eest üle tee. Ja koja kõrvalt ära lammutatud lillepeenra asemel laiutab meie koja küljes hundipiim.

Viinamari on hakanud lehti külje ajama ja mõned õiepungade alged on ka juba näha. Kuusekasvud on päris pikaks veninud. Ja õunapuuõitest valge aed lõhnab muinasjutuliselt.

Isegi asjaajamise osas on olnud asjalikke edasiminekuid. Leidsime elektriku, sõlmisime jäätmeveolepingu ja tegime mitu muud nipet-näpet asja korda, mis ajamist vajasid. Paberimajandusega pole paraku mitte kaugeltki kõik, aga sellest pikemalt mõni teine kord.

Ahjaa. Ma sain ka lõpuks meie sauna järele proovida. Päris vinge leil!

Puuriida lugu

Meie puuriida saaga on kestnud juba mitu-mitu nädalat. Algas see aprilli keskel kui mul nädalake puhkust oli. Lauri oli ära saaginud ja lõhkunud päris suure hulga metsast välja veetud puid ja oli tarvis hakata neid riita laduma.

Mõtlesime mis me mõtlesime ja otsustasime siis lõpuks, et proovime need "Kuremäe stiilis" ümmargused puuriidad ära. Ma ei olnud kunagi sellist ladunud. Aga kuna ma ei olnud kunagi ka tavalist puuriita ladunud (vähemalt mitte algusest lõpuni), siis otsustasin, et see ei ole argument. Ümara puuriida kasuks rääkis ka fakt, et see toestab end ise, mistõttu pole vaja muretseda tugipostide vms pärast.

Alustuseks märkisime maha riida kavandatava asukoha ja piirjooned. Seda oli väga mugav teha kahe nööri abil ühendatud pulgaga.

Esimese ringi katsusin laduda koor allapoole, et halud maapinnast võimalikult vähe niiskust sisse võtaksid. Natuke guugeldasin ka seda ettevõtmist ja leidsin kaks erinevate seisukohtadega koolkonda. Ühe loogika järgi tuleks halud laduda koor allapoole, et niiskus saaks halgudest võimalikult kergesti välja aurustuda, teise kohaselt aga koor ülespoole, et vihma korral vesi mööda koort alla saaks joosta ja halgu läbi vettima ei paneks. Teine erinevus koolkondades seisnes selles, kas laduda riit kaldega sisse- või väljapoole. Kuna säärased vastakad seisukohad tekitasid vaid segadust, otsustasin, et hakkan kuskilt otsast lihtsalt laduma ja vaatan, mis välja tuleb. Minu jaoks oli põhiline see, et riit oleks võimalikult kindel, ei logiseks ega vajuks laiali, seega rõhusin pigem halgude omavahelisele klappimisele kui sellele, kuhupoole jääb koor. Kalle tekkis ladumise käigus iseenesest väljapoole. Välimise ringi ladusin, sisse loopisin halge vaba käega, et õhul oleks lihtne igalt poolt läbi pääsega ja puid riidas kuivatada. Ainus loogika, mida ladudes järgisin, oli see, et igas järgnevas ringis peavad halud olema asetatud kasvõi õige pisut sissepoole kui eelmises.

Viire oli väga rahul, et talle selline vahva turnimispaik on tehtud. Samal ajal kui mina välimist ringi ladusin, istus tema keskel ja tegeles oma asjadega.

Ladumine kulges täitsa ladusalt. Isegi nii ladusalt, et ühel hetkel said halud otsa. Aga riit... ei saanudki valmis. Ja nii päris mitu korda: Lauri lõhkus ja saagis, lõhkus ja saagis ja iga kord kui mina uut hunnikut laduma läksin, lootsin, et nüüd äkki saab valmis. Aga ei saanud. Päris lõpuni laotud pole ta ikka veel, lõpust on natuke puudu. Aga nüüd ma vähemalt tean, et vaatamata üpris kompaktsele välimusele mahub sellese riita puid ikkagi omajagu. Kardan, et kui neid sügisel kuuri ümber laduma hakkame, tekib meil puude äramahutamisega raskusi.

Laupäeval saabus meile väike kärutäis puid juurde, mis andis põhjust uue riidaga alustada. Uue riida aluse tegime natuke suurema ja ladusime natuke paekive jm käepärast materjali esimesele kihile alla ka, et võimalikult vähe väärtuslikku kraami kaotsi läheks.

Nüüd on meil hoovis kaks lõpetamata puuriita, aga lootust on, et varsti saavad nad kõigele vaatamata siiski valmis. Kõrgemasse riita saagimiseks natuke materjali veel jätkub ja uude riita peaks ka varsti täiendavaid kärutäisi saabuma.

Aianduse lainel

Sel nädalavahetusel oli mul lõpuks meeles nurmenukuõisi korjata. Kahjuks läks ilm jahedaks ja niiskeks, aga loodan, et nad kuivavad ikka kenasti ära.

Reede õhtul kaevasin aiast üles veel ühe peenratäie bergeeniaid (nagu ma sõber Google abiga lõpuks kindlaks tegin) ja viisin nad tiigi äärde. Asemele külvasin praegu aedastreid, kuigi nüüd juba mõtlen, et oleks pidanud mingid püsililled sinna asemele organiseerima. Eks siis peale astrite õitsemist tegelen sellega.

Seadsin sisse ka aiapäeviku, kuhu kavatsen üles kirjutada, mis, millal ja kuhu on maha pandud, millal sellest asja saab, kas tasub kasvatada jms.

Laupäeva veetsime "vaatlus- ja tegevuspraktikal" tuttavate juures. Lauri sai käed külge panna palkidest laudade saagimisele ja mul oli au tutvuda mesindusega.

Pühapäeva hommikul võtsin üle tüki aja jälle naabriga ühendust. Nägime lõpuks ka näost näkku ja saime kokkuleppele põllumaa kasutamise osas. Õige pea tulevad tema veised meie võilillede ja muu hea-paremaga maiustama :)

Päeval tulid meile abilised taaskord oksi tassima ja maad kaevama. Seda tööd meil jätkub. Loodetavasti saab järgmisel nädalavahetusel kartulid, porgandid ja oad ka lõpuks maha. Siis on sügisel natukenegi värsket saaki omast käest võtta. Õhtu lõpetasime grillimisega. Päris mõnus oli. Ja kui laupäeval tuli iga natukese aja tagant uus sabin vihma maha (mis taimedele oli kindlasti suureks kergenduseks), siis vaatamata sellele, et ka pühapäevaks lubas vihma, ei tulnud vähemalt meil küll tilkagi maha ja saime rõõmsalt aias toimetada.

Õunapuud juba õitsevad, samuti kullerkupud, maikellukesed ja iirised. Pojengide pungad on päris suureks paisunud. Ja Kaur õppis nädal aega tagasi ära uue sõna: "Lill". Nüüd saab ta seda palju kasutada :)

Jõudu tööle!

Talgupäev oli tore ja tegus, aga tööl ei paista otsa ega äärt veel kusagilt. Pühapäeva suurte tööde ja tegemiste hulka kuulus nii taimede istutamine ja külvamine kui ka ebasobivas kohas olevate taimede väljajuurimine ja ümberpaigutamine. Küllap võtab meie aia kujunemine veel aastaid kui mitte aastakümneid aega, kuid algus sai igal juhul tehtud.
Alustuseks istutasime maha potililled, mis mulle sünnipäevaks toodi. Selleks oli meil muidugi vaja neile enne ruumi teha. Kaevasime aia keskelt välja hunniku suurte roheliste lehtedega lilli, millel olid küll kenad õied, aga mis minu arvates aeda eriti ei sobinud, ja viisime nad uude kasvukohta - tiigi äärde.
Lisaks istutasime aianurka pojengid, mis ema mulle tõi. Seejärel jätkasime suuremate kaevetöödega koja ja majaukse ees. Kuna seal algavad lähiajal ehitus- ja kaevetööd vannitoa ja veetrassi jaoks, tuleb plats nagunii puhtaks teha. Natuke saab sellest, mis koja kõrval enne oli, aimu sellelt pildilt:

Pärast nägi kojaesine välja nii:

Majanurk, kus kasvasid samad taimed ümber maassekaevatud vanni, sai samuti tühjaks ja tasaseks tehtud:

Järgmiseks peaks ümber istutama veel mõned taimed, mis arvatavasti veetrassi rajamisele ette jäävad ning siis saaks hakata koda lammutama.

Õhtu hakul saime lõpuks ühele poole ka aiamaa kaevamise ja seemnete külvamisega. Kaevetöid alustasime tegelikult juba minu puhkuse ajal, aga siis läksid ilmad sajule ja sopa sees mättaid raputada eriti ei õnnestunud. Koos vihmaste ilmadega lõppes aga ka minu puhkus, mistõttu jäi maa kaevamine ikka soiku. Nüüd, ligi kaks nädalat hiljem, jõudsime selle asjaga aga lõpuks peaaegu valmis.
Kuna selle maa peal ei ole ilmselt juba mitu aastat midagi kasvatatud, oli algus üsna vaevaline. Esialgu oli meil ainult naate, võililli ja heintaimi täis kasvanud aianurk. Alustasime mätaste ümberkaevamisest, seejärel raputasime mulla mätastelt lahti ja viimaks kaevasime maa veelkord läbi, et eemaldada kahe silma vahele jäänud mättad ja umbrohujuurikad. Siin on näha meie kaevetöö erinevad etapid:

Pühapäeval, enne peenarde tegemist ja seemnete mulda panemist kaevasime maa veel kolmandat korda läbi. Seejärel istutasime maha karulaugu ja mingi kummalise taime, mille seemned mu vennale kingiti. Ülejäänud peenrad jäid herneste, salati, tilli, sibula, rediste, kurgi ja basiiliku jaoks. Siis sai peenar otsa. Tähendab, peenart oleks olnud veel, aga sealtmaalt tulid sisse juba päris suured hekipuude (mis nüüdseks juba metsapuude mõõtu) juurikad, mistõttu ei pidanud me mõistlikuks edasi kaevata. Nüüd on seemned katteloori all peidus ja ootame huviga, mis meie esimesest peenrast välja tuleb.

Tegelikult oleks vaja veel üks selline lahmakas kaevata, et ka porgandid, oad ja kartulid maha panna, aga eks näis, kas jõuame.
Mul on tegelikult tunne, et siis, kui ma lõplikult maale ära kolin, jääb mul blogisse postitamine unarusse, sest selle jaoks pole lihtsalt aega... Maal on ju tegemist nii palju, et see ei lõpe iialgi otsa. Linnas on aga päriselt elamise ja tegutsemise asemele vaja ikka ja jälle asendustegevusi leida...

Jutu lõpetuseks natuke õieilu ka.

(See viimane pilt läks nüüd teemast välja, aga on lihtsalt mulle endale meeldetuletuseks, et võiks juba kisselli keeta!)