Wednesday, July 20, 2016

Korsten

Esmaspäeva hommikul sai meie korstnapits uue hingamise :)
Enne
Pärast

Vundamenditööd

Selle nädalaga, mil kodust eemal olin, juhtus ka ehituslainel nii mõndagi. Nimelt võtsid töömehed ette koja vundamendi soojustamise ja avastasid, et mida ei ole, see on vundament. Tähendab, seestpoolt näeb kõik väga ilus ja korrektne välja (ei kaevunud maja alla, meil on seal kelder ja see on seestpoolt tõesti suht kenasti laotud), aga väljastpoolt on see miskipärast tegemata jäetud. Toodi siis kopad ja segumasinad ja muud sõbrad kohale ja asuti tegutsema. Vahepeal nägi meie juurdeehitis välja nagu vallikraaviga kindlus.
Ja see, mida kraavis näha oli, oli vundamendist tõepoolest üsna kaugel:
Veel halvem lugu on see, et kahtluste kohaselt pole ka maja vundament eriti heas seisus. Aga seda hakkame ilmselt järgmisel aastal avastama. Igal juhul tehti nende koppade ja segumasinatega head tööd ja peale väikest abrakadabrat...
... oli meil ilus uus vundament olemas :)

Nädalake eemal

Olin vahepeal nädal aega tööasjus kodust eemal. Ma polegi vist nii kaua eemal olnud pärast seda kui juuni alguses päriselt siia kolisin. Ühest küljest oli see meeldiv, kuigi vastutusrikas vaheldus, teisalt aga tundsin koju tagasi jõudes, et siin on asjad unarusse jäänud. Taipasin, et talumajapidamises ei käi kodust ära olemine päris nii lihtsalt kui linnakorteris. Olgugi, et meil pole loomi, kes ülalpidamist vajaksid, on meil ometi päris suur aed, mis nõuab järjepidevalt tähelepanu. Meie lillepeenrad polnud ka minu lahkudes laitmatud, aga olin jõudumööda ikkagi proovinud neid viisakana hoida, vajadust ja jaksu mööda siit-sealt umbrohtu välja noppides ja äraõitsenud lillede varsi lõigates. Köögiviljapeenra rohimine oli siiski südameasi, et meie kevadisest suurest kaevamisvaevast ka midagi välja tuleks.
Nüüd oli aed nädalaga nii umbe kasvanud, et päris keeruline oli tuvastada, mis kusagil kasvama peaks.
Seega järgmised nädal aega olen üritanud esimesest ehmatusest üle saada ja jõudumööda jälle asjale mingit kuju anda. Alguses tundus ettevõtmine üsna lootusetu, sest ei osanud kusagilt peale hakata. Õnneks oli ema valmis mulle nõu ja jõuga appi tulema. Alustasime väikesest jalutuskäigust, et enne tööle asumist natuke akusid laadida. Tegime ümbruses väikese avastusretke. Naasin teadmisega, et mul on nüüd koht, kust punet ja nõmm-liivateed korjata.
Aias tagasi, oli esimene tulekahju kustutamine köögiviljapeenra rohimine, sest sealt paistsid umbrohust veel ainult herned ja kartulid välja. Olin päris rõõmus kui nägin, et porgandeid on vahepeal ikka natuke tärganud. Kahjuks polnud lavendlist ikka veel märkigi ja basiilikust oli tärganud vaid mõni üksik taimeke. Proovin järgmisel aastal neid ette kasvatada, ehk sujub siis paremini.
Teisena pidasin tähtsaks meile sügavkülma natuke marju korjata, et talvel hea võtta oleks kui millegi värske ja suvise isu peale tuleb. Karpidesse said mustad ja punased sõstrad ning päris palju vaarikaid.
Kolmandaks (ja see etapp kestab veel siiani) oli tarvis lillepeenrad välja päästa. Alustasin kevadel külvatud astritest, jätkasin äraõitsenud pojengide lõikamisega ja täna korrastasin (enam-vähem) majaesist peenart. Avastasin, et üks kena roos, mille olemasolust mul seni polnud vähimatki aimu, on õitsema hakkamas. Aga see on alles algus. Meil on maja ümber nii palju lillepeenraid, et ilmselt jõuab enne august kätte kui mina oma lilled rohitud.
Ka muru oli vahepeal põlvini kasvanud. Võttis vist kolm päeva, enne kui see aias niidetud sai. Kuigi, ei saa salata, et see kõrgeks kasvanud rohi oli ka väga kena kogu oma õiterohkuse ja muu eluga. Siiski on tarbeaias lihtsam liikuda kui ei pea endale läbi naatide rada kahlama. Samuti pelgan rästikuid, kes niidetud murule ehk nii kergelt ei rooma või vähemalt märkab neid seal paremini. Pelgan just Kauri pärast, sest tema jaoks on kõik elav ja liikuv niivõrd elevusttekitav, et ma ei imestaks, kui ta ka rästikul sabast kinni võtaks, et teda lähemalt uurida.
Siiski on meil aia tagumises osas väike nurgake, kust me muru ei niida. Kevadel õitsesid seal metsmaasikad ja sinililled, praegu vohab harilik härghein.
Enne veel kui Lauri niidukiga muru kallale lasin, korjasin talveks natuke käbiheina. Ma pole kunagi käbiheinateed joonud, aga seda kasvas meil nii palju, et oli kahju teda lihtsalt niisama maha niita. Pealegi peaks ta teele ilusa värvi andma. Eks proovin järele.
Mis ravimtaimede korjamisse puutub, siis mul on hirmus kahju, et meie ainus pärn õitses ära sellel ajal kui ma ära olin. Nii väga oleks tahtnud talveks pärnaõisi korjata. Andsin küll kodustele märku, et nad puukesel silma peal hoiaksid, aga seekord läks nii. Loodan, et järgmisel suvel õnnestub. Katsun siis sellel ajal suuremaid ärasõite vältida.
Kui nüüd natuke aia taha ka vaadata, siis tundub mulle, et selle nädalaga on tekkinud palju märke, mis seni on minu jaoks seostunud eelkõige augustikuuga. Pihlakad on põlluservas juba päris punased.
Peale selle lendab herilasi parves ringi, nii et ei saa rahulikult marjugi korjata, samuti täheldasin kaevukaanele langenud kollaseid lehti.
See nüüd küll ei lähe sügiseteemasse, aga lisaks kõigele muule on kõrvahargid meie postkasti hõivanud. Mõni üksik on seal varemgi ringi sibanud, aga siis olen nad sealt välja udinud ja suuremat sagimist pole tekkinud. Nüüd said nad seal kenasti nädal aega järjest koguneda ja sisse elada, mistõttu pidin oma traditsioonilisel keskpäevasel jalutuskäigul postkasti juurde üllatusest istuli kukkuma: postkasti kaant avades leidsin eest mustava sigina-sagina; ma arvan, et kolmekümne ringis võis seal neid tegelasi sees istuda küll. Nüüd olen neid iga päev ikka udimas käinud (olen jah kuri, et ei lase neil rahus elada, aga ma pole käskinud neil postkasti pugeda ja ma ei tahaks alustada ajakirja lugemist kõrvaharkide lehtede vahelt välja raputamisega).
Tänaseks oli olukord natuke parem, arvan, et putukaid oli alles kümmekond. Aga kakanud on nad kamba peale päris eeskujulikult, seega peaks kasti puhastamisega veel tegelema.
Kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisin jälle seal niidul, mille emaga avastasime, ja korjasin natuke veel talveks taimi: nõmm-liivateed, punet, hobumadarat ja teelehte. Kui nõmm-liivatee tõmmist olen varemgi joonud ja punet hakklihatoitudele maitseks peale raputanud, siis pune teetaimena kasutamine on minu jaoks midagi uut, samuti pole ma kunagi madarat ega teelehte sel otstarbel korjanud. Kokku sai sellest kõigest suur ja värviline sülem, mis väga hästi lõhnab.
Mõned pildid niidust:

ja tänase koriluse peategelastest:
Nõmm-liivatee
Harilik pune
Taimi korjates tekkis mõte, et peaks endalegi aeda sellise paiga rajama, kus ravimtaimi kasvatada. See mõte on mul tegelikult juba pikemat aega peas, aga pärast tänast jalutuskäiku hakkas see mu mõtteis juba konkreetsemat kuju võtma.

Wednesday, June 29, 2016

Jaanilaupäev

Veebruaris vabariigi aastapäeval tegime esimese ametliku katse lipupäeval lipp lehvima panna. Kuna uus lipuvarras ja vana vardaalus omavahel ei ühildunud, siis katse nurjus. Jaanilaupäeval tegime uue vardaalusega uue katse ja jõudsime sihile. Lipp lehvis rõõmsalt kaks päeva jutti nagu kord ja kohus.
Püüdsime maja ümbritsevatest risuhunnikutest (mida oleme küll jõudumööda üritanud kahandada, aga mis peaks idee poolest olema töömeeste rida) ning poolikust katusest mööda vaadata ja endale sisendada, et just nii ongi kõige pidulikum.
Õige varsti olid ka pidulised kohal ja meie jaanisimman võis alata. See vist oli meie senise maaleksisteerimise suurim pidu. Võib-olla mitte rahvaarvu, aga kindlasti valitseva meeleolu poolest.
Kui nüüd meie esimesest jaanitulest rääkida, siis esialgu ei söandanud me lõkkeasemele väga suurt põlevmaterjali hunnikut püstitada, sest ei osanud arvata, mida ilm toob. Seetõttu nägi meie algne lõkkehakatus veidi hädine välja.
Kui aga selgus, et ilmataat on meid kostitanud igati sobiliku õuepeo- ja lõkketegemisilmaga, sai ära põletatud kogu kevadiste talgute ajal heinamaale tassitud oksarisu ja lisaks ka see osa meie vanast katusest, mille töömehel olid otsustanud lõkkeplatsile tassida.
Tagasivaade kevadise töö tulemusele
Ma ei uskunud, et see on võimalik, aga see hunnik kahanes usinate lõkkemeistrite käe all silmnähtava kiirusega. Tuli sai igati eeskujulik.
Tolleks korraks sai plats puhtaks, aga see ei tähenda, et meil nüüd rohkem lõkkematerjali pole... Nüüd on uus laadung pehkinud katust juba oma järge ootamas. Pisut hirmuäratav oli tegelikult vaadata seda, kui kiiresti sindel tuld võttis ja kui ruttu see materjal tuhaks põles. Ühest küljest oleks kindlasti tore olnud maja algupärane välisilme taastada, aga seda pilti nähes on mul tegelikult väga hea meel, et meie uus katus tulekindlamast materjalist tuleb.
Nüüd kiskus jälle ehitusjutuks ära. Ühesõnaga, oli väga mõnus õhtu, kõhud sai järjekordselt punni söödud ja vägevat jaanituld jätkus hiliste öötundideni. Järgmisel päevalgi olid tuhk ja söed tuleasemel nii kuumad, et seal oleks kannatanud siga küpsetada, kartulitest ja lõkkesaiast rääkimata. Aga head mõtted tulid seekord liiga hilja - ehk järgmine kord läheb selles osas paremini.
Aitäh kõigile, kes õhtu õnnestumisele kaasa aitasid ja meid oma kohaloluga austasid!

Thursday, June 23, 2016

Kojaehitus vol 1

Kojast rääkides jõudsin viimati vist selleni, et kuigipalju betooni sai valatud. Kui see ära oli kuivanud, sadas paar päeva päris korralikult vihma ja meie tulevasse esikusse ja vannituppa tekkis bassein.
Tõstsin elektrijuhtmed nii kuiva kohta kui oskasin ja jäin huviga vaatama, mis edasi saab. Edasi sai täiesti loogiliselt see, et meil hakkas jälle vett tuppa voolama. Helistasin siis ehitusfirmasse ja palusin, et nad midagi ette võtaksid. Küsiti, kas asi kannatab järgmise päevani. No ega ikka ei kannatanud küll. Mul polnud vähimatki tahtmist tervet ööpäeva põrandakaltsuga ukseaugus istuda ja sisse voolavat vett taanduma sundida. Õnneks saadeti mõistliku aja jooksul siiski kaks töömeest, kes mu kaebuse üle vaatasid ja tegid, mis oskasid, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Natuke nõme muidugi, et meil selle padukaga vett ka keldrisse jooksis, aga mulle lubati, et keldri saavad nad ka kuivaks. Igal juhul niipea, kui ilm jälle lubas, pandi koja postid püsti ja tõmmati kile üle katuse, et sademete tõttu tekkida võivaid kahjusid minimeerida.
Selle tegevuse käigus esitati mulle palju küsimusi, mille vastuseid pidin kohapeal improviseerima, sest olen ehituse alal suhteliselt võhik ega tulnud selle peale, et oleksin pidanud kõik need asjad juba varem valmis mõtlema. Üks asi siiski oli mul varem valmis mõeldud ja omast arust ka kooskõlastatud: nimelt see, mis mõõdus aknad kojale tulevad. Kui päris alguses panime kirja, et koja aknad tulevad sama suured kui maja omad (samal põhjusel, et polnud sellele enne mõelnud ja nii äkki ei osanud mingit targemat vastust genereerida + puudus ettekujutus sellest, kuidas see kõik hiljem välja nägema hakkab), siis enne kui aknad tellimisele läksid, täpsustasime, et need tulevad siiski poole kitsamad. Ehitajad olid miskipärast aga aru saanud, et koja vannitoa poolne aken tuleb väike ja esikupoolne aken suur. Järgnes pingeline telefonivestlus projektijuhiga, peale mida olin üsna südari äärel, sest ta oli veendunud, et olime kokku leppinud nii nagu tema oli aru saanud ja aknad on juba tellimisel ja tellimust muuta ei saa. Umbes veerand tundi hiljem helistas ta siiski tagasi ja vabandas, et oli valesti aru saanud (elagu elektooniline kirjavahetus oma taasesitatava vormiga!). Milline kergendus. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud kui õudne nii suur aken nii väikse juurdeehituse juures välja näeb. Loodan, et selle asjaga on nüüd kõik hästi.
Igal juhul oli väga tore järgmistel päevadel (tulevase) akna kaudu majja siseneda :)
"Akna" kaudu käisime seetõttu, et plaanitava ukse asukoha ees oli jätkuvalt põlvekõrgune betoonirisu hunnik, mis läbipääsu raskendas. Selle koristasime mõni päev tagasi emaga eest ära, sest tundub, et ehitajatel on ehitamisega piisavalt tegemist ja koristamiseni nad eriti ei jõua. Minu arvates oleks muidugi lihtsam tekkinud sodi kohe ära koristada, mitte oodata kuni risuhunnik majakõrguseks kasvab, aga see on vist ainult minu arvamus. Selles mõttes on isegi hästi, et ühel päeval kui katust lammutati, ei näinud ma köögiaknast välja vaadates suurt midagi, aga see hunnik on nüüdseks ära koristatud...
Praeguse seisuga on koja postide vahele kinnitatud tuuletõke ja nüüd on asi juba nii palju ilmet võtnud, et mul hakkab tekkima natuke selgem ettekujutus sellest, mida me õigupoolest tellisime.
Pööningul on ka praegu nii mõnusalt soe ja valge. Peaaegu nagu kasvuhoones, aga natuke teistmoodi.
Varsti (või vähemalt lähema aja jooksul) pannakse katusekate peale ja siis seal enam nii avar pole. Mõtlesin juba, et peaks kohe katuseaknad ka ära tellima, sest valgus annab seal ikka väga palju juurde. Aga siiski jääb see vist kaugemasse tulevikku, sest mul pole veel eriti selget visiooni teise korruse väljaehitamise jaoks ja seega ei tea ma ka täpselt kuhu ja kui palju ja mis mõõtudes need aknad peaksid tulema. Küllap tuleb iga asi omal ajal.

Pilk aeda

Ehitustegevuse tõttu on mu aur viimasel ajal läinud kõigele muule, aed on pisut unarusse jäänud. Möödunud nädala lõpus tekkis siiski tunne, et peaks ikkagi seal ka midagi ära tegema. Pojengid olid paduvihmadest poriseks pekstud ja arvestatav osa neist oli juba ära õitsenud. Seega korrastasin natuke meie pojengipeenart. Lõikasin äraõitsenud õied maha ja korjasin mahapudenenud õielehed ära. Püüdsin taimed sättida nii, et õied päris vastu maad ei oleks. Õnneks tegid pojengide ümber kasvavad hostad minu eest päris palju tööd ära.
Kui sügisel vaatasin kogu rohetavat peenardemerd kerge skeptilisusega ja olin üsna veendunud, et kahandan selle aia lillevälju esimesel võimalusel vähemalt poole võrra, siis nüüd, mil olen saanud varakevadest alates järk-järgult avastada, mis meie aias kasvab ja kui hästi on välja timmitud taimede õitsemise rütm, olen hakanud sellesse aukartusega suhtuma. Kuigi nii mõnegi taime paigutaksin teise kohta ümber ja tahaksin aeda ka mingit loogikat, tundub, et vajan kõigepealt natuke aega, et hakata kogu seda süsteemi mõistma. Ma pole just suurem asi iluaednik, aga nii palju olen praeguseks ometi taipama hakanud, et hetkel jääb mul vajaka teadmistest ja kogemustest, mida selle aia oma käe ja parema äranägemise järgi kujundamine nõuab.
Tarbeaiaga olen õnneks pisut rohkem sina peal, kuigi ega sellega mul ka seni rohkem kogemust pole olnud kui viimaste aastate jooksul mõned potis kasvatatud maitsetaimed ja tomatid. Reedel koos emaga köögiviljapeenra poole kiigates tekkis tunne, et nüüd on õige aeg katteloor eemaldada. Kui loor maas, vaatas meile peenralt vastu ühtlane roheline maltsavõsa. Ega meil muud üle jäänud kui hakata tuvastama, mis kuskile istutatud sai. Päästsime umbrohu lämmatavast embusest umbes pooled taimed. Selleks ajaks oli hakanud vihma nii tugevalt sadama, et edasine rohimine tundus mõttetu. Viisin alustatu paar päeva hiljem ise lõpule. Muuhulgas otsisin hernestele pajuvõsast mõned toikad juurde, mis eelnevalt puudu olid jäänud.
Nüüd on herned toestatud ja loota võib, et millalgi saab saaki ka.
Salat, redis ja sibul olid meie üllatuseks juba täiesti kasutusvalmis.
Niisiis kasutasime võimalust päris esimese oma aia värske salati tegemiseks.
Tärkamise poolest kesisema esinemisega olid basiilik, aeduba ja porgand, aga loodetavasti jõuavad nad teistele varsti järele :)

Tuesday, June 21, 2016

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.
Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.
Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.
Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.
Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.
Seejärel asusid nad katust lammutama.
Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.
Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.