EV100

Vabariigi tähtsat sünnipäeva tähistasime küllaltki rahumeelselt. Kui alguses oli plaan minna Tallinnasse paraadile oma vennale kaasa elama, siis tegi loodus omad korrektiivid. Tõbiste laste tõttu jäime koju. Heiskasime lipu, vaatasime ka looduslikku sini-must-valget läbi jäälillede aknaklaasil, ning veetsme mõnusalt aega kiluleibade, kama ja paraadi ülekande seltsis.

Pärastlõunaks tuli ahjust välja ka peaaegu sini-must-valge kook, mida, saades teada, et ema-isa kohe läbi astuvad, õue jahutama lippasin.

Paar päeva hiljem avastasin, et pakane on hoolega tööd teinud ja meie tiigi siledaks liuväljaks muutnud. Tarvis oli vaid lumi jää pealt ära lükata. Sellega said nii mõnedki õhtud sisustatud.

Ei saa salata, esimene õhtu oli kõige mõnusam. Järgmistel päevadel hakkas päike päeval sulatama ja pakane öösel külmetama. Kui sellele kooslusele lisandusid spontaansed lumesajuhood, hakkas uisuplats tasapisi konarlikuks takistusrajaks transformeeruma. Aga vähemalt sai tolm uiskudelt ära pühitud ja uisusamm meelde tuletatud :)

Jalase loodusrajal

Loodusringi noortega oli jaanuari lõpus Jalasel väga vahva, seega otsustasin, et ka oma lastega võiks seal ära käia. Haarasime kaasa ka vabatahtliku ja tema koera ning asusime teele. Ilm oli mõnusalt talvine - selline, millisest jõulude ajal ainult unistada võis.

Kaur avastas, et laudtee rabas on nagu raudtee. Muidugimõista ei jätnud ta kasutamata võimalust mängida auruvedur Thomast. Kuna Danielel oli punane jope seljas, sai temast mõistagi James. Ja ülejäänutel, kellel kõigil oli vähem või rohkem rohelist küljes (k.a roheliste traksidega Stella), oli au asuda Percy rolli.

Järve ääres pidasime maha mõnusa lumesõja, kosutasime end väikese näksi ja sooja teega ning asusime tagasiteele läbi muinasjutumetsa.

2. aasta vahekokkuvõte

Nüüdseks oleme oma kodus askeldanud juba kaks aastat. Väike meenutus eelmise aasta kokkuvõtetest ja plaanidest.

Plaanid 2017. aastaks toon siin veel eraldi välja:

• Uuendada maja küttesüsteemi.
• Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
• Panna lastele püsti mänguväljak.
• Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
• Paigaldada vihmaveesüsteem, kui ressursse jätkub.

Kuidas siis tegelikult läks?

• Küttesüsteem sai kevadel maatasa lammutatud ja sügiseks uus valmis tehtud ja sisse köetud. See ei olnud küll nii suur ettevõtmine kui eelmise aasta ehitamis- ja renoveerimismaraton, aga aega ja energiat võttis sellegipoolest korralikult. Seda enam, et ma ei ole enam kodune ja asjade organiseerimine on kaugjuhtimisel vähe keerulisem kui näost näkku. Aga tehtud see asi sai ja oleme väga rahul. Kasutasime võimalust ka Kredexilt toetust küsida. Antigi.
• Kuna põhirõhk läks küttesüsteemile ja kodusolemise aeg oli piiratud, siis kuurid jäid vähe nutusemasse seisu. Mingi osa õnnestus maha lammutada, aga osa on veel alles ja träni on ümber selle üsna palju. Uut kuuri veel kusagilt ei paista.
• Mänguväljak on meil püsti, ainult liiv pole veel liivakasti jõudnud. See asi tuleb kevadel soojade saabudes kohe joonde ajada.
• Aiaplaan? Oeh. Sügisel ma õieti aeda ei jõudnudki. Vahepeal võtsin raamatukogust terve hulga aia planeerimise alaseid raamatuid, aga pärast seda kui tähtaeg oli juba kolm korda pikendatud, olin sunnitud need tagasi viima, ilma et oleksin neid jõudnud lugeda. Olgem ausad, mõnda ei jõudnud väga sirvidagi. Veel olen aiandusraamatuid tellinud Raamatuvahetusest, saanud sünnipäevaks ja ostnud ka ise, aga... need seisavad hetkel veel uhkelt ja puutumata riiulis. Häbi-häbi! Katsun kevadeks vähemalt ühe peenra kusagile valmis mõelda nii nagu mulle meeldiks. Siis saab vaikselt nokitsema hakata. Praegu on minu peas selle koha pealt igal juhul väga suur kaos.
• Vihmaveesüsteemi paigaldamiseni pole me ka veel jõudnud. Rohkem polegi midagi öelda.
• Aga pereliikmeid on meil üks rohkem kui eelmisel aastal samal ajal - meie elav hiirelõks Porgand :)

Selleks, et ka järgmisel aastal võrdlusmaterjali oleks, panen kirja mõned plaanid eesolevaks aastaks.

• Renoveerida maja fassaad (sh soojustada, vahetada aknad-uksed).
• Paigaldada vihmaveesüsteem.
• Renoveerida põrandad (sh soojustada).
• Lõpetada kuuride lammutamine ja ehitada asemele korralik kuur.
• Teha sissesõidutee sõidetavamaks ja ilmastikuoludele vastupidavamaks.
• Tuua liivakasti liiv.
• Istutada noori viljapuid ja marjapõõsaid, alustada peenarde ümberkujundamisega.
• Kui finantsid ja ajaressurss vähegi kannatavad, alustada ka interjööri renoveerimisega.

Päris hirmuäratav nimekiri sai. Just ressurssidele mõeldes. Senine praktika on näidanud, et igasugused ehitus- ja renoveerimistööd võtavad alati kordades rohkem aega ja raha kui nende peale esialgu planeeritud on. Aga eks järgmise aasta alguses saab jälle kokkuvõtteid teha.

Väike tagasivaade 2017. aasta teise poolde

Eelmise aasta teisel poolel jäi kirjutamine soiku. Puhkus möödus kodust eemal ja pärast seda läks tööl nii kiireks, et isegi aeda väga ei jõudnud, blogist rääkimata. Kuna mulle meeldib pigem kirjutada nendest asjadest, mis on just olnud ja mitte sellest, mis juhtus mitu kuud tagasi, siis tuleb see postitus ilmselt loetelu stiilis.
Septembri alguses ikka üks nädalavahetus oli, mil saime õues mütata ja veel üsna ilusaid ilmasid nautida. Uudistasime heinapalle, mis hea naabri abiga meie heinamaale olid tekkinud, ja võtsime porgandeid.

Kuu lõpus tegime ühe korralikuma lõkke ja küpsetasime pulgasaiu.

Oktoobri alguses hakkas sügis oma saabumisest märku andma.

Kuu keskel kui Portugali tuhapilved Eesti ilma tumedaks tegid, sadas meilgi musta vihma.

Kuu teises pooles sai lehtedes sahistada...

... ja ega külmgi end väga oodata lasknud.

Detsembri alguses - kohe 1. detsembril - tuli lõpuks ka kauaoodatud lumi. Mina olin muidugi tööl, aga sain vähemalt loodusringi lastega õue lumekindlust ehitama minna. Ülejäänud pere sattus sel päeval kodus olema. Nemad meisterdasid valmis ühe korraliku lumememme. Vaikselt tekkis lootus valgetele jõuludele...

... aga jõulud tulid mustad: krõbedad küll, aga traditsiooniliselt ilma lumeta.

Ja jõudsingi ringiga uude aastasse välja :)

Päike pudelis

Oktoobri keskel haigena kodus istudes avastasin poolkogemata eelmisel sügisel sügavkülma korjatud astelpajumarjad. Oleme neid terve talve, kevade ja suve kirunud, sest neid oli päris palju ja nende kõrval muudele sügavkülma potentsiaalselt mahtuma pidavatele asjadele enam eriti ruumi ei jätkunud. Nüüd tundus olevat viimane aeg nendega midagi ette võtta.

Astelpajusid kuumutada ei soovitata - nii pidavat kõik kasulikud vitamiinid välja minema. Seega moosikeetmise võimalus jäi välja. Toormoosi oleks muidugi võinud teha, aga see vist väga kaua ei säili ja astelpajumoosi naljalt niisama lusikaga purgist ei söö. No mõni võib-olla sööb ka, aga meie peres käib moos reeglina millegi peale või sisse.

Igal juhul pika mõtlemise peale meenus, et meil peaks kusagil olema miskine väike motoriseeritud mahlapress. Selle kapist välja otsisimegi. Natuke põristamist ja saigi toormahl valmis.

Ühest kannutäiest jätkus umbes nädalaks. Kasutasime seda enamasti kontsentraadina - valasime sortsu mahla klaasi, seejärel vett peale ja lõpuks segasime sisse juure lusikatäie mett. Maitses hästi - isegi lapsed jõid vaatamata üsna hapule maitsele rõõmuga :)

Küttesüsteem

Sügisel avaldas korstnapühkija arvamust, et meie ahi peab veel heal juhul ühe hooaja vastu. Pidaski. Seetõttu ei jäänud me õnne pikemalt narritama ja mai alguses lõhkusime vana küttesüsteemi (ahi, pliit, soemüür) välja. Tolmutamist oli oi, kui palju! Aga arvasime, et on otstarbekas see tahmane töö ühekorraga ära teha, pealegi tahtsime, et kogu kupatus ühtne välja näeks.
Mai keskel asus pottsepp tööle. Esmalt saeti põrandasse augud ja valmistati pind ahju ja pliidi aluse tegemiseks ette.

Siis valati alused ja kõpitseti päris palju korstent.

Kui tolmusemad tööd tehtud olid, jõudsime lõpuks tubade isoleerimiseni ka :D

Kaks nädalat hiljem oli tühjus taas täidetud.

Kütmisvalmidusest oli asi muidugi veel kaugel. Ahju kuivamisele kulus päris tükk aega, sest ilmad olid vihmased ja jahedad. Kahju oli vaadata uusi peaaegu valmis ahjusid ja tõdeda, et hetkel pole nendest asja toatemperatuuri tõstmisel ega õhuniiskuse langetamisel. Lõpuks kuivas ahi ikkagi ära ning kõikvõimalikud augud said endale uksed ja luugid ette. Kuna mul on punase tellise allergia (no mitte päriselt - üsna mitut ilusat punasest tellisest ahju olen tegelikult näinud, aga enda kodus viimistlusmaterjalina seda hästi ette ei kujuta), siis järgnes korralik pahteldamine. Seejärel liimiti külge paekiviplaadid ja saime loa ahju sisse kütta.

Sissekütmine oli muidugi omaette ettevõtmine ja võttis ka päris palju aega. Tuli jälgida, et siibrit pärast kinni ei paneks ja uurida, kui palju vett kondenseerub tahmaluukidele. Sissekütmisperioodi lõpus saime ahju juba päris soojaks kütta, aga selleks ajaks olid muidugi ilmad ka juba soojaks tagasi läinud. Tundus pisut imelik veel juurde kütta, aga mis teha.
Kõige lõpuks sai kogu kupatus endale krohvikihi peale.

Nüüd - sügise saabudes võib põhimõtteliselt öelda, et tööd on lõpule viidud. Paigaldada on vaja veel plekid uste ette põranda kaitseks ja klaas pliidi taha soemüüri kaitseks. Aitäh asjalikule pottsepale! :)

Porgand

8. aprillil sündis üks armas kiisupoiss, keda me juba 11. aprillil, 3-päevaselt, vaatamas käisime.

Tal oli palju õdesid-vendi, kokku 6 kassipoega. Otsustasime, et temast saab meie uus pereliige ja jätsime ta emme juurde kosuma. Ei läinudki väga palju aega kui meile teatati, et kiisu juba sööb ise ja käib liivakastis ja et varsti võiksime talle järele minna.
20. mail tõimegi väikese kassipoja endale koju. Ta oli vaevu pooleteise kuune ja esialgu üsna argliku olemisega, aga juba esimese päeva õhtuks oli ta meid kõiki omaks võtnud ja uudistas tähelepanelikult ringi. Viire pani talle nimeks Porgand. Ülejäänud variandid olid Pätu, Antenn, Prügikast ja Post. Antenn oleks päris lahe nimi olnud, aga Porgandil pole ka viga.
Igal juhul hakkas Porgand üsna kiiresti märku andma sellest, kuhu üks või teine asi tema meelest paigutada. Minu esialgu paika sätitud versioonist ei tehtud väga välja, seega otsustasin talle järele anda - paigutasin magamisaseme sinna, kuhu ta pidevalt peitu tahtis pugeda ja liivakasti sinna, kus ta kraapimas käis. Tundus, et meie üksteisemõistmine sujus kenasti.
Mõne aja möödudes, kui ta juba kojas (mille esialgu tema ruumiks teisendasime) ennast mugavalt tundis, tutvustasime talle ka õuerõõme. Algus läks ettevaatlikult ja pikkamisi, aga nüüd jookseb juba kõhklematult peaaegu kogu aias ringi.

Nüüd on see väike tegelane meie juures juba 3 nädalat olnud ja 2-kuuseks saanud. Kosub kenasti ja julgust on ehk rohkemgi kui tarvis, kohati näitab päris kiskjalikke instinkte välja. Loodan, et ta mingi hetk ikka taipab, et seda kätt, mis pai teeb ja süüa annab, ei maksa väga kõvasti hammustada...