Valgusest ja märkamisest

Eelmisel nädalavahetusel kui maale sõitsin, astusin bussist välja peaaegu pilkasesse pimedusse. Kaugemal mõni üksik tuli kusagil aknas paistis, aga selleks, et näeksin, kuhu astuda, oli vaja telefon kotist välja õngitseda ja sellega teed valgustada. Sel nädalavahetusel jõudsin täpselt sama bussi peale, aga bussist väljudes oli veel päris valge.

Vahva on näha ja tajuda nii suurt kvalitatiivset muutust kevade poole - linnas askeldades sellised asjad enamasti nii tugevalt silma ei hakka.

Kuna Viire oli haige, veetsin suurema osa nädalavahetusest tema ja Kauriga toas olles. Laupäeval oli aga nii ilus õhtu, et kui Lauri metsast tagasi tuli (enne meid pole selles metsas ammu käidud ja seetõttu on tal seal päris palju rassimist ja küttepuude väljavedamist - tormimurdu jms on omajagu), otsustasin ka väikese tiiru väljas teha. Muuhulgas kiikasin pööningule, et natuke põhjalikumalt vaadata, mida seal leidub. Leidsin päris palju elutegevuse jälgi.

Seal üleval oli kuidagi nii ilus istuda ja loojuvat päikest vaadata, et alla poleks raatsinud tullagi...

Jalutasin siiski veel korraks tiigi äärde. Eelmisel nädalavahetusel sai veel jääle minna, seekord ei näinud mõtet riskida. Päike on päeval juba nii soe, et räästad enam ei tilgu, vaid jooksevad. Ega tiigi jää selles osas teistmoodi ole. Aga väiksemad olendid ei lase end veel sellest häirida :)

Kevad tuleb salamahti

Nädalavahetusel otsustasime terve perega kelgutama minna. Kaugele ei tulnud minna - kelgumägi on meil päris kuuri taga. Viire, kes mäe võlusid juba varem proovida oli jõudnud, kilkas uudist kuuldes suurest rõõmust. Kaur oli pisut skeptilisem, aga see oli ka tema esimene kelgumäest allasõit.

Poole kelgutamise pealt avastasin, et meie tiigiäärne pajuvõsa on juba täitsa kevade nägu.

Märja sulailma tõttu kelgurõõme väga kaua nautida ei saanud, aga selle vähesegi ajaga suutsid väikesed tegelased oma energiat piisavalt kulutada ning vajasid pärast tuppa pukseerimist.

Killukese ligihiilivat kevadet võtsime aga tuppa kaasa :)

Sulailma lumekoristus

Vabariigi aastapäevale eelnenud nädalavahetusel olid sulailmad. Lund oli selleks ajaks jälle üsna palju maha sadanud. See andis meile innustust viia lumekoristus uuele tasemele. Otsustasime Viirele õues mängimiseks lumemaja ehitada. Alustuseks veeretasime käidavama ja sõidetavama tee peal laiutavast lumest nii suured lumepallid kui jaksasime.

Sättisime pallid üksteise kõrvale

ja kui neid juba piisavalt palju koos oli, asusime pallide vahele jäänud tühimikke täitma, et tuul majast läbi ei puhuks. Viire oli nõu ja jõuga abiks ning tõi kaugemalt kelguga lund juurde, sest maja ümbert oli see juba otsa saanud...

Tema soovide kohaselt varustasime maja uksega, kust majja siseneda ning aknaga, mis lõppkokkuvõttes hakkas hoopis turnimispuu ülesannet täitma. Kuuri all tuhnides leidsime veel midagi vana uksejäänuse sarnast, mis sai osale lumemajast katuseks. Ülejäänu jätsime pealt lahti, et oleks rohkem ronimisruumi.

Maja väljast

Maja seest

Üldiselt võib projekti lugeda kordaläinuks nii seetõttu, et saime üheskoos kvaliteetaega veeta kui ka seetõttu, et meie tegevusel oli lausa kaks käegakatsutavat tulemit: Viire lumemaja ning lumest võrdlemisi puhas õu.

Enne ja pärast

 Loomulikult hakkas juba sama õhtul uuesti lund sadama...

Kuidas me kohaliku raamatukoguga tutvust tegime

Talvevaheaja algust veebruari keskel otsustasime tähistada perepäevaga alevis. Alustasime mänguväljakult. Kui Viire oli saanud seal küllalt rahmeldada ja Kaur oma ennelõunasest unest ärkas, otsustasime raamatukokku sooja minna ja sealse lastenurga üle vaadata. Looduse Omnibussi retkel olime saanud võimaluse sinna sisse piiluda ning tundus, et tegemist on toreda kohaga. Suur oli meie üllatus, kui raamatukoguhoidja Kauri poole vaadates imestusest käsi kokku lõi ja hüüdis: "Sul on ju Uhhuu müts peas!" Esialgu ei taibanud ma päris hästi, miks müts nii palju laineid lõi, hetk hiljem järgnes aga selgitus: Uhhuu on Märjamaa raamatukogu logol olev öökull. Seega olime igas mõttes täiesti õigesse kohta sattunud.

Märjamaa valla raamarukogu lastekogu on väga vahva koht. Seal saab juhtida Muhvi autot,

selle taha kujundatud mugavas nurgakeses rahulikult raamatuid lehitseda või lihtsalt mängida

ning lugemisnurgas uurida kõike põnevat, mida riiulitelt leida on.

Lõpetasime raamatukogukülastuse Viire lugejaks registreerimisega. Ma ei teadnudki, et nii väikesed lapsed võivad juba täieõiguslikult raamatukogu lugejad olla, sh raamatuid koju laenutada - vanemate vastutusel muidugi. Seega igati kordaläinud külastus ja positiivne kogemus. Soovitame soojalt!

Meenutus lähiminevikust

Avastasin eelmise aasta pilte läbi vaadates, et täpselt 10 kuud tagasi käisime Lauriga Maale elama! messil. Läksimegi selle mõttega, et uurime, kuhu oleks tore elama minna. Kõikides toredates tegevustes osalemise ja mitmete kontaktide loomise kõrval oli meil võimalik end ka proovile panna nn maaelu testiga. Test seisnes selles, et tuli välja valida meelepärased seemned, külvata need mulda ja tõestada, et taimed ka kasvama hakkavad.

Tõestuseks tuli jaanipäevaks taimedest foto saata. Saatsimegi. Mingit tagasisidet sealt küll ei tulnud, aga ega see meid ei heidutanudki. Rõõmustasime hoopis oma agarate tomatitaimede üle, mis kahe nädalaga olid oma võrsed kenasti välja ajanud

... ning jaanipäevaks juba suured ja tublid õitsejad olid.

Augusti alguses hakkasid nii kollased kui ka punased tomatid üksteise võidu valmis saama

ning õige pea võisime lasta neil hea maitsta :)

Seega, testiga tulime edukalt toime. Ja nüüd, 10 kuud hiljem pean tõdema, et prohvetlikud sõnad külvitopsikul on tegelikkuseks saanud...

Suur sula maal ja linnas

Veel enne jaanuari lõppu jõudis kätte suur sula. Meie tohututest lumehangedest oli suhteliselt vähe järele jäänud, kuigi maapinnal esines veel ka suhteliselt suuri valgeid laike. Vesi meie tiigis oli jälle olekut vahetanud ja uisutamisest seal sel talvel tõenäoliselt enam midagi välja ei tule.

Lauri ja Kaur tulid mind ja Viiret linna tooma, et saaksime alanud nädalal taas viksilt ja viisakalt oma töö- ja lasteaiakohuseid täita. Tallinna kesklinna jõudes avastasime, et oleme talve võlumaa kevadisemast versioonist sattunud sopa ja pori Veneetsiasse. Maja kõrval laiutas nii suur porilomp, mis ulatus üle kogu sõidutee. Samuti oli osa maja nurgast lintidega ümber piiratud (ilmselt katuselt variseda võiva jää ja lume tõttu), mistõttu tuli meil hoovist tuppa jõudmiseks päris suur ring teha.
Mis hoovi puutub, siis autost väljudes nägin niisugust vaatepilti:

Hiljem hoovi tagasi minnes selgus, et ka seal on vahepeal sulaks läinud:

Kusjuures maal ei ole meil viimasel ajal hiirtega eriti probleeme olnud. Mõni aeg-ajalt jääb kojas lõksu, aga sellist krabistamist lae ja seinte vahel nagu sügisel, enam ei ole. Lauri hirmutab neid vahepeal muusikaga ka: keerab korra päevas muusikakeskuse häälenupu põhja ja hiired muudkui põgenevad tekkinud vibratsiooni eest. Ühel päeval aknast välja vaadates nägin hiire jäljerida, mis läks majast eemale ja tuli maja juurde tagasi. Siiamaani pole välja mõelnud, kas ta kõigepealt tuli ja siis läks või vastupidi... Igal juhul tundub, et meie peletussüsteemid toimivad üsna edukalt.

Aga maal elamise juures on suureks plussiks endiselt see, et keskkond on palju puhtam kui linnas. Ja see ei ole üldsegi mitte ainult sõnakõlks. Kui Viire teeb maal õues lumememme või laseb künkast kõhuli alla, siis lumi, millega ta mängib, on säravvalge. Linnas nägin kortermaja hoovis lumega mängivaid lapsi. Või vähemalt sellega, mis lumest alles oli jäänud:

Pisut hirmus hakkas.

Katsumused jätkuvad

Lund jätkus endiselt kõikjale.

Sellest lähtuvalt otsustasime Lauri ja Kauri sünnipäeva korraldada lumetalgutena. Enne töö, siis lõbu. Nii saidki poisid kuuri ja sauna katused lumest puhtaks lükatud selle ajaga kui tüdrukud toas süüa tegid. Veetsime üheskoos mõnusa õhtu. Järgmisel päeval hakkasid juba päeva esimeses pooles pihta elektrikatkestused. Valges ei olnud see probleemiks ja enne päris pimeda tulekut pidavat elektriühendus taastuma.
Vahepeal läks Lauri rahvast Raplasse bussi peale viima, aga veel enne maantee peale jõudmist mängis jääs külavahetee neile vingerpussi ning lennutas kogu kamba põllule. Õnneks pääsesid kõik ehmatusega ning ühisel jõul saadi auto tee peale tagasi. Vahejuhtumist tulenevalt jõudsid kaaslased küll bussi asemel hoopis rongi peale...
Õhtul läks elekter taas ära. Nüüd oli juba päris pime. Eesti Energia teatel ei pidavat nende valgus meieni enne jõudma kui alles kell üks öösel. Mis seal siis ikka. Pisut häiriv oli vaid see, et hetkel kui toad pimedaks jäid, oli mul parajasti nõude pesemine pooleli ja  nii ma siis istusin seebiste kätega pesukausi taga kottpimedas ja üritasin kobamisi külma- ja kuumaveekopsikust söögiriistade loputamiseks paraja temperatuuriga vett kätte saada.
Lapsed, kes esimesest ehmatusest üle olid saanud, tundsid pärast küünalde põlema panemist uuest olukorrast suurt rõõmu. Kaur piilus mind naerdes tooli vahelt

ning Viire, kes oli mu kotist M&M'si paki leidnud, käis pärast iga kommi võtmist küünlavalgel vaatamas, mis värvi maiustuse ta seekord kätte sai.