Tuesday, October 18, 2016

Haned läinud, hallad maas

Täna hommikul aknast välja vaadates ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tervet hommikuhämaruses aeda kattis valge härmatiseloor. Loomulikult tean, et juba mõnda aega esineb öökülmi, aga sellist pilti ei osanud veel oodata.
Vaatamata sellele, et olime juba 20 minutit sisse maganud, pidin enne Viire lasteaeda viimist näpistama veel umbes viis, et aias väike ringkäik teha ja öösel loodud kunsti imetleda. Kuigi mu telefoni kaamera on sellistel hetkedel tavaliselt küllaltki kapriisne, sain siiski natuke ilu dokumenteeritud.






Siis meenus muidugi, et enne ei saa me kusagile sõita, kui autoaknad jääst puhtaks kraabitud pole. See käis küll võrdlemisi kiiresti, aga lõppkokkuvõttes läks ikka nii, et kui Viire emaga lasteaeda jõudis, oli hommikusöök juba alanud...
Mulle kui suhteliselt värskele maainimesele oli see hommik nagu muinasjutt. Eriti ilus oli päike, mis siis, kui autosse istusime, alles metsa  taga peidus oli, aga sõidu ajal suure punase kettana valge maa kohale kerkis. Alles koduteelt välja sõites taipasin, et põllumeestest külalistele (= oma küla inimestele, nagu üks /külaline/ kunagi tabavalt ütles) - tähendab selline ilmamuutus kibekiiret tegutsemist. Õigupoolest peaksin isegi jalad kõhu alt välja võtma ja aeda askeldama minema, aga nii suur soov oli kohe ja praegu oma muljed kirja panna.


Nüüd on igal juhul õues juba kevad - päike särab kõrgel taevas ja räästad tilguvad :D

Üllas antiikne tolmuimeja

Oleme õunauputuse algusest peale ajusid ragistanud, mida nende kõikide õuntega peale hakata. Oleme teinud õunamoose - tavalist, kaneeliga, kardemoniga, isegi barbarissi kommidega, - õunakooke, kuivatatud õunu, vedanud õunu sugulastele linnas ja tuttavatele karjamaal, aga otsa ega äärt ei paista neil ümmargustel aiasaadustel kusagilt. Tulnud ja läinud on nii mõnigi mõte mahlategemisest, aga kuna meil on sel aastal nii palju ressursse igale poole mujale kulunud, siis mahlapressi soetamine meie eelarvesse ei mahtunud ja kusagile mujale oma õuntega kohale kobida polnud ka mahti. Põhimõtteliselt leidsin valla Fb lehelt teenusepakkuja, kes tuleks ja pressiks meil kodus õunad ära, aga see tundus ka sedapuhku kuidagi suur ettevõtmine - siis tuleb ju need õunad puhtaks pesta ja pärast mahlapurgid ära kuumutada jne. Rääkimata sellest, et need purgid tuleb enne puhtaks pesta ja üle kontrollida. Kuna meie kõige suurem pott mahutab hetkel vaid ühe 3-liitrise purgi, tundus see kuumutamine ka kuidagi masendav ettevõtmine. Rääkimata meie hüplikust graafikust, mis muudaks kokkuleppele jõudmise mahlapressijaga ilmselt keerukaks.
Niisiis, olime selleks aastaks mahlateo mõttele käega löömas, kui meile eelmisel nädalal poolkogemata väikest elektrilist mahlapressi kasutamiseks pakuti. Pidavat olema "ühe-tassi-mahlapress, aga vast lastele ikka midagi saab". Seega ei olnud mu ootused eriti kõrged, aga abiks ikka.
Üliäge pakend! :)
Pakki avades meenusid mulle silmapilkselt prints Tartaglia sõnad näidendist "Armastus kolme apelsini vastu": "Oo, mis üllas antiikne tolmuimeja!"
Kui kõik jupid lahti võetud, ära puhastatud ja uuesti kokku pandud, võis katsetamine alata. Tööpõhimõte oli nagu köögikombainil - paned tükid torust sisse ja lükkad pulgaga läbi pöörleva riivi. Esialgu mürises päris kõvasti, ajas pisut kärsahaisu välja (ilmselt mootoris olev tolm) ja värises mis hirmus. Peale paari katsetamiskorda saime kõik jupid õigesti paika ja siis ei värisenud enam. Aga müratase oli ikkagi harjumuspärasest suurem. Miinuseks oli ka see, et kuna masin ise prahti kusagilt välja ei ajanud, kogunes see riivi seinale ja seda tuli üsna tihti puhastada, et ummistust ja sellest tulenevat mahla igast küljest väljavoolamist vältida. Aga kui asi juba käppa sai (st sain juba masina häälemuutusest aru, millal puhastama peab), kulges mahlategu päris mõnusalt. Tegime esimese hooga 3 liitrit õunamahla ja pärast prooviks klaasitäie viinamarjamahla ka. Nämma.
Vaatamata mõningastele iseärasustele jäin masinaga rahule. Mulle tegelikult meeldib, et see mahlapress ei tekita korraga suurt läbu, mida peaks pärast terve ülejäänud päeva kasima ning puhastamist vajavad osad on ka piisavalt väikesed, et nende pesemisega pärast mahlategu mitte hulluks minna (mulle miskipärast tundub, et suurte mahlapressidega on seda mässamist ja koristamist rohkem, aga ega mul praegu võrdlevat kogemust pole).
Ma ei tea, kuidas edaspidi mahla tegema hakkame, sest kui peaks veel nii suur õunauputus tulema kui sel sügisel, siis tegelikult selle väikese pressiga palju ära ei tee. Aga eks näis. Kui keegi teab, kust saada töökindlat, asjalikku ja kasutajasõbralikku mahlapressi mõistliku hinnaga, siis võib teada anda. Selle aasta mahlategu on igal juhul päästetud.

Thursday, September 29, 2016

Tihaste invasioon

Umbes nädal tagasi palus Viire, et tuletaksin talle meelde, kuidas neid kollase kõhuga linde nimetati. Imestasin, kust tal järsku selline küsimus tuli. Tema toa aknast välja vaadates sain oma küsimusele vastuse. Tellingutel, mis veel koja ehituse ajast Viire akna taha olid jäänud, askeldas ringi terve salk rasvatihaseid. Tol hetkel ma veel ei taibanud, mida nad sealt täpselt otsisid.
Nüüd, pärast nädalavahetust sai ka see küsimus vastuse. Ilmselgelt on ilmad vahepeal tublisti jahedamaks läinud ja kogu metsarahvas valmistub hoolega talvisteks katsumusteks. Nii ka rasvatihased, kes olid meie koja räästa alt tuuletõkkeplaadi ja selle tagant soojustusvilla leidnud.

Samal õhtul sai probleem (meie jaoks) ajutise lahenduse ja tuuletõkkeplaat voodrilauaga üle löödud.
Ajutise sellepärast, et tegelikult oleks vaja sinna tuulekastid ehitada, aga selleni me sedapuhku veel ei jõudnud. Tundub justkui mõistlik see tuulekastide asi korraga ette võtta siis kui kogu maja on soojustatud ja voodrilauad vahetatud. Aga võib-olla on see ainult minu rumal ettekujutus sellest, kuidas asjad peaksid olema. Ma ikka viimasel ajal iga paari päeva tagant imestan kui rumal ma ühes või teises asjas olen... Aga samavõrd olen nii mõneski asjas targemaks ka saanud :)
Igal juhul tihased peavad nüüd kusagilt mujalt endale pesasoojustamismaterjali hankima. Mitte et ma kade oleks, aga jube kahju on kui kogu suur töö ja vaev lihtsalt ära nokitakse...

Monday, September 26, 2016

Kanalisatsioonist

Kui veetrassi kaevamisel ajas üks jama teist taga, siis kanalisatsiooniga oli asi lihtsam. Trassi kaevamine läks ludinal, mahuti jaoks augu kaevamine võttis natuke rohkem aega. Kopamehel oli meie kivisest maast ilmselt kopp ees.
Kaur oli väga rahul, et terve hoov oli tema mänguväljakuks muudetud.
Mahuti koos kanalisatsioonitrassiga sai ilusti paika.
Pärast kraavi ja augu kinniajamist väideti meile, et sellest august alates võib juba pissil käia :D
Endisest muruplatsist pole enam midagi järel, aga küllap jõuame ka selle taastamiseni kui pakilisemad probleemid lahendatud. Loodame, et sügis liiga sopane ei tule...
Kuna väljakaevatud pinnast jäi väga palju üle (8m3 vähemalt), siis saime selle arvelt õueala natuke avaramaks.
Nüüd tuleb kuidagi välja mõtelda, mida tiigi kaldaga peale hakata. Õnneks on talv tulekul ja kevadeni aega plaani pidada, kuidas üleskaevatud hoov uuesti ära haljastada...

Sunday, September 25, 2016

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.
Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.
Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...
Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.
Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

Saturday, September 24, 2016

Maja silmad särama!

Viimase umbes nädala aja projekt on olnud akende talveks valmis seadmine. Alustuseks tuli kõik kuus akent puhtaks pesta, sest kevadel jäi meil see asi tegemata ja nüüdseks oli osadest akendest sinna kogunenud tolmu ja muu mustuse tõttu juba üsna raske välja näha. Millega pesta? Mingid aknepesuriistad mul isegi olid kusagil olemas, aga aknapesuvahend jäi linnast ära toomata ja uut polnud taibanud osta. Pisukese guugeldamise järel selgus, et paanikaks pole põhjust. Segasin kokku kaks liitrit vett ja umbes supilusikatäie äädikat. Kallasin saadud lahuse pihustiga pudelisse, haarasin mõned ajalehed kaenlasse ja töö võis alata. Asi edenes suhteliselt hästi, mistõttu usun, et kasutan neid vahendeid ka edaspidi. Äädikas ja ajalehed on kodus enamasti ikka olemas ja vesi ka vaevalt kaevust otsa saab, nii et pole probleemi.
Miks kogu jant siis terve nädala võttis? Aga sellepärast, et lisaks akende pesemisele (vanad kahekordsed puitraamidega aknad, st ühe akna puhul oli vaja kokku pesta 8 klaasipoolt) otsustasime sel talvel kasutada ka termokilet, et suurendada akende soojapidavust ja vähendada kondensvee teket klaasile ning aknapraod korralikult kinni toppida. Ma ei tea veel, kas see termokile meie kütmisvaeva vähendab, aga kondensvett igal juhul kiletatud akende peal hommikuti pole. Võrdluseks - köögis jätsime ühe aknapoole kiletamata ja kiletamata pool on igal hommikul udune. Seega loogika ütleb, et ka soojapidavus peaks parem olema.
Akende toppimine koosneb omaette jõu- ja ilunumbritest, sest ühest küljest peaks topitud aken sooja pidama ja teisalt oleks tore kui toppimismaterjal aknapragudest välja ei pungitaks. Meie vanad aknad on aga kõike muud kui standardsed ja juba ühe akna lõikes on nii pragude laius kui ka liistude asetus küllaltki kaootiline (mis kohati muutis ka kiletamise keeruliseks, sest mõni raamiosa oli nii kitsas, et kiletamiseks ette nähtud teip sinna hästi ära mahtuda ei tahtnud).
Lisaks eelpool nimetatule korjasin ära ka suure osa seniseid "kardinapuid", mis olid nutikalt kokku keevitatud harjavartest ja traadist. Magamistubades asendasin need piisavalt pikkade ja peenikeste puuokstega, ülejäänud akende juurest eemaldasin traadi. Praegu on poolte akende ees uued kardinad, ülejäänud ootavad oma järjekorda. Ma ei ole tegelikult praeguse lahendusega ka lõplikult rahul, aga esialgu ajavad asja ära.
Võrdluseks köögiaken enne ja pärast:

Pildid on kohutava kvaliteediga, aga mis teha. Uutele kardinatele heidan ette ainult seda, et kuna nad on voodriga, siis teevad nad köögi tegelikult natuke pimedaks, millest on päris kahju, sest valgust on seal niigi vähevõitu. Aga usun, et see probleem saab ka kunagi lahenduse...

P.S. Basiilikust, mille kevadel maha külvasime, tärkas vaid neli taime ja need kõik kolisin ma nüüd peenralt potti, et külm päris ära ei võtaks ja värske ürdi maitse ja lõhn ikka käepärast oleks :)

---
Nüüd on natuke aega möödas ja ma ikkagi ei olnud selle variandiga rahul. Voodriga kardinad rändasid magamistuppa ja kööki tuli teistsugune versioon.
Nüüd tundub kuidagi õigem. Ja valgust on ka märgatavalt rohkem.

Sunday, September 18, 2016

Pilk aeda

My precious is back... and away again.
Ehk siis mu kullakallis kaamera tuli garantiiremondist ja läks täna (või noh, eile, kui kellaaega vaadata ja norida) jälle tagasi, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Jõudsin lihtsalt vahepeal temaga aias ühe tiiru teha. Looduses on vahepeal nii palju muutunud ja mul on natuke kahju, et seda niimoodi jäädvustada ei saanud nagu oleksin tahtnud. Aga mis seal ikka. Väike kokkuvõte sellest, mis on praegu.

Kevadel ette kasvatatuna mulda pandud freesiad õitsevad. Vähemalt osa neist. Ma lihtsalt ei saanud jätta neid kaunitare oma aeda valimata, mis sellest, et meil on iluaeda rohkem kui me korras hoida jaksame.
Kümnest sibulast on praeguseks õitsema läinud viis: 2 kollast, 2 punast ja üks lilla. Ei oska öelda, kas ülejäänutest ka asja saab. Igal juhul täidab nende vähestegi lõhn ümbruse selle nii ülihea lõhnaga, mille pärast ma (juba!) 6 aastat tagasi need lilled oma pruudikimpu valisin. Eriti täiuslik oleks asi veel siis, kui nendest ülejäänud sibulatest mõni veel õitsema läheks ja valgeks osutuks...

Kui kevadel oli meie muru krookuseid tihedalt täis pikitud, siis praegu on sügislilled õitsemisega täies hoos.

Kevadel tegime peenra ka astrite jaoks. Sai küll natuke valesse kohta, sest suvi läbi mustendas tühi laik keset aeda, aga praegu näeb täitsa kena välja.

Piibelehed on oma kaunid healõhnalised õied punaste trullakate viljade vastu vahetanud.
Õnneks pole lapsed neid kiskuma kippunud. Viire teab, et need pole söömiseks mõeldud ja Kaurile olen ka üritanud selgitada, millised marjad on parem suhu toppimata jätta. Näiteks kuslapuudest mööda jalutades näitab ta iga kord punaste marjade poole ja teatab veendunult: "Päh!" :)

Mõnede õitega rõõmustavad meid veel roosid ja tokkroosid.

Täiesti uueks elamuseks oli minu jaoks aga õitseva bambuse nägemine.
Kask on juba hakanud lehti kuldseks värvima.
Ja arooniad on valmis.
Isegi viinamarjad on lõpuks värvi ja maitset omandanud ning kõlbavad täitsa süüa :)